Esimesed võistlused 2016 (I osa) - Ben Weider Legacy Cup

Ja esimesed võistlused sel hooajal said tehtud! Pärast 1,5 aastast pausi kahtlesin ma vahepeal ise ka, kas üldse jõuan veel lavale. Tegemist oli Ben Weider Legacy Cup'ga, mida korraldatakse Soome linnas Lahtis. Ben Weider oli üks Rahvusvahelise Kulturismi Liidu asutajatest 1946. aastal ning aktiivne kulturismi kui spordiala eest võitleja. Üritus toimus Lahti messikeskuses, kus sai osa võtta ka suurest Nordic Fitess messist. Võistlus ise on üsna kõrge tasemega ning koos on ikka palju tipptasemel sportlasi. Kuigi osavõtumaks ja kogu võistlus on üsna kulukad, võtsin selle juba kogemuse mõttes kohe enda plaanide sekka.

Sõitu Soome poole alustasime enda bikiini gängiga juba reede hommikul 10.30. Esmalt 2 tundi laevas ja edasi ca 1,5 tundi autoga ning olimegi Lahtis. Laevas kohtasime juba päris palju teisigi eestlasi, kes kõik olid samadele võistlustele minemas. Registreerimine algas kella 4st, mistõttu jäi meil natuke vaba aega, mille sisustasime oma karbilõunatega ja kohviga. Kuigi jõudsime registreerima varakult oli järjekord juba päris pikk. Panime bikiinid selga ja kingad jalga. Kahjuks jätsime hommikumantlid autosse, mistõttu nägime päris koomilised enda vestide ja bikiinidega välja. Registreerimisel tehti muidugi ka juba päris palju pilte (üks hullem kui teine), mis kõik ka fitness foorumisse üles laeti. Õhtul ei teadnud me, kas nutta või naerda! Sellest hoolimata saime kõik kenasti end kirja ning suundusime enda apartment-hotelli, mis asus Lahti kesklinnas. Tuba oli päris mõnus avar ning kõik vajalik olemas, et saaksime oma toidud külma ja vajadusel üles soojendatud. Õhtu veetsimegi niisama lebos ja putru või pastat süües. Magama läksime juba umbes 9 ajal. Ärkasin mingi aeg üles ja mõtlesin, et nüüd peab vist tõusma hakkama, aga oh seda imet, kui kell näitas alles 11 õhtul.

Äratus oli juba kell 3.40, mil algas suur valmistumine. Esmalt siis duši alla, hommikusöök nr 1, milleks mul oli 100 g putru, munavalge ja mustikad ning esimene kiht grimmi peale. Viimase ees tundsin natuke hirmu, aga kolmekesi saime ilusti hakkama. Seejärel meik, teine kiht grimmi, hommikusöök nr 2 (sama nagu esimene) ja juuksed. Nii uskumatu kui see ka pole, siis aega ei jäänud üle ja märkamatult oli kell juba 8.45 ning pidime minema hakkama. Meik tuli välja ka enam-vähem. Mitte küll just profi tehtud, aga minu oskuste juures täitsa okei. Juuksed plaanisin küll sirgeks jätta, aga lõpuks tegin ikkagi lokid - järgmine kord siis. Kolme peale oli meigi asju ka piisavalt. Mitmekesi on ikka palju parem valmistuda, kuigi eks kõigil on eelkõige endaga nii palju tegemist. Tuba jäi meist maha ka täitsa viisakas konditsioonis.

Messikeskusesse sõitsime umbes 5 minutit ning natuke 9 läbi olimegi kohal. Ajastuse mõttes läks seekord küll kõik ideaalselt. Suundusime lava taha, kus paljud eesti tüdrukud juba ees olid. Kohe esimese asjana tundsin puudust lebomatist, mida ma kaasa ikkagi ei võtnud. 

Õnneks kaua ootama ei pidanud. Saime kõik numbrimärgid - minul seekord nr 91 (mis on ka mu sünniaasta) ning peagi pidimegi juba hakkama rivistuma. Esmalt läksid lavale bodyfitnessistid, seejärel bikini -168 cm pikkus ning juba oligi minu kategooria ehk pikemad kui 168 cm. 

Teiste välismaa tüdrukute kõrval tundsin küll end päris pisikesena. Esiteks olid nad juba nii pikad ja teiseks ikka päris ilusa lihasega. Vaatasin nagu mul tuharat ja õlga üldse polekski. Samas on naljakas asi see, et kui paljudele näkku vaadata, siis on nad ikka päris koledad. Päris ausalt on eesti naised ikka ilusad - keha võib vormis ju olla, aga kui ikka sihuke (vabandust väljenduse pärast) hobuse nägu (mitte kõigil muidugi) on ees, siis rikub üldmulje ära. Bodyfitnessistidest ma üldse rääkima ei hakkagi, sest paljud neist on ikka sihukesed mehe häälega koljatid, et endal hakkab ka natuke hirmus.

Kaldusin nüüd teemast natuke kõrvale. Vormi mõttes enam midagi nagunii teha ei olnud ehk ainuke võimalus oli laval parim anda. Esmalt läksime kõik 21 naist reas korraga lavale, kus oli nii kitsas, et vaevu sai üldse eestpoosi võtta. Seejärel kutsuti kõik viie kaupa ette, tegime enda veerandpöörded ära ja oligi kõik. Kokku kestis see umbes 5 minutit. Lavalt maha minnes öeldi üsna kohe esimesed 15 ehk kes pääsevad poolfinaali. Minu rõõmuks olin ka mina enda hulgas. Seejärel oli veel natuke ootamist ja uuesti lavale. 

Poolfinaalis sai ikka juba rohkem seda võistluse melu tunda. Esmalt poseerisime kõik reas tükk aega ning seejärel kutsuti 5 kaupa jälle meid ette. Kui esimeses voorus kutsutakse lihtsalt järjest, siis poolfinaalis juba tõenäoliste kohtade järgi. Mina olin kolmandas väljakutses ehk siis tõenäoliselt koht vahemikus 10-15. Laval veetsime päris pikalt ning terve aja pead ikka pingutama ja poseerima. Tundub lihtne, aga tegelikult võtab üsna läbi.  Üritasin ikka aktiivselt naeratada ja peas kumises Janika öeldud lause "ole uhke enda tehtud töö üle!". Püüdsin küll enda teada tuntud poseerimise vigu vältida, aga piltidelt ikkagi vaatan, et need on sees. Üks näiteks krampis vasak käsi (Janika sõnade järgi nagu hoiaksin õuna käes) või õlad liiga taga. Arenemisruumi selles vallas on veel palju. Lavalt maha minnes öeldi ka õige pea 6 finalisti, kelle hulgas minu kategoorias ühtegi eestlast polnud. Siiski olin rahul, et sain poolfinaali kogemuse. Võistluse osa saigi selleks korraks läbi. 

Võtsime bikiinid seljast ära, panime enda uued ägedada Mybody jakid selga, et minna uudistama messi poolt. Sellest ja reisi teisest poolest  kirjutan aga juba lähemalt homme. 

Kes soovib täpsemalt võistlustest lugeda, vaadake http://www.fitness.ee foorumit.