Saturday, January 4, 2014

Back on track

Olen oma trenni rajale enam-vähem tagasi saanud. Naljakas, kuidas kas või väikene paus annab tunda. Iseenesest ju üldse pikka vahet ei jäänud (2 päeva). Tegelikult mängib tähtsat osa kindlasti haigusepisik, mille külge korjasin. Kuigi enesetunne on juba ammu hea, pole köha ja nohu veel täielikult jätnud. Tunda annab see just kardio trennidest, jõud on endiselt säilinud. 

Täna käisin jälle Grit strenghtis- sel nädalal juba teist kora. Sügisel oli see mu iganädalane trenn, kuid siis seoses praktika lõppemisega ning rohkem Tartus veetmisega, jäi kuidagi tahaplaanile. Tegemist on 30-minutilise kõrge intensiivsusega intervalltreeninguga. Antud kava on natuke teistmoodi üles ehitatud kui varasemad. Kui enne oli kindel arv lugusid ning iga loo ajal tehti koos harjutusi, siis nüüd on kokku vaid 4 osa ning kahe põhiosa ajal on teatud harjutused, mida peab antud aja jooksul tegema oma tempos vastavalt võimetele. Iseenesest on suurem võimalus viilida, samas kui on soovi, saab endast kõik välja pressida. Teiste arvamusi kuuldes, siis paljudele meeldis varasem variant rohkem. Mulle aga meedlib praegune versioon ka väga. Esimest korda Les Mills Explosionil tehes tundus küll üsna segane ja  väga hull, kuid seal mängis rolli ka varasem väsimus. Praegu ladusin kangile 15 kg ja täitsa tehtav. Täna avastasin veel treeneriga rääkides, et Tartus jäeti eelmine kava tegelikult üldse vahele. Kuna ma varem olen grittinud vaid Tallinnas ja seal alustas Merje novembris uue kavaga ning jaanuarist võttis kasutusele kõige viimase. Tartus on aga on alates septembris tehtud sama. Tegelikult oli tegemist väga hea ja raske kavaga. Vahepealne versioon mull väga ei meeldinud, kuid praegune on ka täitsa mõnus. Korralikult võtab võhmale igaljuhul ja kui tihti võib öelda, et lõpus tehtav plank tundub puhkusena. 

Üks naljakas asi veel, mida ma täna jõusaalis olles märkasin. Kuna praegu on trennid rahvast täis - kes tahab rannavormi püüda, kes uue aasta lubadust täita, on palju võõraid nägusid. Siiski olen ka varem taolist olukorda mitmeid kordi märganud, kus neiu on oma noormehega jõusaali tulnud. Viimane on siis tavaliselt nii öelda natuke kogenum ja tüdruk trenniga võõras. Nende trenn näeb siis sageli välja nii: kutt näitab mingit harjutust, mille peale tüdruk umbes ühe-kaks korda proovib seda, siis ütleb oi-oi kui raske, see pole ikka minu jaoks. Ülejäänud aja "hängib" neiu niisama kõrval ja ajab juttu samal ajal kui noormees trenni teeb. Vahepeal ehk näitab poiss veel midagi, mille peale tehakse pikka nägu. Iseenesest on ju igaühe enda asi, kuidas ta trenni teeb ja kõigil pole tahtmist ennast iga kord ribadeks pingutada. Siiski on ju mõttetu tulla trenni, kui ei olda valmis ennast üldse pingutama. Trenne ei olegi alati lihtne ja mõnus ning kui tahta tulemusi peab oma mugavustsoonist välja tulema. Ega mul ka lõuatõmbeid punnitates kuigi meeldiv olla pole. Lihtsalt end peeglisse vaatama tulla pole ka mõtet. Pigem see segab neid, kellel soov päriselt trenni tehta. Kindlasti ütleks nüüd mõni, et "mis ma vahin teisi jõusaali ja parem tehku ise trenni", aga lihtsalt ikka jäävad silma teatud asjad.

2 comments:

  1. Haha! Jaa, ma olen ka märganud sama tegutsemist. Köige ägedam on see kui kutt paneb tüdrukule sama raskused peale, mis tal endal ja käratab,et tee nüüd! Ükskord aga passis naine niisama jöusaalis oma mehe körval. Söna otseses möttes! Ise ei teinud mitte midagi, trenniriideidki polnud seljas, lihtsalt valvas meest. Ka nii vöib :)

    ReplyDelete
  2. Jep, meil oli ka paar nädalat tagasi selline juhtum, et tüdruk oli jõusaalis esimesi kordi ja kutt pani rinnalt surumiseks korraliku raskuse peale talle,samal ajal veel õrritas, et noo kuidas ei jõua. Pärast pidi ise ka ära surema kangi all. :P

    ReplyDelete