Wednesday, June 29, 2016

Trenni - ja toitumisteemalist lugemist

Viimasel ajal on trenni ja toitumise teema saanud väga populaarseks. Sellega seoses tuleb igasugust infomatsiooni aknast ja uksest. Vahepeal on mul endal tunne, et mu teadmised muutuvad hoopis kehvemaks, sest ei suuda enam täpselt orienteeruda, mis on hea ja õige. Ilmselt sellist ainuõiget tõde polegi. Inimesed on erinevad ja samamoodi sobivad neile erinevad lahendused. 

Kuna Internetis levib nii palju erinevat infot, meeldib mulle tegelikult hoopis raamatutest tarkust ammutada. Mitte et seal ainuõige tõde oleks, aga rohkem ikka empiirikale tuginev ja mitte täiesti suvaline tekst. Minu puhul on aga selline seaduspära tihti, et ostan raamatuid kokku, aga lõpuks lugemiseni ei jõuagi. Samamoodi ka raamatukogust laenutamisega. Enne kui raamatu avada jõuan, on tähtaeg juba ületatud. Seetõttu on koju kogunenud juba mitmeid hunnik raamtuid, mis tükk aega järjekorras on.

Üks osa isiklikust varamust - mõned loetud, teised ootavad järge

Viimane kord Tartus käies otsustasin külastada vana head Ülikooli Raamatukogu, mida hästi tunnen. Kuna see läheb mitmeks kuuks remonti, soovitati lahkelt ikka rohkem laenutada. Ma sattusin üsna tuhinasse ja koju tulid minuga ligi 10 raamatut. Et need niisama tolmu koguma ei jääks, panin eesmärgi paika - iga kuu vähemalt 2 raamatut. Nüüd võin uhkusega öelda, et juuni normi ma täitsin. Suure osa sain loetud trennis kardiot tehes. Seda on mul küll väga minimaalselt, aga piisavalt, et end natuke harida.


Juuni "menüüs" olid "Toidudemagoogia" ja "Söö, mida hing ihkab". Esimene neist rääkis päris põhjalikult, kuidas toiduainetetööstus on juba läbi aegade inimestega manipuleerinud, et võimalikult odavalt toota ja müüa. Autor läheb tagasi mitu sajandit ja kirjeldab, kuidas see alguse sai. Huvitav lugemine - kirjutab väga lihtsalt ja arusaadavalt põnevate näidetega.

Raamat "Söö, mida hing ihkab" keskendub rohkem psühholoogiale ning kuidas see mõjutab meie toiduvalikuid. Ma usun, et paljudel, kes ise on hädas kaalulangetamisega, aitab see natuke sügavamale vaadata. Sain ka ise põnevaid mõtteid.

Ühesõnaga soovitan mõlemaid huvi korral lugeda. Piisavalt lihtsalt kirjutatud, et ei hakkaks igav ja kindlasti annab.


Järgmine nädal lähen ka oma igapäevatööst mõneks ajaks puhkusele ning loodetavasti jõuan siis ka natuke rohkem lugemisele aega pühenduda.


Äkki oskate teiegi midagi soovitada, mida tasuks "listi" panna?

Monday, June 27, 2016

Kõva mehe jooks 2016

Laupäeval ehk 25. juunil osalesin minu jaoks natuke teistsugusel spordiüritusel ehk "Kõva mehe jooksul". Tegemist on jooksuga, mis toimub Saue lähistel Saunapunktis 10 kilomeetrisel takistustega rajal. Olin sellest juba varasematel aastatel kuulnud ning mõelnud, et põnev oleks osaleda, aga kui Kaisa poleks umbes kuu aega tagasi hakanud pinda käima, siis poleks ma ilmselt ka läinud. Ei saanud ka ju halvem olla ja umbes nädal tagasi registreerisin end ära.

Mind hirmutas eelkõige mõte väga hullust vihmasest ilmast nagu Eesti suvele üsna tavaline ja kui üritus oleks toimunud nädal varem, siis oleks see ka reaalsus olnud. Lisaks lugesin paari blogi, kus jäi mulje, et ikka päris raske katsumus.

Laupäeva hommikul ei olnud ma tegelikult üldse valmis, sest pool ööd maadlesin enda 100 sääsepunniga (ilma liialduseta). Aga lubatud sai ja asi tuli ära teha. Ilm meid soosis ehk päike paistis ja taevas oli selge. Stardid anti kolmes grupis 10 minutilise vahega. Kaisa alustas teises grupis, aga mina oma numbriga 596, alustasin viimaste hulgas. Esimesed ca 500 meetrit oli niisama nii öelda soojenduseks väike ring ning seejärel kohe veetakistus läbi tiigi ning künkast üles ronimine. Veetakistust ma natuke pelgasin esialgu, aga tegelikult olid need mu lemmikud. Kuna ilm oli soe, siis tõmbas pea selgeks. Kuna vesi oli üsna sügav, oli lihtsam seda läbida ujudes.

Esimesed viis kilomeetrit kulgesid enamasti läbi põllu ja metsa ning takistusi isegi väga palju ei olnud. Mõned üle tõkete ronimised, läbi oja kõndimine, heinapallide ja kraavide ületamine. Silmad olid pidevalt maas, et kuskile ei komistaks ega kukuks. Üks iseenesest lihte, aga natuke hirmuäratav takistus oli ühel müüril kõndimine, mille all olid rauast ogad. Üleval oli kinnivõtmiseks ainult paar puuoksa. Iseenesest midagi rasket polnud, aga igaks juhuks oleks võinud natuke julgestuse peale mõelda. 

Mööda minna teisest inimesest oli ka üsna keeruline, sest rada oli kitsas ja sel juhul pidi täiesti läbi võsa jooksma. Kui muidu väga massiga koos ei jooksnud, siis enne takistusi oli ikkagi vahel järjekord, sest mõnda sai ainult ükshaaval läbida. Teadsin, et joogipunkt on umbes 5. kilomeetri juures. Mingi hetk tundus küll, et olen juba suht kaua jooksnud, aga ikka veel poolgi distantsist pole läbi. Otseselt väsimust ei olnudki, aga kuidagi igav hakkas. Pärast joogipunkti läks aga asi põnevamaks, sest siis enamus takistustest algas. Jooksime läbi metsa rägastiku - paljud küll kõndisid, sest üsna lihtne oli kukkuda; tassisime autokumme mäest ülesse, kandsime küttepuid sauna juurde, läbisime veekogusid, ronisime läbi toru. Minu lemmikülesanne oli vist okastraadi alt mudas roomamine. Üks viimaseid takistusi oli üle müüri ronimine, mis oli päris kõrge - sealt alla hüpates mõtlesin küll, et kui nüüd jala natuke valesti maha panen, on päris paha lugu. Lisan ka lühikese youtubest leitud video.


Minu jooksu ajaks oli lõpuks 01:14:43. Ma ei oska nüüd öelda, kas see on halb või hea, aga kuna läksin eesmärgiga rada läbida ning mitte vigastatud saada, olen täitsa rahul. Üldkoht on 307 (638 lõpetajast), naiste arvestuses 21 (165-st) ja vanuseklassis 16. Naiste võitja läbis raja ajaga 01:00:59, kes oli kusjuures mu endine töökaaslane. Väga tubli saavutus!

Kes tahab võistlusest ja rajast paremat ülevaadet, soovitan vaadata alljärgnevat videot, mille üks osalejatest on oma GoProga teinud.


Pesta meil seal ei õnnestunud, sest vesi oli otsas. Kuna üks viimaseid takistusi oli vees, polnud ma eriti must ka. Suurema sodi sain kraani all ära, aga kodus hiljem pärast pesu tundsin ikka veel muda lõhna nahal. Finišis saime veel Coca, kohukese ja jogurti, millest ma loobusin. Seevastu vesi, hernesupp ja leib maitsesid hästi. Saime kingituseks ka Crafti "Kõva mehe jooksu" särgi ning ka medali, mille saab kätte natuke hiljem Matkaspordi poest. 


Üks naljakas, kuid ka natuke jube seik oli veel see, et haakisime endale sealt mingi jälitaja külge. Alguses mõtlesin, et niisama natuke tüütab a'la jutuga "kas sauna läheme koos?". Kui aga lõpuks reaalselt lihtalt kõndis terve aja järgi ükskõik, kuhu läksime, hakkas juba natuke hirmus. Vahepeal raputasime maha, aga lõpuks kõndis mu autoni ja tahtis veel kaasa ka tulla...

Jäin väga rahule, et otsustasin siiski osaleda ja nõustusime mõlemad Kaisaga, et polnud midagi nii hull. Natuke väljakutset ja super emotsioon garanteeritud. Ema ikka küsis, et kas ma siis ikka pean ennast piinama, aga vastuseks talle, et põnevust on vaja ning tuleb ennast ikka aeg ajalt proovile panna. Pluss see oli ole mingi piinamine.




Sunday, June 26, 2016

Jaanid ja vigastused

Jaanid peetud ja juuni lõpp juba käes. Pean ausalt tunnistama, et trennide mõttes olin natuke lohakas ehk päris kõiki tehtud ei saanud. Kuna aga kohe olen alustamas uut kava, polnud ka väga motivatsiooni ja plaan oligi teha natuke kergem ning taastav... või ma siis nüüd tagant järgi mõtlen seda eksju.


Ma trenni juttu palju ei räägi, sest sellest tulevad eraldi postitused. Saime treeneriga kokku ja panime mõned plaanid paika ka. Jaanilaupäeva hommikut alustasin küll ilusti jõusaalis ja tegin ühe korraliku jalatrenni. See oli ka ainuke tubli asi see päev. Õhtu veetsin traditsiooniliselt klassivenna maakodus Võrtsjärve lähedal. Traditsioonide kohaselt sain seal ka jälle allergianohu (murust või õietolmust vms) ehk üsna uimane oli olla. Lisaks ka veel "sõbrad" sääsed, kes mind ikka korralikult järasid. Hommikuks olid mu jalgadel nagu üks suur lööve sääsepunnide näol. Kes ei teaks arvaks ilmselt, et mul on tuulerõuged. Olen neid siin mitu päeva juba edukalt öösiti süganud ka. Tegelikult kõik nii hirmus polnud. Tore oli sõpru näha, tegime lõket, mängisime mänge, laulsime vanu laule nagu ikka. Söödud sai ilmselgelt liiga palju, joodud mitte isegi väga palju - ma olin juba nohust nagunii piisavalt uimas. Hommikul läksid teised veel rabamatkale, aga kuna enesetunne polnud kiita, sõitsin Tallinnasse juba varakult.

Üks väike osa sääsepunnidest

Õhtu veetsingi isa juures ja valmistusin vaimselt laupäevaks, mil toimus "Kõva mehe jooks". Sellest kirjutasin juba tegelikult pikema jutu valmis. Emotsioonid on ainult positiivsed. Olen väga rahul, et otsustasin minna. Selle eest peab tänama Kaisat. 

Nädalavahetuse lõpetasin hoopis Pärnu rannas, kuhu spontaanselt Kaisaga head ilma ja sooja vett otsima läksime. Seda me ka leidsime. Vesi oli küll super mõnus ja soe. Veetsime terve päeva rannas. Kohasin seal nii palju tuttavaid erinevatest Eesti otsadest, kes olid samamoodi suve tulnud otsima. Väga mõnus! 


Kokkuvõttes lõpetan oma pika nädalavahetuse ilmselgelt ülesöönuna ja ka natuke raskemana, vähemalt 100 sääsepunni, päikesepõletuse ja pinnuga jalas. Selle eest puhanud ja hea enesetundega.  Vahel tuleb nautida!

Lõpetuseks jagan eelmise nädala super head peedi-bataadi-kitsejuustu salatit


Vaja läheb:
  • Erinevad rohelised salatid - spinat, jääsalat vms
  • Toores peet
  • Bataat
  • Kitsejuust - kas pehme või kõva
  • Kirsstomatid
  • Kurk
  • Seemnesegu
  • Hummus
  • Meresool
  • Natuke oliivõli
Valmistamine:
  • Koori peet, lõika viiludes, maitsesta meresoolaga ning rösti ahjus 200 kraadi juures 40 minutit.
  • Sama tee ka bataadiga ning lisa ahju peedi juurde, kui viimane on seal 20 minutit olnud.
  • Kõige viimasena pane kitsejuust ahju umbes 7-10 minutiks. Maitsesta soovi korral lisaks veel mee ja dijon sinepiga.
  • Aseta kaussi roheline salat, tomatid, kurk, peet, bataat, kitsejuust, hummus, raputa peale röstitud seemnesegu ning nirista veidi oliivõli.

Sunday, June 19, 2016

Juuni keskpaik murtud

Ma ei teagi kust peale hakata oma jutuga. Need nädala kokkuvõtted tunduvad vahepeal sellised kõik ja mitte midagi postitused. Samas on tagantjärgi põnev endalgi lugeda.

Trennide jaotuse mõttes oli üsna traditsiooniline ehk jõusaali viis korda nädalas ja kolmapäeval Nike üldkehaline treening. Viimane oli ilmselt sel nädalal natuke liiast, sest keha (ja ilmselt ka vaim) oleks tahtnud hoopis puhkust. Pidin veel otse tööle minema ja õhtul kinno. Tulemuseks oli see, et tööl olin zombi ja pärast magasin 1/3 filmist maha, millest on tegelikult kahju, sest film, näitlejad ja saal olid tasemel. Vaatasin Now You Can See Me teist osta.


Vaikselt hakkavad ehk paika loksuma ka mõned lähiaja eesmärgid ja plaanid. Nendest ehk lähemalt järgmine nädal. Reedel sain kokku enda väga hea sõbranna, kes elab juba aastaid Inglismaal. Tänu sellele sai vahelduseks jälle natuke vanalinna ja vaatamisväärsusi avastatud. Muidu sinna väga ei satu. Pärast pidin veel trenni minema õhtul ning kuna kerge väsimus oli peal jõin kiiresti ühe Self kofeiiniga aminohapete joogi. Kui tavaliselt ma selle mõjust väga aru ei saa, siis seekord oli küll tunne, et lähen lendu. Plaanis oli veel jalatrenn ja sihuke hoog (ning isegi kerge värin) oli sees, et endal oli ka imelik. Jalad ja tuhar on siiamaani veel päris haiged.

Laupäeval käisin pärast enda jõusaali veel ka Elisega trennis. Päris tore oli vahelduseks ise tsillida kõrval ja kamandada. Elis oli päris tubli - kõik oli ilusti meeles ja tuli hästi välja. Ühe korra vahetasin tal salaja raskused natuke suuremaks ja tegi kõik kordused ilusti ära. Muidu väitis küll, et ei jõua.. peab end ikka proovile panema. Kui ise ei usu, siis peavad teised sundima.

Ostsin ka Synlabi tervisesportlase paketi. Enne vere andmist ei tohi 10-12 tundi süüa, mis oli ikka paras katsumis mulle, sest õhtuoode on mul tavaliselt üsna hilja ning hommikusöök kohe pärast tõusmist 6 ajal. Reede hommikul 7.30 esimese asjana suundusin kohe proove andma. Vastused sain juba sama päeva pärastlõunal. Pean neid veel natuke uurima ja analüüsima ning siis ehk kirjutan natuke täpsemalt.

Kui nüüd taastumisest ja unest rääkida, siis võtsin endale eesmärgiks, et pean igasse öösse ühe unetunni juurde leidma.  Sel juhul saaksin terve lisa öö und. Hetkel magan umbes 5-6 tundi, aga 7 oleks mulle ideaalne. Valikus on siis kas õhtul varem magama või hommikul hiljem üles. Tööpäevadel saaksin tegelikult hiljem ärgata, aga see üles tõusmine kell 6 on nii sees, et viimastel päevadel olen reaalselt sundinud ennast tund-kaks kauem magama. Seega oleks mõistlikum varem magama minna, mis on samamoodi keeruline, sest just õhtuti leian miljon tegevust ja põnevaid asju.

Selle nädala mealprep oli jälle pasta. Seekord kookospiimas kana-seene pasta porgandi ja suvikõrvitsa ribadega. Olen sarnast ka eelmine aasta teinud, kuid ilma makaronideta. Kuna hetkel on süsivesikud olulisel kohal, siis tegin ikka õige variandi. Tüümian, kookospiim ja seened on selles roas väga olulisel kohal.


Vaja läheb (3 minu portsjonit)
  • 180 g täisteramakarone
  • 200 g šampinjone
  • 1 suvikõrvis 
  • 2 porgandit
  • 400 g toorest kanafileed
  • pool purki lahjat kookospiima
  • maitseks: meresool, pipar, tüümian, rosmariin
  • 3 x 5g soolapähklid
  • õli praadimiseks
Valmistamine
  • Keeda potis makaronid soolaga.
  • Samal ajal prae pannil pestud ja tükeldatud šampinjonid ning maitsesta soolaga.
  • Ribasta suvikõrvits ja porgand - mul on selleks spetsiaalne Julienne koorija-taoline nuga, aga saab ka tavalise kartulikoorimisnoaga. Lisa need pannile kuni muutuvad poolpehmeks. 
  • Prae teisel pannil tükeldatud kanafilee ja maitsesta.
  • Lõpuks lisa kanale juurvilja ribad ja makaronid, kalla peale kookospiim ning maitsesta soola, pipra, tüümiani ja rosmariiniga.
  • Serveerimisel lisa soolapähkleid või seemneid.


1 portsjon sisaldab umbes:
kalorid: 474 kcal
süsivesikud: 53.3 g
valgud: 43.1 g
rasvad: 11.2

Lisaks mõned õhtusöögid ehk üsna kala lainel - heeringas ja tuunikala tomatikastmes. Vahel on lihtsad asjad ikka parimad ehk kolmandal pildil praetud kartulid, šampinjonid, kanasink, brokkoli ja lillkapsas ning muna peale löödud. 


Olen tegelikult sel nädalal üsna täpselt jälle kõik toidud kirja pannud, et saada ülevaade enda toitumisest ja hoida makrode vahekorda. Muidu mõtlen, et tean küll, aga tegelikult ikka ei saa kindel olla. Hetkel tarbin umbes 2100-2200 kalorit, mille juures peaks mul kaal enam-vähem seisma. Liiga hulluks ja grammi peale ei taha asja ajada, aga mingi kontroll peab olema. Vastasel juhul on raske on raske isegi tulevikus vajadusel dieedile minna. Või tegelikult mulle sõna dieet ei meeldi, vaid nagu ühes hiljuti loetud raamatus kirjutati, siis pigem kindel toitumisrežiim. Vastavalt hetke eesmärkidele, kas siis karmim või leebem. Kindlasti pole see eriti lõpus midagi meeldivat, aga reaalset nälgimist ja ainult salatilehtede närimist ma ei poolda. 


Lõpetasin just ka raamatu "Toidudemagoogia" lugemise, mis pani kogu toiduainetetööstust natuke kriitilisema pilguga vaatama. Päris põnev raamat - lihtsalt ja põnevalt kirjutatud.

Minu töönädal juba algas tänasega, aga Teile kõigile mõnusat jaaninädalat ja loodetavasti teeb ilm ka see aasta natuke koostööd. Muide ma registreerisin end siiski "Kõva mehe jooksule" ära, mis toimub juba laupäeval. Loodetavasti väljun sealt ikka ühes tükis! Eks siis järgmine nädalal kuulda ole!

Saturday, June 18, 2016

Miks peaksid eelistama spordisokki tavalisele?

Mõned päevad tagasi korraldasin töötajatele väikese koosoleku. Suve saabudes on jälle palju uusi inimesi ning põhitõdede meenutamine ei tule teistelegi kahjuks. Käivitasime ka väikese müügivõistluse, mis loodetavasti annab natuke lisamotivatsiooni. Talvel see igatahes toimis. Kuna üks osa on jalanõuga sokkide kaasa müümine, süvenesin ka ise natuke antud teemasse eelkõige just treeningsokkide kohta. Tundub, et nende olulisust tihti ei hinnata piisavalt.

Inimestele üldjuhul väga meeldib osta ilusaid värvilisi spordiriideid ja -jalatseid. Trenniinimeste instagramis on igapäevased uute toppide ja tossude pildid. Ega ma ise ka mingi erand pole. Kui tihti postitatakse aga pilt uutest trennisokkidest? Ilmselt mitte eriti - kes ikka tahaks võõra  sokke vaadata? Nendele mõeldes tuleb kujutlus pigem kui millesti natuke haisvast või mustast.

Tegelikkuses on aga õigel treeningsokil väga oluline roll. Spordiga tõsisemalt tegelevad inimesed seda ka ilmselt teavad, kuid tihti suhtuvad ükskõikselt tervisesportlase stiilis harrastajad. Milleks küll kulutada raha kallile sokile, kui asja ajab ära ka tavaline puuvillane sokipaar?

Üldjuhul on igale spordialale mõeldud oma sokk, mis sobib antud treeninguga kõige paremini. Siiski on teatud omadused, mis iseloomustavad treeningsokki tavalisest.



Esiteks kindlasti materjal. Õige treeningsokk on tehtud üljuhul sünteetilisest materjalist nagu akrüül, nailon, polüester. Kuna sportides jalad higistavad, on soki üheks peamiseks eesmärgiks jalalt niiskuse eemale suunamine. Puuvillane sokk seevastu hoopis pigem imab niiskust. Märgade jalgadega treenimine aga soodustab villide teket ning samuti pole hea ka jalanõule. Seega aitab õige sokk ära hoida villide teket. Puuvillastes sokkides tekib intensiivse treeningu ajal rohkem hõõrdumist, mistõttu nad kuluvad kiiremini. Samuti koosnevad treeningsoki kangad tihti spetsiaalsest kiust, mis vähendavad halva lõhna teket.

Spordisokk pakub lisaks spetsiaalset pehmendust. Olenevalt spordialast on pehmendus natuke erinev. Peamiselt on pehmendus päka või kanna osas, et vähendada nendes piirkonades survet. Põhiliseks eesmärgiks on kaitsta jalga liigse põrutuse eest. Tavaliselt arvatakse, et selle töö teeb ära ainult jalanõu, kuid tegelikult on oluline roll ka sokil.

Tähtis on ka soki kõrgus. Liiga madal sokk, mis pole kindlalt jala ümber, võib sportides lihtsalt ära tulla ning talla alla vajuda, mis on esiteks ebameeldiv ja tekitab samamoodi hõõrdumist ning ville.

Kokkuvõttes - õige treeningsokk püsib hästi jalas, hoiab jalad kuivad, kaitseb põrutuse eest ning aitab vigastusi vältida!


Nagu ma enne mainisin, ei pööranud ka ma ise varasemalt palju tähelepanu sokkidele. Kui aga juba ära harjuda, siis on vahe märgatav. Ise teen peamiselt jõusaali, rühmatrenne ja jooksu, mistõttu väga erilise tehnoloogiaga variante ei vaja. Eelistan pigem õhukest, kerge pehmendusega, madala säärega natuke üle kanna sokke. Õige sokiga tundub jalg palju stabiilsem ja tasakaal parem.



Tegelikult saab neid päris mõistliku hinna eest. Ma ei hakka siin küll oma poele erilist reklaami tegema, aga Karrimori ja USA pro treeningsokid on küll minu südame võitnud. Seega soovitan pigem kulutada natuke rohkem ning muretseda endale lisaks jalanõudele ka korralikud sokid.


Monday, June 13, 2016

Juuni nädal nr 2

Jälle esmaspäev ja ongi pool juunit juba peaaegu läbi. Nädala alguses oli ema külas - koristas ja kraamis mul siin korralikult. Aknad läigivad jälle. Käisime ka ühel õhtul kinos filmi Me Before You vaatamas. Paras nutufilm ikka, isegi paljudel meestel olid pisarad silmas. Avastasin tänu temale ka ühe põneva toote - Northland lõhe omas mahlas. Üldjuhul ma konserve väga ei tarbi (v.a tuunikala), aga kui kodus varuks on kiireks lõuna - või õhtusöögiks.


Jõusaalitrenne oli nagu ikka viis. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ei järgi ma hetkel rangelt mingit kindlat kava, vaid pigem süsteem. Tegin nädala lõpus üle pika aja üht osa enda vanast langevate seeriate-tõusvate raskustega kavast, mis mulle väga sobib. Üldjuhul on trenni ja treeneriga jälle natuke segased lood, mistõttu ma sellel teemal väga peatunud ei ole ka viimasel ajal pikemalt. Pean selgelt enda eesmärgid paika panema. Motivatsiooni ja jõudu on praegu palju, mistõttu ei tahaks aega raisku lasta. Juulis on veel puhkus ka ootamas loodetavasti, kus on võimalus tegeleda rohkem meeldivate asjadega.

Kolmapäeva hommikud mööduvad ikka Nike trennis. Seekord kahjuks ilm nii ilus polnud nagu allolevatel piltidel.



Reede õhtul korraldas Myfitness Postimajas nii öelda terrassipeo. Nii öelda sellepärast, et kuna ilm oli halb, viidi see üle jõusaali. Toimusid mõned trennid, jagati erinevaid kohvi- ja smuutijooke, deguseeriti toidulisandeid. Lisaks ka DJ ja Reketi esinemine. Ise osalesin Bodyattacki trennis, mis oli üle pika aja päris mõnus. Üldiselt oli kogu üritus üsna kahtlane. Mõned inimesed oli mega üles löödud kleidikeste ja kontsakingadega, teised nagu rohkem sportlikult. Väga ei saanudki aru, võib-olla kui asi oleks terrassil toimunud, oleks emotsioonid teistsugused.

Laupäeval oli plaan esialgu Narva energiajooksule minna. Ilm oli aga niivõrd kehv ja keha ka üsna väsinud, et ei tundunud mõttekas 7 km jooksmiseks ligi 3 tundi sõita. Juhul kui oleksin poolmaratonile end registreerinud, siis oleksin kindlasti kohale läinud. Hetkel pole mõtet end lihtsalt üle koormata. Selle asemel tegin hoopis vanaemale üllatuse ja sõitsin Tapale. Tal oli väga hea meel - sain mõnusat kodust toitu. Lõunaks tegi keedukartulit ja praadis mintai fileed. Kuna ta juba teab, et ma valget saia eriti ei tarbi, siis paneeris kala muna ja näkileivast tehtud puru sees. Väga kaval idee tegelikult ja maitses super hästi. Mõnus unine päev oli - tegin isegi lõunauinaku, et õhtuseks sõbranna sünnipäevaks värskem olla.

Sain Tapalt selle aasta parimaid maasikaid ja kultuurmustikaid.

Pühapäeval suutsin isegi kella 9ni magada - ehk aitasid mõned pokaalid eelmise õhtu veinid. Olemine oli üsna värske ja enne lõunat tegin Roccas trenni ära. Pärast käisime Telliskivis tänavatoidufestivalil. Minu jaoks on see kolmas kord ning alati üritan midagi põnevat proovida. Seekord ostsin Evelin Ilvese võileiba, mille vahel oli põdraliha-seene kotlet. Jäin valikuga väga rahule. Õhtul oli kiire mealprep ehk järgmise kolme päeva lõunasöök sai valmistatud kõigest 20 minutiga. Valmistasin tuunikalapasta, kuhu läks 3x80 g tuunikalafilee konservi, üks suvikõrvits, 3x60 g täisteramakaronid, purk purustatud tomateid, sibul ja 100 g kodujuustu. Maitseks sool, pipar, chilli explosion maitseaine ja kaneel. Peale lisan pärast 30 g Juku juustu.


Kusjuures pildil olevad väiksed 80-grammised tuunikalakonservid on väga mugavad kaasavõtmiseks. Austraalia ajast igatsen neid pisikesi 100-grammisei karpe. Seal oli erinevaid variante ikka meeletult palju.

Traditsioonilised hommikud
Ja lõppu väike meenutus Austraaliast - olid ajad! :)


Thursday, June 9, 2016

Energia ja üleväsimus ehk seigad minu igapäevast

Mõned päevad on ikka väga muutlikud - hommikul ärkad ülesse ja tunned, et võiksid maailma vallutada, aga õhtuks oled selline suss ja sellise näoga, et sõbrad küsivad, kas sa oled rongi alla jäänud. Samas teine päev ärkad juba väsinuna ja enesetundega, et täna midagi ei jaksa-ei taha, aga mida aeg edasi, seda rohkem tuleb elu sisse. Viimased kaks päeva on mul olnud täpselt sellised - kolmapäeval esimene variant ja täna teine.

Vettinud, aga õnnelik
Eilne hommikune trenn oli paras elamus tegelikult. Töölt ja jõusaalist oli vaba päev ning nagu juba kolmapäeviti traditsiooniks saanud, suundusin kella 7.15 Estonia ette Nike Running Clubi. Ilm oli täitsa okei ja isegi natuke päikest paistis pilve tagant. Soojendusvõimlemise järel jooksime linnahalli treppide juurde ning pärast paari harjutust jõudis meieni selline korralik padukas nagu survedušist. Vapralt tegime ikka trenni edasi - trepiväljaasted, kükid, kätekõverdused. Vihma kallas ikka nii, et vahepeal oli raske midagi näha ka, sest silmad olid vett täis. Ülejäänud aja jooksime ringi kalamaja-Balti jaama-vanalinna kandis. Kükid ja väljaasted tegime Balti jaama ootepaviljonil inimesed ümberringi oma rongi ootamas. Teised vaatasid vist küll, et kes need hullud on... Aga päris võimas tunne oli tegelikult - et on inimesi, kes ikka samamoodi viitsivad. Koju jõudes olid kõik riided nii märjad ja selga kleepunud, et nägin ikka parajalt vaeva, et neid üldse seljast ära saada. 

Meenutus eelmisest nädalast (pildi autor:Raido Liiksmann)

Sain nüüd natuke külma ja märjaga jooksmist harjutada ka - vist võin minna juunis kõva mehe jooksule, kuhu sõbranna mind järjepidevalt meelitada üritab.  Kurtsin paar päeva tagasi heale sõbrale, et vajan mingit sportlikku eesmärki, mille peale ta soovitas midagi ebameeldivat ning mugavustsoonist väljaspool teha. Tema muidugi pakkus kohe välja 2000 km rattal - ma nii ekstreemseks praegu minema ei hakkaks, aga selle takistusraja jooksu võiks ette võtta küll.

Päeval tegin Postimajas ühe trenni klassiõele, kes muidu polnud julgenud sinna klubisse veel minna. Naljakas, et inimestel on ikka samad hirmud - eksin ära, ei oska midagi teha ja kõige suurem: kõik vaatavad mind. Tegelikkuses (vähemalt enda kogemusest) on enamustel treenijatel juba endaga piisavalt tegemist, et teiste jaoks väga aega ei jää. Ja kui jääb...siis las vaatavad terviseks. Pigem jäävad silma igasugused suured enda arust jube tähtsad trenniproffid, kes oi kui valesti kõike teevad oma hiigel raskustega. Igatahes tundus, et trenn talle meeldis ja õhtul sain teate, et ta olevat minu pärast "inimmakaronjalg". Tore! :)

Hiljem käisin annetasin veel natuke enda väärtuslikku 0-negatiivset verd. Trenni samal päeval teha ei tohiks, aga kuna minu jaoks oli hommikune jooks suht kerge, siis polnud hullu. Teistele ei soovita ikkagi. Seekord valisin kingituseks lõikelaua. Varsti on juba köögikomplekt koos. Eelmisel korral võtsin pannilabida. 


Lisaks veel mõned asjatamised ja iluprotseduurid. Igatahes õhtuks olin nii läbi nagu oleks mitu päeva jutti füüsilist ja vaimset tööd järjest teinud. Selline puhkepäev siis - tulemuseks veel rohkem väsinud kui enne. Vahepeal on mul tunne, et ma ei oska lihtsalt puhata. Sellepärast ilmselt reisimist naudin nii palju, et saan keskkonnast välja ja suudan kõike vabamalt võtta. Juba kuu aja pärast üks lühireis ootamas ka!

Teisipäeva hommik
Täna hommikul oli enesetunne umbes sama nagu õhtul ning lisaks ka kahtlane nohu. Manustasin päeva jooksul C-vitamiini ja õhtuks oli eluvaim tagasi ning tegin ühe eriti hea jalatrenni Roccas. Meenutasin üht vana langevate seeriate - tõusvate raskustega kava ja väga meeldis vahelduseks. Hetkel ma üldse väga rangelt mingit kindlat kava tegelikult ei järgi - mingid põhimõtted- ja elemendid on paigas, aga varieerin natuke harjutustega. Tegelikult olekski vaja nüüd jälle rangemat süsteemi ja järjepidevust. Praegu jõudu ja energiat on ning kahju oleks õige aeg mööda lasta. Teiselt poolt pean endale meelde tuletama, et puhkus on sama oluline ja muidu mingit tulemust ei saa. Tasakaal ennekõige jah...lihtne öelda, raske teha.


Lõpetuseks tutuvustan enda hetke lemmikputru. Tavaliselt käivad mul need periooditi - kui midagi meeldima hakkab, siis söön seda mitu nädalat järjest. 

Kaerahelbe-kaeraklii puder jogurti ja kiiviga

Vaja läheb:
  • 40 g Helen täistera kaerahelbeid
  • 20 g kerakliisid
  • 6 g rosinaid
  • munavalge
  • meresoola
  • 50 g Alma Muah Stracciatella jogurtit
  • üks kiivi (lisaks mureleid, muid marju)
  • 10 g Biona tükkidega maapähklivõid
Valmistamine:
  • Pane kaerahelbed,-kliid ja rosinad potti külma veega.
  • Lase pudrul madalal tulel keeda ca 10-15 minutit, lõpus lisa meresoola ning sega sisse üks munavalge.
  • Serveeri straciatella jogurti, kiivi ja maapähklivõiga.
Munavalge lisab valku ning annab mõnusalt kohevust pudrule. Mulle just meeldibki see soolase-magusa kombinatsioon.

Sisaldab:
Kalorid: 426 kcal
Süsivesikud: 58 g
Valgud: 17 g 
Rasvad: 14 g 

Minu päeva hetk

Tuesday, June 7, 2016

Mamo tervislikud "kiirsalatid" R-kioskis - kas võtta või jätta

Eelmine nädal saatis R-kiosk mulle proovimiseks Mamo uusi salateid, mille autoriks on Margit Härma. Olin nendest juba ka varasemalt kuulnud, kuid kuna valmistan tavaliselt alati toidu ise kaasa või käin restoranis, siis pole katsetada jõudnud. Mais Lätis ja Leedus autoga ringi sõites aga tundsin just puudust natuke tervislikematest toiduvalikutest bensiinijaamades ja kioskites. Peale hot dogi, burgeri ja krõpsu praktiliselt midagi muud ei saa. Seetõttu on mul hea meel, et Eestis asjad positiivses suunas liiguvad ja valik üha täieneb.

Mamos olen käinud mitmel korral lõunat sööma ja alati on kogemus väga positiivne olnud. Kes ei tea, siis tegemist on kohviku/söögikohaga, mille missiooniks on pakkuda täisväärtuslikku ja tasakaalustatud tervisetoitu. Seepärast olin väga positiivselt meelestatud salateid proovima.

Salateid on kokku kolm: veiselihasalat ubade ja vinigrettkastmega, kanasalat riisinuudlite ja maapähklikastmega ning vegetaarne salat grillitud bataadi ja mündikastmega. Kuna sõitsin kolmapäeval Tartusse, võtsin kõik kolm kaasa, et neid koos Kirkega testida.



Tugevad trenninaised nagu me oleme, valisime esmalt ikka lihaga variandid ehk kana- ja veisesalati.
Kanasalati karp sisaldas grillitud kanatükke, riisinuudleid, porgandisalatit, rohelisi sojaube ning eraldi topsis maapähklikaste.


Veiselihasalat sisaldab mooritud veiseliha, ubasid, porgandisalatit, kirsstomateid ja Dijon sinepi vinigrett kastet. Esimeste proovimiste järgi olime Kirkega mõlemad oma valikud teinud - minule jäi kanasalat, aga talle meeldis rohkem lihaga variant. Mulle meeldis kanasalati juures maapähklikaste, mis andis väga mõnusa maitselisa kogu söögile ja riisinuudlitele. Veiselihasalati kaste oli seevastu minu jaoks natuke liiga kibe. Kirke arvamus oli täpselt vastupidine - maitsemeeled on ikka erinevad. Kastme kogus oli päris suur ning seda kõike ma enda söögi peale valada ei tahtnud - pigem lihtsalt maitseks juurde.

Kana oleks võinud natuke rohkem olla ja võib olla veidi suuremad tükid. Hetkel tundus natuke pigem hakkliha moodi. Teise salati puhul meeldisid mulle seal olevad oad. Kokkuvõttes leidsme, et kiireks lõunasöögiks on täitsa sobilik. Ennast näen ostmas seda just bussi peale minnes. Ilmselt mul jääks ainult kanasalatist kõht veidi tühjaks. Kirke ütles, et lihsalatist sai ta küll kõhu korralikult täis. Eks see oleneb ka inimestest ja toitumisharjumustest.


Vegetaarse salati jätsin kõige viimaseks - lihavaba ju. Läks mööda lausa paar päeva ning lõpuks mõtlesin, et pean ta ikka enne ära sööma, kui vanaks läheb. Karbi põhjas oli nisubulgur, peal bataadiviilud, fetataoline juust, herned ning eraldi topsides päevalilleseemned ja mündikaste. Ja ausalt ka, aga see sai kindlalt minu lemmiku hääle. Bulgurit pole ma varem söönud, aga väga põneva maitsega. Lisaks soolane juust ning natuke kastet lisaks ja kokku sai väga hea kombinatsioon. Seda ostaks hea meelega vahel niisamagi lõunaks kaasa.

Minu valik!
Kokkuvõttes on tegemist täitsa söödavate salatitega. Tore, et ka kioskites on hakatud pakkuma alternatiive soolapähklitele ja krõpsudele. Kui ma ei eksi, siis üks karp maksab 4,90 € ehk ei midagi ülemõistuse kallist. Ühesõnaga üpriski hea valik kiirel päeval lõunaks, pärast randa kõhutäiteks või reisil väikeseks eineks.

Minu valik:

1.Vegetaarne salat
2. Kanasalat
3. Veiselihasalat






Sunday, June 5, 2016

Juuni esimene nädal - trenn ja Tartu

Juuni on märkamatult kätte jõudnud ning mina olen küll suvemeeleolus. Kõik nädalapäevad on ka sassis juba. Neljapäeval olin nätieks kindel, et on laupäev

Jõusaalitrenne oli kokku viis. Lisaks veel kolmapäevahommikune Nike train to run ja rullitiir Tartus. Esmaspäeval käisin üle mõne aja hoopis õhtul Roccas trennis. Tore oli kõiki vanu tuttavaid näha - nii mõneltki poolt tuli küsimus, et kas ma olen kuskil reisil olnud või miks enam trennis ei käi. Tavaliselt üritan mitte liiga pikka vestlusesse kellegiga sattuda, sest muidu trenn lihtsalt venib meeletult ja intensiivsus läheb alla. Teisipäeval oli jalatrenn hommikul Postimajas. Jätsin viimaseks harjutuseks sangpommidega väljaaste kõnni ning tegin seda hoopis terrassil. Kuna alustasin tavalisest varem jäi veel aega ülegi ja sain natuke aega väljas istuda ning enda kaasavõetud valgu-jääkohvi juua. 
Kolmapäevast laupäeva hommikuni oli mul aga justkui minipuhkus, sest sõitsin Tartusse ja seal läheb automaatselt peale leborežiim. Hommikul tegelikult käisin juba harjumuspäraselt Nike trennis, mida tegime seekord jälle suurema osa ajast Harju mäel ja pärast Vabaduse väljakul. Samuti liitus minuga üks töökaaslane. Tundus, et talle meeldis, kuid raske pidavat olema. Ilm oli ka suviselt kuum. Tartus veetsin nagu ikka esimese päeva Kirke juures. Esmalt päevitamine terrassil ja õhtul väike istumine tema naabrite juures. Karl on juba päris suureks kasvanud ning asjatab ringi igal pool.

Neljapäeval ja reedel külastasin hoopis Fitlife jõusaali. Tegelikult on see koht, kus aastaid tagasi üldse hakkasin trennis käima. Sel ajal oli see üldse Arctic Sport, kus olin ligi 5 aastat liige. Pärast Austraaliat käisin aasta Fitlifes. Ühesõnaga koht oli mulle tuttav, kuid siis jõusaali ma eriti oma jalga ei tõstnud. Midagi väga muutunud ka polnud. Hea vaheldus oli mõnes teises saalis trenni teha ja mulle isegi meeldivad vanaaegsemad seadmed rohkem mõnikord. Siiski olen harjunud juba Myfitessi mõningate mugavustega ära.

Põhjus, miks ma sinna läksin oli tegelikult see, et mu ema on seal liige ja juba pikka aega soovinud, et teda jõusaaliga tutvustaksin. Nüüd sai see lõpuks tehtud. Koostasin talle lihtsa algajate kava ning neljapäeval ja reedel tegime seda läbi. 

Ta polnud kunagi jõusaalis käinud, mistõttu oli kõik talle väga uus. Eks nõuab harjumist ning esialgu on lihastunnetus ka väga nõrk ning ei saa aru, mida täpselt treenitakse. Tal olid üsna tavalised rühmatrennide harrastaja harjumused ehk kõik harjutused hästi tempokalt ja natuke rapsides. Pidevalt pidin rõhutama, et aeglaselt nüüd, kontrollitud liigutused. Ega mul tegelikult emale trenni lihtne teha pole, sest olen temaga üsna kärsitu ning nõudlik. Oleks tegemist natuke võõrama inimesega, siis on teine asi. Üldiselt talle meelids  ja loodetavasti hakkab ikka käima.


Korra põikasime läbi ka Põlvast, kus nautisime grilli taga onu juures sooja suveõhtut. Piinlik tunnistada, aga ma polnud neid vist vähemalt 2-3 aastat näinud. Aeg ikka lendab, aga tegelikult kui tahta, siis jõuaks küll. Niiet vabandusi pole... Sain vanaemalt purgi marineeritud seeni. Vabalt võiksin selle üksinda ära süüa hetkega. Mu lemmikud on pisikesed ühes tükis seenes ja seekord sain täpselt ideaalsed.


Hetkel on peal ka rabarberihooaeg. Keedisetaolist asja juba tegin mitu korda. Nüüd valmistasin ka ühe mõnusa ja igati tervisliku kohupiima-rabarberi koogi kaerahelbe-pähkli-banaani põhjal. Suhkru asemel kasutasin steviat. Väga hea tuli välja. Paljud oleksid ilmselt natuke magusamat soovinud. Kuna rabarber on ise juba üsna hapu, paneksin isegi magusainet järgmisel korral natuke rohkem.

Vaja läheb:
Põhja jaoks:
  • 2 väiksemat (1,5 suurt) banaani
  • 70 g täistera kaerahelbeid
  • 30 g purustatud erinevaid pähkleid (väikesed tükid)
  • kaneel
Täidis:
  • 300 g maitsestamata kohupiimapastat
  • 200 g maitsestamata lahjat kohupiima
  • stevia (ca 3 spl)
  • 20 g vanillimaitseline valgupulber (võib ka ära jätta, aga andis mõnusa maitse juurde)
  • 300 g rabarber
  • kaneel 
  • 2 muna
Valmistamine:
  • Põhja jaoks sega kokku purustatud banaanid, kaerahelbed ning kaneel. Aseta segu 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit.
  • Täidise jaoks sega omavael kohupiimad, stevia ning valgupulber. Eralda munavalged kollastest ning vahusta valged tugevaks vahuks ning seejärel sega mõlemad kohupiimasegusse.
  • Teises anumas sega tükeldatud rabarber, kaneel ja stevia. Siin soovitan magusainet panna pigem rohkem, et rabarberid liiga hapud ei jääks.
  • Lisa rabarber kohupiimasegusse ning vala eelküpsetatud põhja peale.
  • Küptseta kooki ahjus 200 kraadi juures 40-50 minutit.
  • Pärast valmimist lase veidi jahtuda.
Ütlen ausalt - kõige parem oli koos natukese vanillijäätisega. 





Wednesday, June 1, 2016

Üks tervislik ja vahune jääkohvijook

Lõpuks ometi on suvi ja soojad ilmad kätte jõudnud. Mulle seostub suve algus tavaliselt juuniga ning täna olin küll täielikus meeleolus. Mitu korda pidin meelde tuletama, et on kolmapäev mitte reede. 
Palavate ilmadega tahaks ikka rohkem jahedaid jooke ning kergele minutaolisele kohvisõltlasele on jääkohv alati väga meeldinud. Esimene suurem kokkupuude oli juba päris palju aastaid tagasi Ameerikat külastades. Minu lemmik on just parajalt vahune ja kreemine jääkohv. Kahjuks Starbucksi taolises kohtades annab üks taoline kohvijook juba korraliku lõunasöögi mõõtmed ehk ligi 400 kalorit. Seega on mul juba mitu kuud peas olnud mõte proovida ühendada valgupulber ja kohvi. Sobib hästi päeva alustamiseks, enne trenni,  ergutavaks vahepalaks või pärast hommikust trenni, et päevatoimetustega jätkata. 

Viimastel nädalatel on antud jooki mitmeid kordi teinud ning hetkel üks lemmikuid. Eriti hea oli enne hommikust jooksu, kui päris tühja kõhuga minna ei tahaks, aga midagi rasket samuti ei soovi. Joogi "kangust" saab igaüks ise reguleerida olenevalt sellest, kui tugevat kohvi soovib.


Jääkohvijook šokolaadivalguga

Vaja läheb
  • 200 ml külma kanget kohvi
  • 100 ml piima
  • 15 g šokolaadimaitselist Whey Shake (või muud valgupulbrit)
  • vähemalt 5 jääkuubikut
Valmistamine
  • Pane kõik koostisosad blenderisse ja vahusta paar minutit kuni jääkuubikud on purunenud.
  • Serveeri kohe külmana.
  • Maitse lisamiseks võid raputada peale veel kaneeli või toorkakaod.


Üks kohvijook sisaldab: 
Kalorid: 120 kcal
Süsivesikud: 7 g 
Rasvad: 3 g 
Valgud: 15 g