Wednesday, April 29, 2015

Rasked päevad

Kordub jälle sama muster nagu eelmine kord. Vahetult pärast võistlusi oli energiat kui palju. Ma ei tea, kas siis saadud adrenaliin või suurem kogus sööki ning süsivesikuid. Igaljuhul enesetunne oli super ja motivatsiooni trenniks küll. Mõtlesin, et olen targem ja teen natuke kergemaid trenne, et mitte ennast jälle liigselt ära kurnata. Alguses tundus, et kõik läheb kenasti. Kuigi pärast võistlusi sattusin söömisega seekord ikka suht hoogu, siis õnneks kaalunumbril see ei kajastunud üldse.

Riiga võistlema minna ma tegelikult üldse ei plaaninud, kuid viimasel hetkel tegin otsuse kogemuse saamise mõttes ikkagi osaleda. Kaalu enam langetada ei kavatse ning usun, et vorm ka paremaks enam ei lähe. Pigem tunnen, et hakkan vaikselt kokku kuivama ja lihaseid kaotama - nagu ma enne mainisin, siis oma mõtetes olen juba massiperioodis. Kuni laupäevani oli kõik täitsa tore, mil tulid puhkepäevad ja tekkis umbes 2 miljonit erinevat isu. Kõht ei olegi otseselt tühi, aga lihtsalt isu kõige järgi. Ega ma suur rämpstoidu fänn pole ja seda ei igatse ka - lihtsalt vabadust minna välja sööma ning et ei peaks kogu aeg mõtlema kus ja mida. Tegelesin üsna aktiivselt toidupiltide vaatamisega ja poes käies kõndisin ka peaaegu kõik riiulivahed läbi...jube, see hakkab ikka otseselt ajudele. Mulle tegelikult väga maitsevad mu nii öelda dieettoidud ja need pole väga erinevad tavaperioodist (koguse mõttes küll), kuid lihtsalt juba põhimõte, et ma ei saa ja pean kogu aeg kaaluma. Kummaline on asjaolu, et viimased kuud olen ilusti läbi ajanud, aga nüüd see lõpp peab nii raske olema. Võib-olla ka sellepärast, et see on mitteplaneeritud lisa-aeg..oh jah.

Nädalavahetusel olin nagu tühjaks pressitud sidrun - trennid tegin ka kõik vastumeelselt, lihtsalt punnitasin ära kuidagi. Kiiremaid liigutusi väga kavasse ei võtnud. Saan toredaid komplimente ka, kui näost ära või väsinud ma välja näen. Võin kinnitada, et enesetunne on sama. Õnneks tundub hetkel, et koos töönädalaga sain ka enam-vähem järje peale ning tegelikult täitsa ootan meie väikest reisi Riiga. Võtan selle ette koos kahe bikiinineiuga Egle tiimist, keda tunnen juba varasematest seminaridest. Bussipiletid ja hotell on olemas ning usun, et tuleb väga huvitav ja tore nädalavahetus. Mõnus vaheldus igapäevaelule ja hea lõpp hooajale. Lisaks on hetkel ka käsil kolimine ja pakkimine, millega pean ühele poole saama enne reedet. Selline väike üsna negatiivse alatooniga postitus, kuid see näitab, et tegelikult peitub nende naeratavate piltide taga raske töö. Üritan lihtsalt viimased trennid ära teha ja need päevad üle elada... Teiste fitness inimeste blogide lugemine on ka päris hea motivaator, sest nende enesetunde kirjeldus on üsna sarnane. 

Mõned tüüpilised söögikorrad ka:

Kanafilee, kukeseened, juurikad, hapukurk,
kurk, roheline sibul - ca 280 kcal


Üsna sama mis eelmine

Kohupiim, kodujuust, riivitud õun, maapähklivõi,
walden farmsi šokolaadikaste


Seda silmitsen tööl kontoris juba sünnipäevast saati ehk
üle kuu - kaua pole enam jäänud!


Thursday, April 23, 2015

Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis

Aeg teha lühike kokkuvõte ka laupäevast, mil toimusid  Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Hommikul kell 10 suundusin Salme kultuurikeskusesse registreerima - seal ootas mind juba üsna pikk järjekord. Pikkuseks mõõdeti täpselt sama number nagu paar nädalat tagasi ehk 170,5 cm. Seega jäin kindlalt võistlema -172 cm kategooriasse, kus peale minu oli veel vaid 3 naist. 

Seejärel sõitsin ruttu koju tagasi, kuhu tuli mulle abiliseks ka Helika ning alustasime grimmimist, mida saan kokku võtta ühe sõnaga - KOHUTAV! Kui eelmiste võistluste ajal jäi grimm ilusti ja ühtlane, siis nüüd oli kõik täiesti vastupidi. Mõnda kohta lihtsalt ei jäänud värv üldse peale, teise kohta mega tumedalt - mida rohkem kuivas, seda hullemaks läks. Pärast grimmi tegi Helika mulle kähku soengu, seejärel jõusaalist tuttav tüdruk, kes töötab jumestajana, meigi ning hakkasime teist kihti grimmi panema. Asi läks ainult hullemaks ning aeg hakkas ka juba selga jooksma. Suundusime Salmesse ning kuna ma hommikul unustasin abilise pileti võtta, siis Helika taharuumidesse sisse minuga ei saanud. Õnneks leidsin tuttavad inimesed Egle tiimist ülesse ning seadsin end nende ruumi sisse. Üritasin veel natuke grimmi kohendada, kuid näha oli, et midagi parandada enam ei ole. Treener saatis ka sõnumi vahepeal ning ütles, et ainuke võimalus on kõik maha pesta ja uuesti teha. Seda ma tegema ei hakanud - tuli leppida antud olukorraga. Ilmselt ei koorinud ma nahka eelmisest korrast piisavalt või reageeris teine karvaeemalduskreem kuidagi. Kokkuvõttes ei jäänud ma oma välimusega üldse rahule - kogu komplekt ehk soeng, meik ja grimm ei olnud lihtsalt see, mis oleks võinud. Samas jälle kogemuse võrra rikkam.

Aeg möödus seekord üsna kähku. Vaatasime natuke rannapoiste etteasteid ja umbes 6 ajal läksime lava taha pumpama ja piiluma teisi. Mõnus ärevus oli sees - kuigi kuna välimusega läks natuke nihu, siis tõmbas see ka enesekindlust veidi alla. Lõpuks oli aeg minna lavale - kõik see käis jälle kuidagi nii kähku ära, et arugi ei saanud. Oma etteastega ma ise väga rahule ei jäänud, aga teiste arvates oli ikkagi palju parem kui LEKV. Vähemalt üritasin naeratada nii palju kui võimalik. Minu kategoorias olid ülejäänud juba üsna kogenud ehk seega mul erilisi ootusi polnud. Pigem olla jälle natuke parem kui eelmine kord. Lava taga nende kõrval olles tundsin end pisikesena küll - lihast võiks ikka rohkem olla, praegu on see veel kuidagi eriti kokku kuivanud. Kokkuvõttes sain III koha, millega võin rahule jääda küll. Motivatsiooni veel edasi pingutada on kuhjaga.




Pärast võistlust oli veel bankett, kus ma üle pika aja jälle jäätist sain - see on ikka maailma parim asi! Täiesti ükskõik on mul igasugustest kommidest ja kookidest, aga jäätist tahaks. Siis suundusin koju, pesin võimalikult hästi grimmi maha, tõmbasin peoriided selga ning õhtu jätkus Butterflys. Nii mõnus oli end üle pika aja lõdvaks lasta ning lihtsalt nautida. Nagu ma enne mainisin, siis viimasel ajal olen üsna antisotsiaalne olnud, välja arvatud tööalane suhtlus. Mul on üli hea meel selle üle, et tänu antud alale olen kohanud nii palju uusi toredaid inimesi, kel on minuga ühised huvid. Jututeemadest puudu igaljuhul ei tule. See on justkui aeg, mil saan välja lülitada end kõigest muust ümbritsevast.



Nüüd on veel kaks nädalat dieeti ning siis toimub selle kevade viimane võistlus Riias. Esialgu mul küll seda plaanis polnud, kuid hetkel on kõige tähtsam võimalikult palju kogemuste pagasit täiendada. Dieedi mõttes ma enam midagi alandada ei kavatse, vaid pigem tõstan natuke kaloraaži. Hetkel on see umbes 1500-1600 kcal. On näha, et defitsiit on kehale mõjunud ja lihas hakkab vaikselt liiga ära kaduma. Pärast eelmisi võistlusi pingutasin natuke üle, mille tulemuseks oli üli halb enesetunne ja kohutav väsimus. Üritan seekord teisi teha - hetkel tundub, et toimib. Oma mõtetes olen tegelikult juba nii öelda massiperioodis - tahaks juba korralikult trenni teha ja süüa. Nüüd on veel jäänud viimased pingutused. Pikema tänukõne pean kunagi hiljem, kui võistlused möödas on. 

Siiski tahan öelda suur aitäh kõigile, kes mind aidanud on! Ilma teieta poleks see kõik võimalik!

Tuesday, April 14, 2015

Vahekokkuvõte

Annan endast vahelduseks tihedamalt märku. Järgmiste võistlusteni on jäänud vähem kui nädal - tegelikult kõigest 4 päeva. Ootusärevus hakkab vaikselt juba sisse pugema. Naljakas, et see pole mitte hirm vaid selline hea ootamine. Olen nii palju positiivset tagasisidet saanud, et ennastki paneb imestama. Eriti palju just inimeste poolt, kellelt poleks seda oodanud. See annab jõudu ja motivatsiooni edasi pingutamiseks. 

Tegelikult pole kõik üldse nii lilleline ja särav nagu võib-olla kõrvaltvaatajatele võib tunduda. Võistluste pildid on ilusad ja kõik neiud naeratavad ning energilised. Selle taga pole aga üldse mitte nii glamuurne elu ja energiat täis päevad - vähemalt minul. Hetkel olen praktiliselt loobunud sotsiaalsetest üritustest, sest esiteks olen ma tavaliselt trennist ja tööst liiga väsinud ning teiseks on seal liiga palju kiusatusi - lihtsam on olla kodus teki sees ja oma kodujuustu süüa. Mul on vist vedanud, et kodujuust on nagunii üks mu lemmiktoite. 

Viimasel nädalal on see kõik kuidagi eriti raskeks muutunud. Pärast võistlusi olin energiat täis ja ilmselt pingutasin natuke trennide ja muuga üle. Tulemuseks oli täielik energiadefitsiit ehk nädala lõpuks olin nagu tühjaks pigistatud sidrun - pidev nälg ja väsimus. Sõin nagu tavaliselt, aga kõht on ikka tühi ja muust ei suuda mõelda kui järgmine toidukord. Nii töö tegemine kui ka eraelu hakkasid selle all vaikselt kannatama. Õnneks olen saanud nüüd mõned vabad päevad taastumiseks ja püüan trennidega ka mitte üle pingutada. Uni on ikka kõige alus - kui seda piisavalt pole, siis kannatab ka kõik muu. Teadsin seda ka varem, aga ikkagi teen sama viga.

Olen tegelenud ka poseerimise harjutamisega - loodan, et kõnd ja poosid on natuke paremaks muutunud. Selle eest pean tänama ka Rocca Myfitnessi juhatajat, kes mulle alati lahkelt saali on nõus broneerima. Lisaks lasin natuke bikiinide alumist osa kohendada ja tellisin bikiinide liimi - loodetavasti istuvad nüüd nad paremini keha küljes kinni.  Ilmselt pikeneb dieet veel paar nädalat, sest plaanis on üks võistlus veel. Kuigi ootasin juba dieedi lõppemist väga, siis pole see lühike aeg enam palju. Tuleb lihtsalt korralikult puhata ja tervis korras hoida,

Aga tänaseks kõik ja aitäh kõigile positiivsete kommentaaride eest! See on hetkel nii oluline ja annab jõudu edasi pingutada.

Ja mõned pildid minu ostukorvist ja söögivalmistamisest. 

Põhiline: kanafilee, bataat, brokkoli, kukrk, avokaado



Tuesday, April 7, 2015

LEKV - esimesed võistlused edukalt tehtud!

Noniinonii pikk paus jälle, sest elutempo on meeletu. Uus ametikoht ja ettevalmistused võistlusteks võtavad hetkel 101% mu ajast. Vahepeal on ainult töömõtted peas ja siis on tunne, et unustan võistlused üldse ära ja järgmisel hetkel on jälle vastupidi. Vaesed ülejäänud inimesed mu ümber, sest nende jaoks mul tegelikult aega hetkel pole.

Aga ikkagi kõige tähtsama juurde minnes. Nimelt laupäeval olid mu kõige esimesed võistlused bikiinifitnessis ehk toimusid Lõuna-Eesti karikavõistlused. Mulle hakkab see kõik alles praegu vist kohale jõudma, sest kõik toimus kuidagi jube kähku. Mida aeg edasi, seda positiivsemad emotsioonid on. Eks töötlen seda kogemust pidevalt oma peas läbi, et leida häid ja halbu külgi.

Ettevalmistused on kestnud tegelikult juba kaua ja nendest ma ehk kirjutan täpsemalt siis, kui võistlusperiood läbi on.  Vastasel korral läheks see postitus lihtsalt liiga pikaks. Neljapäeva õhtul alustasin pakkimist ning reede päeval võtsime juba suuna Tartu suunas. Tore oli võistelda esimest korda Tartus, mis on minu kodulinn ja tuttav. Mäletan hästi kuidas täpselt aasta tagasi käisime Kirke ja Kärdiga samu võistlusi vaatamas ja noo kriitikast ning kommentaaridest puudu ei tulnud. Sel korral olin hoopis ise "kurjade" pilkude all.

Reedel suurendasin tunduvalt süsivesikute tarbimist, et lihast natuke punni saada ning laupäeval jätkasin seda. Algul tundus mõte kõrgemast süsivesikutekogusest päris hea, kuid tegelikkuses tähendas see mulle hoopis seda, et kõht oli reedel pool päeva tühi, kuigi kaloraaž oli tavapärasest kõrgem. Laupäeva hommikul oli äratus juba 6st, puder sisse ja suundusin Kirke poole, kes oli minu abimees nr 1. Uni oli päris hea ja rahulik ning üldse närvi oli kuidagi üsna vähe. Enne autokooli eksamit (ca 7 aastat tagasi) oli see umbes 10x suurem, kuid viimasel ajal olen oma pingetaluvuse levelit päris palju kasvatanud. Alustasime Kirke juures soenguga ning seejärel suundusime ca 9.30 TÜSKi registreerima. Bikiinid selga ning järjekorda, kus oli enne mind ikka parajalt inimesi. Pikkuseks mõõdeti mul 170,5 cm ehk läksin üle pikemate kategooriasse (169+). Pikkuse mõttes olengi tegelikult üsna 169-170 piiril olenevalt mõõtmisest. Üle kontrolliti ka bikiinid, mille peale kohtunik krimpsutas nägu ja ütles, et liiga väikesed on püksid. See ehmatas mind tegelikult natuke, sest tehtud said nad ju minu mõõtmete järgi. Terve võistluse ja veel praegugi hindan ikka pilte ning mõtlen, kas on ikka head jalas.



Edasi suundusime garderoobi, kus Kirke alustas grimmimisega. Mõned tüdrukud olid ühe kihi juba eelneval õhtul teinud, kuid meie otsustasime treeneri soovitusel hommiku kasuks. Kirke sai esimese korra kohta väga hästi hakkama ning ega seal tegelikult mingit keerulist kunsti polegi. Kõige suurem probleem minu jaoks oli aga WC külastamine, sest iga kord suutsin seda tehes grimmi rikkuda. Jõudsin järeldusele, et lihtsam on üldse mitte vedelikku tarbida. Kui esimene kiht peal, sain kokku ühe neiuga, kellega oli meik kokku lepitud. Alguses arvasin, et äkki pean juba ca 1 ajal lavale minema ja läheb päris kiireks. Pärast meiki olin küll transformeerunud väikeseks neegriplikaks - ega ise ennast peeglist ära ei tundnud. Seejärel kohendas Kirke veel natuke soengut ja grimmi ning umbes kell 13.00 olin valmis. No ja siis algas pikk ootamine...see kestis ligi 3 tundi. Selga ei saanud väga riideid panna, sest muidu oleks higistama hakanud ja grimm jooksma, aga samas oli üsna külm. Enamus tüdrukuid harjutasid poseerimist ja T-walki, mille juhendit muudeti samal päeval. Lava oli tegelikult üsna pisike ka, ega seal ei saanudki erilist kõndi teha kui paar sammu ette. Sisustasingi oma aega siis harjutamisega ning pumpamisega.


Lõpuks ca 4 ajal said ka bikiinid lavale. Närvi polnudki enam eriti sees, lihtsalt oli tunne, et tahaks juba lavale, sest ootamisest oli küllalt. Minu kategooria oli algajates viimane. Kui see lõpuks kätte jõudis, siis tundus küll, et kõik sai justkui 2 sekundiga läbi. Lavale, kõnd, eest-, tagant -ja küljepoosid ning kõik. Vahepeal oli väike segadus ühe osavõtjaga, kes oli nabarõnga (ja mitte väikese) endale külge jätnud, kuid see on juhendi järgi keelatud. Lavalt teda siiski ära ei saadetud, vaid kästi lihtsalt eemaldada. Ausalt öeldes pärast esinemist ei saanudki kohe aru, et ongi kõik, sest kõik käis nii-nii kiiresti. Alles hiljem jõudis kogu emotsioon kohale. Vahepeal oli siis veel ootamist, mille sisustasime pildistamisega ning nägin oma kalleid sõpru, kes olid kõik vaatama tulnud. Ega ma poleks uskunud, et neid nii palju tuleb, sest ma alguses väga üldse seda üritust ja oma tegemisi ei reklaaminud. Siiski oli nende toetus nii tore! 

Varsti tuli ka kauaoodatud autasustamise aeg, kui sai jälle lavale minna. Saavutasin enda kategoorias II koha, mille üle olen väga õnnelik Eks II koht on alati selline, et noo peaaegu I, aga samas ei ole ka. Siiski olen rahul ja võitja oli mulle tuttav tüdruk, kes igati vääris oma kohta ka. Saime karika ja natuke muud nänni ning üritus oligi selleks korraks mulle lõppenud. Päev oli pikk, pakkisin kiirelt asjad kokku ning võtsin sammud kodu suunas, et grimm maha pesta. See oli palju lihtsam kui arvasin. Juba ainult veega tuli suur osa maha ning kui veel fairy ja nuustikuga hõõruda, siis sai neegritüdrukust jälle põhjamaine neiu. Mõned kehapiirkonnad on küll veel praegu natuke pruunikad, aga eks see kulub ka varsti maha.


Lubasin endale sel päeval ka natuke head ja paremat. Koogid ja pirukad mind väga ei isuta, küll aga igatsen väljas söömist ja lihtsaid kodutoite. Natuke pingutasin ikkagi üle ja pühapäeval oli küll kerge õhupalli tunne. Ma parem ei hakka laupäeva kaloraaži kokku arvutamagi. Kaal näitas ka 1kg rohkem kui eelneval päeval. Siiski on parem mitte põdeda, vaid tuleb lihtsalt tavapärasel režiimil jätkata ning küll kõik läheb oma rada. Pühapäeva õhtul otsustasin igaljuhul ühe korraliku trenni teha, sest energiat oli süsivesikute laadimisest omajagu üle ning tahtsin õhupalli tundest lahti saada. Nüüd ei ole muud, kui 2 nädalat veel rangemat korda ning järgmised võistlused ongi käes. Üritan kindlasti võimalikult palju õppida tehtu vigadest ja analüüsida olnud võistlust. Nõrk külg on ikkagi poseerimine ja lavaline esinemine, aga eks see tuleb ikka kogemuse ja suure harjutamisega. Mõnel lihtsamalt, teisel raskemalt -kui väga taht a ja pingutada, ega siis halvemaks ikka minna ei saa. Järgmisel võistlusel olen samas kategoorias juba päris suure kogemusega võistlejatega, kuid esimene hooaeg ongi rohkem sisse elamiseks, et juba järgnevatel parem olla.

Aitäh kõigile mu toetajatele! Eriti suur tänu läheb mu kallile sõbrannale Kirkele, kes on mu suurim fänn ja veetis ise 8. kuud rase olles terve päeva minuga võistluspaigas ning praktiliselt tegi kõik võimaliku minu eest ära! Pool au läheb kindlasti sulle! Suurema tänukõne pean pärast järmisi võistlusi :) Kokkuvõttes oli väga äge kogemus ning olen super rahul, et otsustasin ikkagi võtta selle sammu ette ja bikiinifitnessiga tegelema hakata. Aasta tagasi poleks ma seda ilmselt uskunud. Ega nüüd ei jää muud üle, kui täiskäigul edasi.