Sunday, November 29, 2015

Kui kõk ei lähe nii nagu võiks...

Viimasel ajal on küll tunne, et elu üritab mulle ikka igal võimalikul viisil "näkku panna". Mingit jama sajab peale igast otsast. Ainuke stabiilne asi on veel töö, kuhu hetkel lähen küll igapäevaselt rõõmuga. Suurema osa võtab enda alla korteri remont, mis pole sugugi nii lihtne nagu esiti tundus. Minu suurimaks murelapseks on köögi ja elutoa vaheline sein, kuhu mul on kinnisidee ava saada. Mõnele naabrile see aga sugugi ei meeldi, mistõttu olen ma juba enne sissekolimist mitte eriti heas kirjas. Loodetavasti seal ikka normaalseid inimesi ka leidub. Poleks arvanud varem, kui vaevanõudev protsess on ühe augu tegemine, võiksin sellest kohe mitu postitust teha. Ei taha enam oma lootusi millegagi üles kütta, sest vastasel korral on kukkumine jälle valus. Hetkel ootan pingsalt linnavalitsuse vastust ja siis saab juba edasi tegutseda.

Trenniga pole ka nii hästi kui olla võiks. Ootan oma kava juba terve igaviku, hetkel teen mingit enda kokku pandud segu, mis tundub natuke mõttetu. Oleks vaja kindlat rutiini, mis tekitab rohkem järjepidevust ja saaks ka arengut paremini jälgida. Lähinädalatel saab selgeks, et kas jätkan koostööd oma praeguse treeneriga või vaatan edasi. Iseenesest ei tahaks vahetada, sest mulle tema põhimõtted meeldivad, kuid teiselt poolt leian, et asi on kuidagi seisma jäänud ja võib-olla vajaksin midagi uut.

Kuna elu on igas mõttes ebastabiilne, on ka toitumine nii ja naa. Isa juures on nii palju igasugu ahvatlusi ja mingit suvalist näksimist. Üldse on magusa isu suurem kui tavaliselt, mis võib muidugi tulla ka suhteliselt stressirohkest eluperioodist. Ega mind muidu ei häirigi väga natuke suurem kaal, aga mis mulle üldse ei meeldi on, et nägu on nii öelda "paksem". Ma ei tea, kas see on mingi minu kiiks, aga näost on küll hamstri tunne.

Muudel teemadel natuke, siis siin on ikka küsitud, et kus ja mis ma täpselt töötan, siis vastuse sellele saate alljärgneval pildil. Parema kvaliteediga saab artiklit näha Sportlandi ajakirja 21 lk http://issuu.com/sportland/docs/sportlandautumn2015_veebi/1?e=3909936/31605054
Seal on ka palju muud huvitavat lugemist. Antud pilt pole just mu lemmikute seast, kuid see oli üks ainukesi, mille kiiresti vajalikus formaadis koos autoriõigustega saime.



Muidu üritan tegeleda asjadega, milleks eelmine aasta eriti aega ei jäänud, mille alla kuuluvad peamiselt kino, teater ja kontserdid. Järgmisel nädalal ootabki ees taaskord teatri külastus. Peab ikka vaimu värskena hoidma. :)

Ilusat esimest adventi kõigile ja lõpetuseks ka üks pilt eilsest õlatrennist. Riided (v.a arvatud jalanõud) pärinevad mõlemad minu poest. Niiet võib julgelt shoppama tulla! :)


Sunday, November 8, 2015


Alustuseks head äsja lõppenud isadepäeva kõigile! Ilmselt mu blogi lugejate hulgas on isasid väga minimaalselt (kui üldse), kuid tegelikult on see päev kindlasti oluline kõigi jaoks, et korraks jälle aeg maha võtta ja oma kalleid isasid meeles pidada. Kiire elutempo juures läheb tihti meelest ära, kes või mis on tegelikult tähtsad ja sageli panustame suurema osa oma energiast võõraste inimeste peale. Hetkel olengi tegelikult ajutiselt enda isa juurde elama sattunud. Naljakas on asja juures see, et sisuliselt pole ma temaga kunagi päriselt koos elanud, kuid iseloomult oleme väga sarnased. Nüüd saan siis selle ka ära katsetada. Õhtuks tegime kitsejuustu salatit ja vaatasime "Su nägu kõlab tuttavalt" - lihtsuses peitub võlu.


Möödunud nädal läks ikka üsna töö ja trennide tähe all. Kolmapäeval oli mul Tartu päev, millest suurema osa veetsin Kirke ja Karliga. Tähistasime koogi ja kringliga Karli 6-kuu täitumist ning päeva lõpetuseks ikka trenn ka. Kuna lapsevanematel ilmselgelt pole aega spordisaalis 2 tundi kulutada, siis tegime kiirelt ja intensiivselt tuharatrenni. Tundus, et mõlemal läks asja ette. Tuttavad muidugi juba naersid, et üheks päevaks lähed Tartusse ja siis on ka vaja trenni minna muidugi, aga meil Kirkega on kokkusaamised alati pigem sellised aktiivsemat laadi olnud kui lihtsalt kuskil kohvitassi taga istudes. Tartust lahkun alati positiivsete emotsioonidega - see on nagu hetk eemal kõigest.

Trennid lähevad muidu küll hästi, aga kohati on tunne, et ma täpselt ei tea, mida ma teen ja kuhu liigun. Ootan enda uut kava ka juba miljon aastat. Hetkel oleks vaja mingit kindlat plaani, millest juhinduda, sest ise olen selleks praegu liiga organiseerimatu. Toitumisega on ka nii nagu on. Kui mõni siin kirjutab, et tal olid mõned patustamised nädalas (a la 4 tükki šokolaadi ja sushi), siis mul vist oleks kogu aeg patustamised. Ma tegelikult pole kunagi seda ametlikku patupäeva asja pooldanud ja järginud, sest mul tekitab see pigem suuremaid isusid. Üldiselt ma üritan selle pärast mitte paanitseda ja tegelikult mulle käib üldse närvidele see, et ma toidust mõtlen, aga kuidagi sisse kodeeritud juba. 

Enne kook ja siis trenni

Nädalavahetusel sai ka mõni pidu peetud, mis muidugi midagi kasulikku ei sisaldanud. Samas on aeg parimate sõprade keskel mitu korda olulisem. Lugesin siin korra aasta tagasi tehtud postitusi ja mõtlesin enda elu peale siis -  olin nagu mingi antisotsiaalne masin, kes käis töö-trenn-kodus magama. Kõigil üritustel, kuhu vähegi jõudsin võitlesin unega (või jäin magama) - nt jõululaupäeval jõudsin kell 8 õhtsöögile, sõin kõhtu täis ja jäin diivanile magama. Praktiliselt sama oli ka aastavahetusel. Sõprade nägusi ma vaevu veel mäletasin. Õnneks nüüd on olukord normaliseerunud. 

Tegin täna järgmiseks kolmeks päevaks tööle lõunasöögi ka valmis. Täisterapasta kana, spinati, küüslaugu, kirsstomatite ja mozzarella juustuga. Mitmed mu tuttavad on kurtnud, et ei suuda enam kana süüa. Minu soovitus on, et ei peagi ju seda klassikalist varianti sööma kogu aeg ehk kanatükid, kõrval riis/pasta/tatar ja juurikad, vaid kombineerige neid omavahel kuidagi ning pange teistsuguseid lisandeid. Annab päris palju juurde. Näiteks päikesekuivatatud tomatid lisavad alati põnevat maitset. Variante on palju, tuleb olla leidlik. Oleks mul enda köök hetkel, siis kokkaks küll igasugu asju, aga hetkel on ikka märksõnad kiirelt ja lihtsalt.


Kell on märkamatult palju saanud. Nii palju siis jälle plaanist vara magama minna ja värskelt uude nädalasse.

Monday, November 2, 2015

Aga mis on tegelikult oluline?

Uus nädal ja kuu on jälle märkamatult kätte jõudnud. Aeg justkui kaob käest. Ühest küljest mulle meeldib rutiin ja stabiilsus, kuid teiselt poolt tekib kohati tunne, et lihtsalt kulgen ühest päevast teise. Kunagi vist pole rahul eksju? Mõned tegevused/asjad on ka natuke liiga kauaks justkui "pausi režiimile" jäänud nii trenni kui ka kodu vallas, mistõttu otsustasin, et pean ikka ennast kokku võtma ja lihtsalt tegutsema. Tuleb endale teadvustada, et keegi neid minu eest tegema ei tule. Ühesõnaga algas esmaspäev päris aktiivselt - esmalt parajalt raske trenn, seejärel mõned koduteemalised asjaajamised (sisuga blond ehituspoes) ja tööpäev algas nii, et asutsin uksest sellise hooga sisse, et äsja ostetud Walden Farmsi purk lenda põrandale puruks. Loodetavasti kehtib minu puhul siis ütlus, et killud toovad õnne.

Nädalavahetusel käisin enda bikiini tšikkidega Salmes Eesti meistrivõistluseid kulturismis ja fitnessis vaatamas. Tore on ikka teisi kõrvalt kritiseerida. Seltskond oli hea ja nalja sai. Bikiinifitnessis oli ainult absoluut ehk järg Tondirabas peetud võistlusele. Tulemused üllatasid ikka väga, mis kinnitas ikka veelkord tõsiasja, kui subjektiivne see ala on. Esimene koht oli muidugi kahtlemata Reet Reimets, kelle vorm oli super nagu ikka. Teisi kohti ma parem ei hakka kommenteerima - eks igaühele jääb oma arvamus. Saan aru küll, et naiselik vorm jne, aga ma ise eelistan pigem lihaselist naiselikku vormi, kes ei näe välja nagu luukõrend, vaid terve ja lihaseline. Kui välismaa võistlejaid vaadata, siis on selliseid näiteid on küll. Hetkel mulle tundus, et kohtunikele läks peale hoopis stiilis "suured rinnad" ja natuke pekine vorm. Minu lemmikud olid isiklikult pärast Reeta hoopis kaks viimast tüdrukut. Seega ei tasu neid kohti ikka liiga südamesse võtta, sest muidu on läbipõlemistoht üsna kiire tulema. Pigem lihtsalt nautida kogu protsessi ja arengut. Lihtne öelda, aga raske teha.

Mina näiteks olen leidnud endale kaks väga head sõbrannat, mida poleks osanud oodata. Kätliniga tegelikult saime juba varem tuttavaks blogi kaudu. Esimesena kirjutas tema mulle, kuid see suhtlus oli väga üürike. Kui esimest korda Egle seminarile läksin, siis võtsin uuesti temaga ühendust, et koos oleks julgem. Sealt mäletan ka Kristiini, aga ega me siis jutusoonele ei saanud. Pigem selline pinnapealne suhtlus. Seejärel sattusid nemad ühte tiimi ning said rohkem tuttavaks. Tegelikult kuni maini olime rohkem sellised sõbrannad, kes räägivad lihtsalt viisakat juttu. Muutus toimus aga meie Riia võistluste tripil. Mulle oli see kindlasti üks kõige meeldejäävamaid sündmusi kevadel. Tegelikult ma ei tahtnud sinna üldse minnagi ja olin enne seda nagu tühjakspigistatud sidrun, aga nagu näha siis tasus ennast ära. Päris naljakas kui palju võib olla ühist lihtsalt täiesti võõraste inimestega. Oleme Kätliniga mõlemad jäärad ja meie maitse-eelistus toidu ja kõige suhtes on peaaegu sama. Ma tegelikult üldse ei plaaninud sellest kirjutada. Võib-olla mu jutu eesmärk oli pigem see, et sport ja ühised huvid liidavad ning alati ei tohiks ega peakski kõike ainult kohtadega mõõtma, vaid mõtlema, mis lisaväärtust see sinu ellu annab. 

Tänaseks kõik, toidupildid jätan mõneks teiseks korraks. Selle asemel hoopis väike pildimeenutus minu ühe suurima nõrkuse kohta.