Monday, August 14, 2017

August on trennikuu

Kui juuni-juuli oli rohkem puhkamise ja reisimise kuu, siis augusti võiksin nimetada trenni ja spordi kuuks. Pärast pidevat väljas söömist ja asjade pakkimist igatsengi kõige rohkem enda koduseid toite ja vahepeal isegi natuke rutiinsust. Reaalsus on aga see, et august möödub Eestis ringi sõites, mistõttu veetsin suurema osa eelmisest nädalast Tartus, vahepeal põikasin veel Taevaskotta ning tagasti tulin marsruudil Rakvere – Tapa – Tallinn. Võimalusel ühendangi tööalased ja meelelahutuslikud käimised üheks.
Nagu ma mainisin, olen hetkel täiega trenni lainel ja siis peab seda olukorda ära kasutama. Hetkel järgin ikka enda 5 tsüklilist jõusaaliprogrammi, mille ma nüüd varsti teist korda läbi teen. Kuna see on üsna vaheldusrikas, ei teki tüdimust ka. Mulle hetkel meeldib kindla plaani järgi teha, kuna see tagab mingi järjepidevuse. Muidugi varieerin harjutusi ja vastavalt tujule ning olukorrale. Kahjuks kaotasin enda treeningpäeviku viimase 1,5 aasta trennidega ära ehk nüüd võrdlusmoment läks natuke kaotsi. Siiski ise tunnen küll, et raskused kasvavad ja lihastunnetus on parem. Suvel on selles suhtes üldse parem, et saab sooja üsna kiiresti sisse. Talvel vahel muudkui rahmeldad ennast soojaks, aga lõpuks on ikkagi natuke sirge kaika tunne.
IMG_2555
Lisaks täitsin Tartus lõpuks juba pikka aega olnud soovi – nimelt käisin üle 12 aasta taaskord ratsutamas. Ratsutamine on tegelikult üks esimesi spordialasid, mis mind kunagi paelus. Noorena käisin trennis umbes 6 aastat ning suvine ratsalaager Põlvas Timmo tallides oli kohustuslik. Mingi periood tekkis aga tõrge ja natuke isegi hirm hobuste vastu ning nii on antud sporti väga raske harrastada, sest loomad tajuvad seda kohe. Olen juba aastaid mõelnud, et tahaks uuesti proovida, aga kogu aeg on see jäänud pigem mõtteks. Nüüd tänu ühele toredale tuttavale käisin neljapäeval Saksa tallides ratsatrennis. Põhiasjad tulid kõik meelde ning sain isegi natuke galoppi teha. Kõige keerulisem oligi töö jalgade ja kehahoiakuga. Kes mõtleb, et mis trenn see ratsutamine on – hobune teeb ju kogu töö ära, siis te eksite. Sisuliselt peaks hobuse taltsaks saama ainult jalgade ja kehaga. Minu hobune Oidipus oli pigem selline rahulik, mistõttu nägin päris palju vaeva, et teda endale sobivad tempos liikuma saada. Aga emtotsioon oli suurepärane ja võimalusel lähen kindlasti varsti veel.
20815047_1242629329176052_547140008_n
Lisaks olen võimalusel natuke harrastanud oma lemmikkardiot ehk rullitamist. Tartus on selleks ikka parim rada ja otse minu maja tagant ehk saab kohe rullid alla panna ning minna. Tee peale jääb mitu pikka silda, kust on alati õhtuti suurepärased vaated. Samuti saab tänu tõusudele päris hea koormuse. Soovitan kõigile, kes pole veel mingi põhjusel proovinud! Koormust saab reguleerida ka väga lihtsalt olenevalt kas tahta intensiivsemat või kergemat trenni. Praegu on tegelikult hea aeg rulluiskude ostmiseks, sest hooaeg hakkab lõppema.
Spordi teemal jätkates, siis nädala lõpetasin Eesti Ööjooksul Rakveres. Seekord seal siiski täitsin seal MyBodyga Sportlandi telgis töökohustusi ning ise jooksmas ei käinud. Võtsin ka õe endaga kaasa, kellest oli mulle päris palju abi. Lisaks sai ta ka natuke töömaitset tunda. Nagu enamus teavad, siis ilm jooksjaid ei hellitanud ning umbes tund pärast algust läks õues ikka täielikuks tormiks. Sportlandi telk oli õnneks tugev ning jõudsime enne kõik luugid kinni tõmmata. Lõpuks oligi nii, et inimesed olid meie telgis varjus ning väljas ainult sähvis nagu diskol. Mingi hetk kadus meil ka elekter ehk umbes pool tundi olime pimeduses. Sellest hoolimata oli aga kogu emotsioon nii hea. Kõik jooksjaid tulid tagasi laiade naeratustega, et oleks ise ka hea meelega koos nendega seal vihma käes jooksnud. Tuli tahtmine end juba SEB poolmaratonile kirja panna, aga siis meenus, et sügisest tuleb vaadata ju kalendrisse ka, sest lisandub üks tore kohustus nimega ülikool.
Seega kui siin mõned mõtlevad, et kas ma enam trenni ei tee, siis tegelikult on see paratamatult üks osa. Vahe on lihtsalt selles, et on perioode, kus motivatsiooni pole ja väga ei viitsi ja on aegu, kus tahaks ja jõuaks kõike teha. Esimesel juhul käin trennis ikka, aga mitte lihtsalt nii hea meele ja tuhinaga. Ega kogu aeg ei saagi motivatsioon üleval olla. Tähtis on leida tasakaal erinevate tegevuste vahel, et hoida vaim selge ja keha terve.
Tegelikult lõpetasin nädala hoopis Tapal vanaema juures, mis on koht, kus ma reaalselt ei tee mitte midagi ja see on nii mõnus. Sisuliselt võiksin seal päev otsa magada, pikutada, telekat vaadata ja süüa. Tapa linna päevade raames käisime kohalikus “Tai restoranis” ehk ühe pere aias kodukohvikus, kus kolm päeva pakuti erinevaid roogi Tai köögist. Proovisime mitme peale selle päeva menüüst peaaegu kõik toidud ära – klassikalise pad thai, soolased pannkoogid, Tai musta tee ja laimi joogi, kohvi ning koogid ka. Minu lemmik oli lõpuks hoopis see külm tee, mis maitses natuke mohito moodi. Armas koht ja tore ettevõtmine ning pani nädalate mõnusa punkti.  

3 comments:

  1. "suvine ratsalaager Põlvas Timmo tallides oli kohustuslik" - absoluutselt kohustuslik, mõni aasta sai isegi mitu satsi käidud :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Päriselt? Hmm...äkki me oleme siis seal isegi koos olnud. :D

      Delete