Kuigi Prantsusmaa reisi eesmärk oli eelkõige puhkus mitte vaatamisväärsuste külastamine, sõitsime siiski kolmel päeval ka natuke ringi. Juba lennujaamast rentisime endale auto, sest vastasel korral oleks meie ööbimiskohast Cavalaire-Sur-Meri linna mäeküljel liiklemine üsna keeruline olnud. Autost veel rääkides, siis kolmest rendiautost, mis meie seltskond võttis, oli meie oma ainuke, kes ühtegi kokkupõrget, müksamist või kriimu ei saanud. Seega tasub kindlasti tähelepanelik olla reisidel, et kindlustus ikka katab vajalikud juhtumid.
Esimest reisipäeva ehk pühapäeva hommikut alustasime tegelikult turu külastamisega kõrval linnas Valmeris. Pühapäev on ainuke päev, mil turg avatud on ning inimesi oli seal ikka palju. Müüakse kõiksugu puu- ja köögivilju ning lisaks riided ning muud pudi-padi. Tegelikult oleks sealt saanud väga ilusaid suviseid valgeid kleite ja muid riideid, aga kuna isa mul just pole eriline shoppaja, siis pandi meile kohe karmid ajalised piirangud peale. Eriti meeldisid mulle aga igasugused pestod, singid, juustud, saiad, oliivid, mida muidugi kõiki maitsta sai. Ostsime seltskonna peale päris korraliku varu, mida terve reisi aja sõime. Minu jaoks oli täitsa uus asi artišokk, mis oli marineeritud õlis või pestoga.
Samuti külastasime ka samas kandis olevat veinimõisa, et natuke roosa veini varusid täiendada. Esmalt tundus küll, et veini sai palju, aga märkamatult kiiresti said need pudelid õhtusöögi kõrval otsa. Seal kohe maitseb kuidagi paremini. Kokku oli 9 täiskasvanut ka, niiet imestada pole midagi.
Täispika esimese turismipäeva tegime Saint-Tropezi, mis asus tegelikult vaid umbes 25 kilomeetri kaugusel. Otsustasime minna põnevamat teed pidi ehk läbi mägiteede, et natuke närvikõdi ka ikka oleks. Tegelikult polnud need midagi väga erilist - täitsa tavalised kitsad mägiteed ja serva peal pingelist sõitmist ei olnud. Isal olid muidugi oma huumorisoonele vastavad naljad ja muudkui rääkis, kuidas ta möödasõite plaanib tegema hakata. Tee peal külastasime veel kahte mägiküla Ramatuelle ja Gassini. Saint- Tropez oli ise täitsa tore - endine kalurilinn, aga praegu pigem tuntud luksuslike villade ja randade poolest. Mulle seostub eelkõige kunagise seriaaliga, mille fännid emaga olin. Jalutasime kai ääres, kus peatusid mitmed luksusjahid ja oli palju kunstnike, kes oma loomingut müüsid. Ilm oli meeletult palav ning sisuliselt sulasime seal linnas. Pärastlõunal tegime väikse paadireisi lahele, kus näidati erinevate kuulsuste villasid. Olen korra seal aastaid tagasi käinud ja oli täitsa äratuntav.
Teine ringisõitmise päeva alustasime sõiduga Nizza lähedal asuvasse väikesesse kunstnikke külla Saint-Paul-de-Vence, kuhu minekuks kulus peaaegu 2 tundi. Olen seal ka varem käinud, aga emotsioonid olid ikka sama head! Sisuliselt on terve mäe otsas asuv küla täis erinevaid pisikesi kunstigaleriisid. Isegi isa naine, kes muidu kunstist eriti midagi ei pea, oli nii vaimustatud, et lubas ise ka maailma hakata... Haha, tahaks näha! Kõndisime seal kohe päris pikalt ringi ning kuna ilm oli sel päeval natuke pilvisem, oli see ideaalne jalutamiseks.
Teiseks peatuseks pidime valima Antibesi ja Cannesi vahel. Kuna minu meelest Cannes midagi erilist pole, osutus valituks Antibes. Üldiselt on see tuntud Picasso muuseumi poolest, mida ka möödunud korral külastasin. Seekord oli muusem küll kunni, aga linn ise oli nii armas ja mõnusa atmosfääriga. Vaatasime panoraami ka vaateratta pealt ning nautisime kesklinnas tasuta jazz kontserdi, mis oli tõesti väga-väga hea!
Kes Prantsuse Riverat külastama satub, soovitan võimalusel neis kohtades käia.
Laupäeval pidime villast lahkuma juba kell 9 hommikul, kuid lend Eestisse väljus alles pärast 19 õhtul. Seega võtsime suuna Nizzasse, parkisime auto raudteejaama juurde ning sõitsime rongiga Monacosse. Kuna meie kindlustus autosõitu Monacos ei katnud, ei hakanud sinna trügima. Rongiga saab antud linnriiki vaid 15 minutiga. Eriline teema oli muidugi pileti ostime raudteejaamast piletimasinast - prantslased ja nende süsteemid ikka! Ebanormaalne täiesti minu meelest! Selleks kulus meil peaaegu 40 minutit. Lisaks ei ole prantslased just kõige sõbralikumad teeninduse poole pealt. Neil on minu meelest üsna ükskõik ja nad ei varja seda. Inglise keele oskus on ka pigem madal või siis nad lihtsalt ei soovi seda rääkida. Käte-jalgadega saab asjad aetud, aga vahepeal tundub küll, et ise muudavad elu endal raskeks.
Monaco on kõike tihedamalt asutatud riik maailmas, mille pindalaks on vaid natuke üle 2 km². Seetõttu on liiklemine seal paljuski liftidega ühelt tänavalt teisele, sest need asuvad erinevatel tasanditel. Esmalt jalutasime raudteejaamast 15 minuti kaugusel asuvasse botaanikaaeda Jardin Exotique de Monacosse, kust oli väga hea vaade linnale. Pärast seda sõitsime bussiga alla linna, et käia ära Monte Carlo kasiino juures ja jahisadamas. Tegime kasiinos ka ühe joogipeatuse, et ikka linnuke kirjas oleks. Tegelikult oli see pigem kasiino fuajee. Jahid ja autod olid võimsad - selles pole kahtlustki. Piilusime ikka, et mis inimesed need on, kes seal jahi peal lõunat söövad ja elavad. Eelmine kord kui seal olin, nägin mõned meie seltskonnas Naomi Campelli. Kuulsused jäid meil siiski seekord nägemata.
Sellega meie ringkäigud piirdusidki ning ausalt poleks ka rohkem viitsinud. Nii mõnus oli ometigi reisida ilma üleliigse surveta (mis on mu enda poolt seatud) näha ja käia igal pool kogu aeg. Vahel tuleb võtta lihtsalt see aeg, et saaks olla, nautida ja puhata!
