Sunday, June 28, 2015

Horvaatia ja Montenegro - II osa

Nüüd olen juba täitsa õnnelikult reisilt tagasi ja nagu näha, siis pidas auto ikkagi vastu ning sõidutas meid ilusti koju. Viimati jäin oma jutuga, kus olime just jõudnud Montenegro väiksesse linna nimega Petrovac. Broneerisime korteri üks õhtu enne saabumist 4 ööks, kuid kuna sinna jõudes meile koht nii meeldis, pikendasime kohe oma viibimist ühe öö võrra. Nagu ma mainisin, siis oli probleeme autoga, mistõttu ei soovinud seda eriti kasutada ning pidime mõned plaanid ümber tegema. Arvamusi, mis viga on, oli erinevaid - mõned pakkusid, et koju me sellega ei jõua, teised et hullu pole midagi. Sisuliselt läksime riski peale välja ning otsustasime siiski proovida - õnnestus!

Petrovac on mäe jalamil Budva rajoonis olev linn, kus elab püsivalt umbes 1400 inimest. Ega seal palju pole - 2 randa, üks väike promenaadi tänav, väikesed supermarketid jms. Meile just meeldis, et pisike koht, kus kõik on käe-jala juures. Korterist randa või linna oli jalgsi vaid paar minutit. Kuna suurem hooaeg on seal juuli-august, siis polnud veel liiga palju rahvast. Kuuldavasti pidavat tippajal koht serblastest pungil olema. Lääneturiste oli üsna vähe ning inglise keelt väga kohalikud ei rääkinud. Teeninduskultuurist nii palju, et sellist suurt sõbralikkust ja võltsnaeratust ei kohanud - seda eriti toidupoodides, kus müüjad olid ikka eriti torssis. Kauplemine oli ka täiesti mõttetu tegevus. Esimesed päevad lebotasime niisama - nautisime randa, päikest, veini ja maitsvat sööki. Olen kirjutanud ka lühikese postituse toidu teemal ehk sellest pikemalt rääkima ei hakka. Kui rannast ära väsisime, siis istusime oma merevaatega rõdul. Kuna mu sõbranna vanemad olid samuti autoreisil Montenegros, käisid nad meil vahepeal naaberlinnast külas. Ühe päeva otsustasime ka natuke kultuursemad olla ning käisime paadituuril, mis peatus Montenegro tähtsamates rannikuääresetes kohtades - Herceg Novi, Kotor, Lady of the Rocks, sinine koobas jms. Laev ise oli igati mõnus - katusel olid lamamistoolid, kus sai päikest nautida.



Pärast 5 päeva puhkust mere ääres olime juba natuke jumet peale saanud ning hakkasime vaikselt Eesti poole tagasi sõitma. Autoprobleemide tõttu tahtsime natuke varem liikuma hakata, et oleks ka varu aeg, Tagasitee viis marsruudil Montenegro-Bosnia-Horvaatia-Unagri-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti. Montenegros sai tehtud veel peatusi kanjoni juures. Tegelikult planeerisime ühe öö ka Tara kanjoni lähistel, aga see jäi auto jama tõttu ära. Bosnia teed olid ikka omaette elamus - kruusateed mägedes, kus teele mahtus korraga vaid üks auto. Kiirusepiirang oli 10! Kuna päevadel tegime pikemaid peatusi Sarajevos ja Budapestis, siis sõitsime tavaliselt kuni 2ni öösel. Slovakkia mägikülad olid ka öösel paras ekstreemsus, kus iga mõne minuti järel paar kitse tee peale hüppasid. Erankorras põikasime sisse ka Sarajevosse, mis tundus samuti väga põnev sihtkoht. Kortermajade seinad olid endiselt kuuliaukudega kaetud. Väga positiivse mulje jättis aga kogu reisiseltskonnale Budapest, kus viibisime ühe öö. Kuna aega oli vähe, otsustasime olla ikka turistid kogu raha eest ja käisime hop-on-hop-off tuuril bussi ja paadiga. Budapest on küll linn, kuhu võiks järgmise pika nädalavahetuse linnareisi planeerida, sest seal on kõik, mida vaja- superodavad hinnad, ilus arhitektuur, palju söögikohti/baare, head shoppamisvõimalused. Tundus üsna hipsterite linn.



Edasi suuremaid peatusi ei teinud. Auto oli odavaid veine ja maiustusi Montenegrost ja Ungarist täis laetud ning sõitsime võimalikult kiiresti tagasi. Koju jõudsime neljapäeva öösel vastu reedel kell 3. Tagumik oli ikka korralikult kange autosõidust, kuid see oli seda väärt. Järgmised reisid teeksin hea meelega siiski lennukiga, kuid mõne aja tagant on ikka põnev ka nii sõita. Näeb kordades rohkem!

Reis kulges trajektooril: 

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Sloveenia-Horvaatia-Bosnia ja Hertsogoviina-Montenegro- Bosnia ja Hertsogoviina-Horvaatia-Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Seega 12 päevaga 12 riiki ja kuus erinevat valuutat. Kokku sõitsime ca 6000 km. Bensiin oli kõige odavam Bosnias ja teisena Eestis ehk polegi kõige hullem kütuse hind meil siin. Selline kokkuvõttev ülevaade - kindlasti soovitan seda kanti! Küsimuste korral võite alati kirjutada. 

Nüüd naudin veel oma viimast puhkuse päeva ja homme täie rauaga tagasi töölainel - tuleb väga tihe juuli ning loodetavasti on akud selleks piisavalt laetud.


Thursday, June 18, 2015

Horvaatia ja Montenegro - I osa

Tervitused kõigile soojast Montenegrost!

Nagu eelmises postituses mainisin, siis minu puhkus algas laupäevast. Olen seda juba tükk aega oodanud ja usun, et pärast eelmist aastat on see igati välja teenitud. Otsustasin juba ammu, et tahan selle kindlasti veeta Eestist eemal, kuna vastasel juhul lihtsalt oleks ikkagi liiga palju töömõtteid ja igapäevast elu.

Pühapäeva hommikul alustasimegi sõpradega teekonda Balkani poole. Esimese päevaga läbisime Läti, Leedu ja õhtuks jõudsime Varssavist läbi ning võtsime esimese ettejuhtuva öömaja tee ääres. Koht oli väga uus ja viisakas - justkui alles ehitatud. Kuna see oli üsna tee ääres, siis oli hommikul sealt lihtne startida. Teine päev viis läbi Poola, Tšehhi, Austria ja Sloveenia ning öösel maandusime juba Horvaatiasse Zagrebi lähistel. Lõuna peatus oli Brnos Tšehhis, kus poisid olid vaimustuses odavast õlust ning arvasid, et äkki peakski sinna jääma. Naiste võm jäi õnneks peale! Kõige halvema mulje jättis Sloveenia, kus oli kallis ja vihma sadas. Tee oli üsna künklik ning tänu halvale ilmale oli pimedas üsna kehv sõita. Otsustasime, et tahame ikkagi kindlasti ööseks Horvaatiasse jõuda. 

Zagreb võttis meid vastu kalli öömajaga, aga kuna kell oli juba mõni tund üle kesköö, siis ei olnud kellelgi jaksu väga ringi sõita ja kohta otsida. Hommikul suundusime kohe Plitvice rahvusparki, kus nautisime ilusat loodust ja sai isegi natuke liikuda. Eks need päevad autos olid lihased ja tagumiku üsna kangeks muutnud.



Õhtuks saabusime Spliti, kuhu broneerisime hommikul kiiruga öömaja. Tuli välja, et apartment ise oli ilus, aga asus üsna parajas getos ehk umbes Lasnamäe taolises korterelamus. Kogemus omaette, aga nägime natuke kohalikku elu ka. Õhtul lasime end korteri omaniku tuttaval linna viia. Ausalt öeldes Split mulle eriti mingit head muljet ei jätnud...Ainuke elamus oli Snickersi jäätis, mille tänavalt ostsin. No need jäätised on ikka parimad siin...ainult neist toitukski (pluss mereannid ka muidugi). 

Edasi sõitsime Dubrovnikusse, kuhu olime broneerinud varasemalt juba apartmenti ja see oli super!!! Kahjuks olime seal vaid ühe öö. Üldse üllatas Dubrovnik väga positiivselt. Õhtustasime kindluses ühes restoranis, kus sain lõpuks kauaigatsetud karpe ja mereanni risottot. Hommikul aeti meid juba varakult korterist välja. Lahkusime kohaliku horvaadi sõimu saatel, et olime mäe peal tema garaaži kõrvale parkinud - horvaatia keeles roppsui lendas igasse suunda. Teel Montenegrosse aitasime mõned kilomeetrid edasi ühe prantslasest hääletaja, tegime lühikese ujumispeatuse ja põikasime kiirelt läbi Bosniast. Montenegrosse jõudes tekkis lõpuks tunne, et olen puhkusele jõudnud - kuidagi teistsugune olustik, vähem Euroopalik ja natuke ehedam. Leidsime endale üli hea hinnaga super korteri Petrovacis, mis on väike linn Budvast edasi. Hetkel oleme küll enda valikuga nii rahul kui üldse olla saaks. Nüüd on aega natuke lõõgastuda ja päikest ka saada. Muidu olen Eestisse jõudes sama lubi nagu mulle enne minekut korduvalt mainiti.




Trennidest nii palju, et olen ikka iga hommik midagi teinud. Võtsin kaasa väikese treeningvarusutse ka. Sellest kirjutan ehk pikemalt kunagi koju jõudes.Siiski tahan öelda, et suur kummardus neile, kes suudavad kodus treenida, sest minu meelest nõuab see ikka mitu korda rohkem tahtejõudu... Ega väga ei viitsi küll ausalt öeldes. Täna hommikut alustasin Dubrovnikus väikese jooksuga mäest alla ja treppidest üles. See võttis ikka parajalt läbi. 

Selline lühiülevaade hetke olukorrast. Saladuskatte all, et mitte paanikat tekitada mainin ka, et ega kõik nii roosiline pole, sest hektel on meil väikesed probleemid transpordivahendiga. Aga eks elu on seiklus ja küll miskit välja mõtleme.

Õhtune vaade Dubrovniku korterist



Saturday, June 13, 2015

Energiat täis

Tere kõigile!

Tänasest olen ametlikult puhkuselainel ning justkui selle auks oli tõeliselt mõnus ja soe suvepäev. Käisime bikiini tüdrukutega rannas ja pärast tänavatoidufestivalil. Lisaks käisime ka paar päeva tagasi Käsmus kontserdil ehk algus on suvele antud. Ahjaa pean ikka jagama ka seda, et nägin Käsmusse sõites tee ääres karu - kohe päris suurt karu, kes lihtsalt istus metsa ääres! Minu kui linnalapse jaoks suur elamus!

1. Telliskivi tänavatoidufestivalil: Korea köögi munanuudlid kanaga Kimchi Wagonist - super maitsev! 2.3. Käsmus kontserdil

Trennide koha pealt on vastupidi just puhkus läbi saanud ning treeningud täiel võimsusel alanud. Panime treeneriga umbkaudse plaani paika palju peaks juurde võtma, trenni tegema, sööma jms... Eks teoorias ja paberil on kõik ilus, aga kas ka tegelikult nii läheb, seda näitab aeg. Mina kavatsen omalt poolt igatahes kõik anda. Kaal vaikselt tõuseb ja energiat on küllaga. Nagu ma enne mainisin, siis uue kavaga tõusis motivatsioon ka jälle kordades ehk praegu on trennis käimine jälle väga nauditav. Üritan ajastada selle üldiselt hommikule, sest siis kuidagi värskem olla kui õhtul ja pärast tööd tahaks suvel tihti hoopis teisi asju teha. Kuigi hetkel on eesmärk kaalu tõsta (seda eelkõige lihaste arvelt), siis pole vaimselt ikkagi väga tore kui näed, kuidas  vormi "pilt" udusemaks läheb ja kõhulihased vaikselt kaovad. Samal ajal ikka mõtlen, kas söön liiga palju või vähe jne...Eks sellest toidule mõtlemise teemast vist ei saagi täiesti lahti. Seetõttu ongi omada sõbrannasid, kes tegelevad sama valdkonnaga, et pidevalt mõtteid jagada. Hakkasin võtma ka kreatiini ja hetkel on üsna ujutav tunne. Eks loodetavasti varsti on näha ja tunda, kas ka sellest kasu on. Olen ka korralikult oma toidukoguseid tõstnud ja palju väljas söömas käinud. Hea, et võistlushooaeg ikka suvel pole - sel juhul ma vist küll ei tegeleks antud alaga.

Naljakas on see, et trennis ja üldiselt inimestel on tihtilugu arvamus, et võistlusvormis tuleb olla kogu aasta ja pidevalt on dieet. Või siis küsitakse, et miks ma praegu trenni teen, sest hooaeg on ju läbi. Aga millal siis mitte kui praegu? Dieedi ajal lihast ei kasvata, vaid pigem üritan säilitada seda, mis on. Mille arvelt sa defitsiidis olles ikka kasvatad? Kui tahta vormi arengut järgmisteks võistlusteks peab just praegu tugevaid trenne tegema ning suvel on palju rohkem energiat ka kui muidu.

Kirjutaks pikemaltki, aga vaja on veel teha viimased ettevalmistused reisiks, kuhu homme Siimu ja paari sõbraga suundume. Nimelt läheme paariks nädalaks autoga Horvaatiasse ja Montenegrosse. Ma pole varem Euroopas autoreisil käinud, mistõttu on see päris põnev kogemus. Lisaks ei ole ma veel kunagi nii vähe planeeritud reisil käinud...ühesõnaga saab huvitav olema. Üritan ka reisi ajal trenni võimaluse korral teha, kuid usun, et see mõjub vaimule ja kehale hästi, et pärast uue energiaga edasi liikuda. 

Loodetavasti saabub varsti suvi ka Eestisse ja nautige neid pikki päevi ning valgeid öid kuni veel võimalus. Lisaks veel mõni toidupilt.
Üleval: 1. Praetud trimm sai kaetud kohupiima ja muu paremaga; 2. Täisteramakaronid riccotta kohupiima, kana, spinati, tomatiga + porgandisalat maitsestamata jogurtiga
All: 1. Kanafilee, juurikad, kappari, päiksekuivatatud tomat + hummus ja kodujuust; 2. Veisehakkliha juurikatega + punase kapsa salat maitsestamata jogurtiga

Üks parim osa päevast