Tuesday, October 29, 2013

Miks ma teen trenni?

Tihti tekib mu sõpradel, kes mind juba kui trennihullu teavad küsimus: "miks ma seda kõike teen?". Miks ma tunnen, et mu päev pole täisväärtuslik ilma trennita; miks ma mõtlen sellest kogu aeg; miks ma pingutan trennis vere ninast välja (ok-ok asi nii kaugele pole kunagi läinud); miks ma loobun selle nimel vahel teistest asjadest (näiteks õhtul välja minekust); miks ma valin, mida ma söön??? Olgu võib-olla vahel mõtlen isegi vahel, et miks ma seda kõike teen. Ei ole mul ju ootamas suuri võistlusi või vaja langetada oluliselt kaalu. Sõbrad, pere, elukaaslane peavad mind niigi heas vormis olevaks ehk miks mul on vaja ennast nö "piinata ja piirata". Ainus,  kes on kohati muret tundnud mu kaalu pärast, on isa enne Austraaliasse minekut. Tegi nimelt  enne reisi 10. punktist koosneva tähelepanekute nimekirja, kus üks punkt oli ka "hoia end vormis" ning tuletas seda vahel ka meelde meie Skype vestlustes. Enne koju tulekut olin veidi ärevil, et mis kommentaar mulle lennujaamas tuleb, aga õnneks öeldi, et täitsa okei on. Siiski polnud ma ise üldse rahul, sest kehakaal oli suurem kui kunagi varem ning füüsiline vorm kehv. Eks see kipub tihtipeale nii olema, et välismaale kolides võetakse juurde. Olen seda oma tuttavate/sõprade peal näinud ning tuleb tunnistada, et olin ise ka üks neist. Seal olles lihtsalt pole alati võimalik valida, mida süüa ning ka enamus toiduained on võõrad. Ka keha ja organism peab kohanema uute tingimustega ning igas riigis on toiduainete koostis erinev.  Igaljuhul oli see väga üllatav, et isa nii suurt huvi tundis, sest varem ei olnud ta kunagi mingeid märkusi teinud ning pole ma ka kaaluga kimpus olnud - pigem alati selline õhemat tüüpi.
Tagasi teema juurde minnes, siis mis trenn mulle annab? Esiteks vabaduse mõtetest - mul on väga raske keskenduda ühele asjale. Pidevalt on vaja teha mitut tegevust korraga, samal ajal on peas tuhat mõtet. Vahepeal oli ka magamajäämisega probleeme, sest lihtsalt tuhat asja on peas...Trenn on aga kindlalt üks koht, kus tunnen end justkui vabana. Keskendun kogu oma tähelepanu oma kehale ja pingutusele. Kahtlemata pole ma trennis allaandja tüüp, vaid lihtsalt pean maksimumiga kõik lõpuni tegema. Kui vahel ka on tunne, et tahaks, siis mõtlen, et kuidas ma varem suutsin ja nüüd annan alla. Mõnikord kui on halb tuju või olen kellegi peale pahane, siis pärast trennis käimist on justkui uus olemine ja hingamine. Olen ka oma elukaaslasele öelnud, et kui tahad tülis olles leppimist kiirendada, siis saada mind trenni ja pärast seda on kindlalt suurem võimalus..haha. Sama lugu on ka õppimisega - väga mõnus on pingelise õppimise vahele teha üks väike treening ja pärast selge peaga jätkata.
Teiseks meeldib mulle oma keha vormida. Kui eelmine aasta tõsisemal jälle spordiga tegelema hakkasin, siis ei mõelnud selle peale väga. Eesmärk oli saada "Austraalia" kilod maha. Treenides aga eesmärgid kasvasid ning mida rohkem ma progressi nägin, seda enam tõusis ka motivatsioon. Ma kindlasti pole üks neist naistest, kes lihaseid kardavad, vaid mulle meeldib vormitud keha. Paljudel on arvamus, et nii kui jõusaalis käima hakata, on kohe suur lihasmägi taga. Tegelikkuses see aga nii pole - naistel on lihaseid kasvatada üsna keeruline ning pigem on need toonuses kui suured musklid. Kunagi pole ju vorm justkui täiuslik ning alati on arenguruumi saada veel tugevamaks ja paremaks. See mind kahtlemata motiveerib. Lisaks olen tundud suurt muutust oma enesetundes. Austraalias olles (kus väga tihti sõime rämpstoitu ja füüsiline tegevus oli minimaalne) tundsin end pidevalt väsinuna ning hommikuti ärkamine oli tõeliselt raske. Nüüd on see muutunud - hommikul teen silmad lahti, hüppan üles ja enesetunne on super. Loomulikult on ka raskemaid päevi, aga üldiselt tunnen end kuidagi tugevalt. Samuti on energiat justkui lisaks tulnud. Minu meelest küll trenn pigem annab kui võtab energiat. Ka viimastel kuudel kui praktikal käisin tundsin end pärast tööd vahel täitsa väsinuna. Koju minemise asemel tegin kerge trenni ja 100x parem olla. Sportimisega ongi vist nii, et peab lainele saama ja siis kõik juba sujub. Kõige raskem on esimene lüke, et üldse alustada. Ka mul oli eelmine sügis üsna raske alguses trenni minna - polnud enam seda vana powerit ja võhma, aga esimesed tulemused on nähtavad kiirelt. Ehk sina, kes sa seda praegu loed ja mõtled, kas lähed teed väikse trenni või sööd teleka ees parem kommi, siis vali esimene variant ja ma võin 100% öelda, et homme sa tänad ennast. 
Mul motivatsioonist puudust juba ei ole. Vahel pean end hoopis pidurdama ja meelde tuletama, et keha vajab puhkust ka (nii kurb kui see ka pole). Kõik peab olema tasakaalus. Aga jah..nagu näha siis praegu olen väga trennilainel ja see annab jõudu, et vaikselt hakata tegelema rohkem vaimutööga ehk bakalaureusetööga, milleks vajan palju rohkem sundimist... Olen kindel, et tänu füüsilisele tegevusele suudan parem, õnnelikum ja edukam olla ka teistes tegemistes. Seega vastus küsimusele: miks ma tenn trenni? - sest mulle lihtsalt MEELDIB see kõikide oma valude ja mõnudega!




Monday, October 28, 2013

Trennid 21.-27.10

Kiire ülevaade ka eelmise nädala trennidest. Tunde tuli kokku päris palju, samas üritasin end mitte liigselt ära koormata. Lõpuks jõudsin ka üle pika aja jälle nö "keha ja meele" trennidesse, millest nii puudust tundsin. Mõnikord pikemat venitust teha on ikka väga oluline ja mu keha alati tänab mind pärast seda. Eelmine aasta võtsin eesmärgiks teha ära spagaat ja suve alguses saavutasin selle (hetkel küll vaid vasaku jalaga). Suures osas just tänu neile treeningutele. Lisaks käisin ka paar korda kuus süvavenituses ning tegin vahel ise pikemaid venitusi pärast trenni. See oli tegelikult üsna suur eneseületus, sest ka umbes neli aastat tagasi seadsin endale sama eesmärgi, milleni ma ka jõudsin. Ükskord venitasin aga liiga külmalt ja rebestasin parema jala ära. Aiai kui valus see oli...selline tunne nagu üks jalg oleks otsast tulnud ning mida kontrollida ei saa. Pärast seda pidin trenne tunduvalt vähendama ning rohkem andis vigastus tunda ligi kaks aastat. Täna ma enam seda ei tunne, kuid parem jalg on üsna "kinni" võrreldes vasakuga ehk on veel mille kallal töötada. Spagaadi peale ei julgenud ma enam üldse mõelda - liiga valusad mälestused. Aga nagu öeldakse - aeg parandab kõik haavad ja nii ka minu omad.
Mõnes mõttes oligi möödunud nädal (taas)avastamise nädal. Olen pikalt juba hoogu võtnud, et minna spinningusse, aga alati on see tundunud üsna vastumeelne. Põhjuseid on mitmeid: esiteks jääb mul rattasõidust alati tagumik nii valusaks ning lisaks käisin Austraalias olles paar aastat tagasi ühes spinningus, kus see tundus lihtsalt piinarikas rühkimine, mis mingit naudingut ei pakkunud. Kuna reedel juba olin väga trennilainel, siis otsustasin ära proovida (esialgu küll 30 minutilise) ja see oli super mõnus ehk kindlasti lähen veel. Tuleb ikka üle saada oma eelarvamustest. Lisaks kiidan veel hommikust Synergy ringtreeningut. Olen ka seal varem käinud, kuid just seekord tundsin, et sai ikka pingutatud ka. Laupäeval tundsin end veidi väsinuna ning plaanisin puhkepäeva. Siiski käisin bodybalance-s, mis mõjus väga hästi ja viis ära kehas tekkinud pinged.
Muidu kirjutaks ehk pikemaltki, aga Siim siin juba nurrub vaikselt mu kõrval. Enesetunne on hea ja keha on puhanud. Järgmisel nädalal on plaanis pöörata rohkem tähelepanu jõutreeningule. Homme on plaanis isegi koos Siimuga jõusaali minna, saab mehelikku nõu ka küsida mõne masina kohta. Saladuskatte all võin öelda, et täna sai käidud bodyattackis ja see on ikka üks SUPER mõnus ja parajalt väljakutset esitav trenn. Pluss mu pulsikell on ka viimastel päevadel elumärke näitama hakanud, vaatame siis kui kauaks seekord! :)

Trenninädal 21.-27.10.13 




Saturday, October 26, 2013

Taasavastamas peeti

Peet on sel sügisel saanud järsult suureks lemmikuks. Mäletan, et lasteaias saime sageli keedupeedi salatit, aga mingis vanuses lihtsalt otsustasin, et see enam mulle ei maitse. See aasta on üldse igasuguste toiduainete (taas)avastamine. Näiteks kui esimest korda Austraalias olles avokaado mulle üldse ei meeldinud, siis nüüd ma lausa jumaldan seda. Sarnane lugu on ka peediga - tasapisi on sellest saanud taaskord minu suur sõber. Leian, et üldse on väga oluline mitte suhtuda eelarvamustega mingitesse toitudesse, mis esimesel korral ehk väga ei maitse ning selle tõttu on võetud põhimõte "see ei kõlba süüa". Näide elust enesest: mu ema, kes oli avokaadot mitu korda nö "paljalt" proovinud leidis, et maitseb imelikult ning pole suurem asi. Võtsin siis kätte ja tegin talle ükskord lõhe ja sidrunipipraga võileiva ning pärast seda on temast saanud avokaado suurim fänn. Nüüd katsetab juba ise igasuguste asjadega. Jutu mõte on, et tuleb olla julge ja proovida erinevaid variante. Kõik asjad polegi mõeldud üksi söömiseks. 
Peedi juurde tagasi minnes, siis see aasta olen seda natuke rohkem söönud kui tavaliselt ja mõte teha ahjupeedi salatit on peas olnud üsna kaua. Tõuke andis kui nägin seda Kristi blogis, kust pärineb ka retsept. Väikeste muutustega tegin antud salatit õhtusöögiks ja see oli super! Mõnus, kerge ja tervislik eine. Jagan ka siin retsepti.

Ahjupeedi salat fetaga

Vaja läheb: üks suur või kaks väiksemat peeti, 1-2 küüslauguküünt, beebispinatit, feta juustu (vastavalt palju ise tahad), väike peotäis kreeka pähkleid, oliivõli, pool sidrunit, palsamiäädikat, sool, pipar

Valmistamine: Koori peet ja viiluta üsna õhukesteks poolringideks. Sega kausis purustatud küüslaugu ja oliivõliga ning lisa soola, pipart. Pane ahjuvormi sisse foolium, laota peedid sellele ning küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Seejärel sega peete, kata ka pealt fooliumiga ning pane ahju veel umbes 30 minutiks või kuni peedid on pehmed. Kastme jaoks sega omavahel poole sidruni mahl, 2 spl oliivõli, 1 tl mett, 1 spl palsamiäädikat. Laota beebispinat taldrikule, nende peale kergelt jahtunud peedid, lisa juustukuubikud, nirista üle kastmega ning viimasena kreeka pähklid (mulle meeldib need väiksemateks tükkideks teha). Ja nii lihtne see ongi! Natuke aeganõudev, kuna peet peab ahjus olema üsna kaua, aga see eest maitsev. Aitäh retsepti eest, teen seda kindlasti ka edaspidi ning soovitan teilegi!

Ja nüüd on uneaeg, et puhata välja homseks "jala päevaks". Õnneks keeratakse täna öösel kella ehk võidan ühe tunni lisaaega. Jei!






Thursday, October 24, 2013

Kinoaga katsetamas

Kirjutan ühest üsna hiljutisest avastusest - kinoast.  Tervislikumate eluviiside harrastajatele on see ilmselt juba tuttav, aga ise avastasin kinoa alles suvel Austraalias olles. Seal on igasuguseid nii öelda öko-toite rohkem saada (mis muidugi ei tähenda, et inimesed tervislikumalt toituksid) ja need on ka odavamad.
Kinoa ehk tšilli hanemalts on taim, mis annab arvukalt pisikesi söödavaid seemneid. Olenevalt sordist on need kas kollakad, roosad, oranžid, punakad või mustad. Mina olen proovinud vaid kollaseid. Võrreldes teiste teraviljadega on kinoa rohkem kvaliteetset valku, sisaldab rohkesti kasulikke aineid ning annab pika täiskõhutunde. 

Mina olen kinoast siiamaani teinud kolme erinevat rooga: kaks soolast ja ühe magusa hommikupudru, mis kõik on väga maitsenud. Hea vaheldus muule teraviljale ning kaerahelbepudrule. Jagan ka teiega neid katsetusi.
Enne keetmist tuleb kinoa voolava vee all läbi loputada, kuni pesuvesi enam ei vahuta. Viimane kord unustasin seda teha ja süües oli vahepeal tunda justkui oleks paar liivatera sattunud kaussi ehk soovitan kindlasti loputada. Keetmiseks peaks võtma ühe osa seemnete kohta kaks osa vett. Seejärel laskma korraks keema ning hautama umbes 10-15 minutit.

Kinoa sisaldab: 5,2 g valku, 2,3 g rasvu, 27,6 g süsivesikuid. Toiteväärtus on 368 kcal 100 g kohta.

1. Kinoasalat suitsulõhega

Vaja läheb: 1dl kinoad, 2 dl puljongit (võib ka ainult veega), suitsulõhe, avokaado, kurk, oliivõli, paar tilka palsamiäädikat (võib ka panna midagi muud, nt oliivõli), natuke sidrunimahla

Valmistamine: Loputa kinoa ja pane keemia. Sel ajal viiluta kurk, avokaado (mina panin pool), suitsulõhe. Kui kinoa on valmis, lase natuke jahtuda ning sega teistega kokku. Lisa paar tilka palsamiäädikat (või oliivõli) ning pigista veidi sidrunimahla. Maitsesta soola ja pipraga (kui kasutada puljongit, siis ei pruugi vajalik olla). Ja valmis ta ongi - süüa võib nii soojalt kui ka jahtunult. Antud kinoa kogusest sai salatit ühele, muud asjad lisasin vastavalt tundele.




2. Kinoa röstitud lillkapsa ja šampinjonidega

Vaja läheb: 2 dl kinoad, 1 lillkapsas, 5 šampinjoni, küüslauguküüs, 5 dl kanapuljongit, õli, soola-pipart, palsamiäädikat

Valmistamine: Tükelda lillkapsas väiksemateks tükkideks ning sega õliga. Küpseta 200 kraadi juures umbes 15-20 minutit, vahepeal segades. Tükelda küüslauk ja šampinjonid ning kuumuta õlis. Loputa kinoa ja pane keema. Kui kõik komponendid on valmis, sega need omavahel ning maitsesta soola-pipraga ja lisa veidi palsamiäädikat. Antud kogusest peaks saama umbes kolm inimest söönuks.



3. Hommikupuder kinoa ja õuntega

Vaja läheb: 1/2 tass kinoad, 1 tass mandlipiima (võib asendada tavalise piimaga), 1 tass vett, 1 õun (tükeldatud/riivitud), 1/2 tl kaneeli, 1tl vanilliekstrakti, 1 tl chia seemneid, seemnesegu/pähkleid/rosinaid

Valmistamine: Pane pestud kinoa, piim, vesi, õun, kaneel, vanill, seemned/pähklid potti ja lase keema. Alanda kuumust, kata pott ja keeda 10 minutit kuni puder on pehme ja kreemine (vajadusel lisa vedelikku). Kogus peaks olema ühele inimesele, aga mulle oli seda liiga palju. Kahekesi saab vast söönuks. Väga hea vaheldus kaerahelbepudrule.




Milline on minu lemmik? Pean tunnistama, et valida on üsna raske, aga ilmselt eelistan kinoad siiski soolase toiduna rohkem. Siiski tasub proovida ka magusamat varianti - täna hommikul tehtud pudrust on kõht siiamaani täis. 

Kust osta? Eestis olen näinud seda vaid öko-poodides ja hind võib tunduda esiti krõbe. Samas ei kulu kinoad väga palju ja vaevalt, et see iga päev toidulauale jõuab. Mina olen antud pakist kolm korda saanud süüa teha. Vahel on odavam tellida hoopis Internetist: näiteks VianaturaleSojapoodiherb

Võimalusi kinoa kasutamiseks on lõpmatult palju. Head katsetamist!



Wednesday, October 23, 2013

Eesti vs Austraalia spordiklubid

Olen oma elu jooksul olnud üsna mitmete spordiklubide liige. Eestis Arctic Sport (ca 6 aastat), Fitlife (aasta), viimased 2 kuud Myfitness (oman seal pluss paketti, mis tähendab, et mul on võimalik käia kõigis 9 klubis üle Eesti). Samuti Austraalias erinevates klubides: CBD Health Spa, Melville Aquatic Fitness Centre ja Fitness First, mis on üle maailma tuntud. Siin postituses tahangi rääkida treeningkultuuri erinevustest Eestis ja Austraalias. Esiti kindlasti mõtlete, et mis seal siis nii väga teistsugust on...aga pisiasjad on just need, mis hakkavad silma.
Kõige suurem erinevus, mis Austraalia kõikides klubides silma hakkas oli garderoobide kasutamine. Kui Eestis on tavaline, et lähed trenni, vahetad seal riided, pärast duši alla, sauna, siis seal on see pigem ebatavaline. Enamik inimesi tuleb juba trenniriietes, võtab spordikoti endaga saali kaasa ja pärast kõnnib higisena koos oma asjadega minema. Üsna tavaline on, et lähed trennist higiste riietega otse toidupoodi või sõidad bussiga koju. Garderoobid olid tavaliselt üpriski tühjad ja enamik hoidsid seal vaid asju. Rühmatreeningutes käijatel oli siiski kott tavaliselt tunnis kaasas. Melville klubis isegi polnud sellist garderoobi, kus saaks asju hoida. Tundub kummaline? Ma olin ka algul väga üllatunud, aga tuleb tunnistada, et selle süsteemiga harjub...nii äärmustesse ma muidugi kunagi ei langenud, aga vahel tuli ette, et läksime otse poest läbi. Kõige naljakam oli vaadata inimesi, kes ka ujulasse läksid juba trikoo seljas otse autost ja pärast märjana rätik ümber tagasi kõndisid. Järjekorra pärast duširuumides ei pidanud igatahes kunagi muretsema.
Kuigi enamik pesemas ei käi, on tavaliselt nagu spordiklubile kohane olemas kas saun(ad). Esimest korda sauna minnes saime elukaaslasega suure üllatuse osaliseks. Kuna teadsime, et tegemist on segasaunaga, ei hakanud õnneks sinna alasti minema ja võtsime rätikud ümber. Sauna sisse astunud nägime naist, kes istus seal täis trenniriietes (tossud jalas loomulikult). Väga kummaline vaatepilt. Temperatuur pole seal ka muidugi väga kuum - ca 50 kraadi. Hiljem harjusime selliste veidrustega ära. Mõni inimene käis saunas üldse raamatut lugemas. Lisaks külastati aurusauna ka kapuutsida kilekostüümis. Üldjuhul olin aga seal üksi ja nautisin vaikust. Ilma bikiinideta oli sauna minemine KEELATUD. Väga kohatu oleks olnud lihtsalt rätik ümber sisse astuda. Mulle tundus veider ka see, et inimesed (kes ikkagi olid otsustanud riideid vahetada) tegid seda salaja nurgas rätiku all pusserdades  nagu meie rannas, kus pole kabiine. Samuti on tihti ka märgid "telefoni kasutamine garderoobis keelatud", et sa jumala eest pilti kellestki ei teeks.
Jõusaalid on seal kordades suuremad kui Eestis ja ka rohkem rahvastatud. Kui Eestis võib spordiklubides kohata väga erinevaid inimesi, siis seal on minu meelest enamus heas vormis jõusaalimehed võid fitgirl'id. Väga tavaline on võtta endale personaaltreener, kellega sa iga nädal koos treenid. Siin tuleb sisse üks "aga". Nimelt kui Eestis saad osta endale personaaltreeningu, kus sulle tehakse treeningplaan/kava, mida järgida, siis Austraalias asi nii lihtne pole. Liitudes klubiga on tihtipeale esimesed eratrennid odavamad (või isegi tasuta) ning vahel ka kohustuslikud, mis on isegi mõnes mõttes ju mõistlik. Võhikuna jõusaalis võid pigem kahju kui kasu saada. Kirjutan siis oma elukaaslase kogemusest - sai soodushinnaga (75$) kolm esimest personaaltreeningut liitumisel. Üks kord kestis pool tundi - treener motiveeris, pani pingutama ehk kõik tore eksju?! Kolmanda tunni lõppedes teatati, et nüüd on nii, et kui tahad jätkata eratreeninguga, siis pead võtma vähemalt iga nädal tunni ja see maksab (50$ kord). Lisaks maksad veel muidugi ka igakuist tasu. Elukaaslane uuris treenerilt siis, et kas ta treeningkava ei saagi, mille peale vastati: "Ei saa, kui tuled, siis ütlen, mida teeme täna!" Tore on ju muidugi käia eratreeningus, aga sisuliselt on see üles ehitatud rahateenimise peale. Sellepärast ongi keskmises klubis ligi 15 personaaltreenerit. Jõusaalis olles võis näha, et paljud kasutavad seda teenust...efektiivne on ta kindlasti, aga...
Rühmatrennide valik on seal üsna üksluine. See tähendab, et üldjuhul on esindatud vaid Les Mills kontseptsioontunnid. Nende valik on muidugi suur...Mingil hetkel aga tüütab ära ainult kindla kavaga programme teha. Selliseid tunde, mille treener saaks ise kokku panna on vähe...kui üldse. Treeneritest ka veel nii palju, siis neid leidub igat sorti - väga tuimasid kuid ka professionaale. Tihtipeale oli aga nii, et just need kõige paremad olid tihedalt seotud Les Millsiga. Seega pidid iga paari nädala tagant käima Uus-Meremaal filmimistel, programmide koostamisel vms. Mu lemmiktreener oli näiteks bodybalance'ga tegelenud juba 18 aastat. Üsna muljetavaldav.
Väga populaarsed on seal bootcamp, mis toimuvad kevadest sügiseni parkides. Tegemist on üsna intensiivse trenniga, mis koosneb kardiost, lihastreeningust. Tavaliselt toimub see väikestes gruppides ja toimub hommikuti 6-7 ajal. Hiljem on juba üsna raske ennast õues liigutada kui väljas on ligi 40 kraadi. 
Kokkuvõttes tahan öelda, et mulle nii väga meeldib Eesti treeningkultuur rohkem...õhkkond on siin üldse teine ja treenerid üldjuhul kõik tasemel.  Mulle meeldis seal vaid see, et inimesed olid trennides emotsionaalsemad ehk julgesid ennast väljendada kui oli raske/äge, nt "kia" karjumine ei olnud probleem ja treener ei pidanud seda välja pigistama. See selleks...Hinnake seda, mis teil siin on ja mõnusat treenimist!

                       

Monday, October 21, 2013

Hommikusöögid

Ma lihtsalt armastan hommikusöögi aega. Kui ma hommikuti süüa ei saa, siis ei suuda päeval normaalselt funktsioneerida ja halb on olla ehk igal juhul on see nii öelda must have! Siin väike valik eelmise nädala valikutest (tegelikult maapähklivõi pilt on varasem ja eelistan seda nüüd rice cake'il).




1. Munapuder ühest munast ja ühest munavalgest paprika ja värske sibulaga; kodujuust
2. Öko-müsli õuna ja pirniga; chia seemned, päevalilleseemned, kreeka jogurt
3. Täistera sai maapähklivõi ja banaanidega
4. Maitsestamata jogurt külmutatud maasikate, veerandi banaani, kamapallide, seemnetega

Eelmise nädala trennid

Üks nädal jälle läbi - küll need lendavad kiiresti, ei jõua enam hästi sammu pidada. Trennide mõttes võib rahule jääda. Kuna võtsin selle sügise eesmärgiks rohkem tähelepanu pöörata jõutreeningutele, kajastab seda hästi ka tänane graafik. Siiski pole ma aga veel suuremat sorti jõusaalihunt. Mulle lihtsalt meeldib see energia, mis rühmatreeningutest saan. Lisaks on vahel tunne, et jõusaalis ei pinguta ma ennast alati 100% ja on lihtsam alla anda kui väga raskeks läheb. Kui grupitrennis näen, kuidas ülejäänud inimestel on sama raske, siis püüan igal juhul lõpuni teha ja maksimumi välja pigistada. Lisaks on kahtlemata väga oluline motiveeriv treener. Tänu viimasele ma üldse hakkasingi tegelikult kunagi rohkem trenni tegema. Põhikooliajal oli mu absoluutne lemmik Kirsti Kuhi, kes pani lihtsalt liigutama ning olen kindel, et ilma temata ma polekski ehk kunagi nii suurt trennipisikut külge saanud. 
See nädal tegin jõusaalis ühe põhjaliku alakeha - ja ülakehatreeningu. Lisaks lühemaid seansse pärast bodypumpi. Kõhulihaste osa on peaaegu igas bodypumpis minu arvates liiga nõrk ning seetõttu teen tavaliselt pärast veel juurde (ning ka alaselga). Rahul ei ole ma ainult sellega, et pole üldse bodyattacki jõudnud, mis oli mu eelmise aasta üks lemmiktrenne. Olen kindel, et just see andis mulle väga hea vastupidavuse ja kätekõverduste sooritusvõime kasvas tunduvalt.
Pühapäeval tegelikult puhkasin, aga kuna ostsin lõpuks endale kauasoovitud fitball'i, siis tegin väikse treeningu kerelihastele. Pean mainima, et sellega saab väga huvitavaid harjutusi teha, eriti just keskkohale. Tahangi praegu võtta eesmärgiks tugevdada alaselga ja küljelihaseid. Puhkepäev see tegelikult ei olnud, sest nagu kõik teavad, siis olid eile valimised, mis tähendas 16 tunnist tööpäeva kontsadel. Kui 01.30 koju jõudsin olin täiesti läbi ja täna on tunda lihasvalu üle kogu keha. Justkui oleks eile suurema trenniga hakkama saanud.
Nüüd on aga uus nädal jälle täies hoos uute eesmärkidega. Ilusat töönädalat ja olge aktiivsed! Vahel võib trenn olla kõige suurem puhkus (uskuge mind)!

14.oktoober-20.oktoober



Pulsitsoonid on graafikul valed, kuna neid ma pole ise sisestanud, sest pulsikell otsustas, et tema enam minuga koostööd teha ei taha. See tähendab, et umbes poole treeningu ajal hakkab ainult nulle või suvalisi numbreid viskama. Sellega peab lähiajal midagi ette võtma. Kuna ma eelmised pool aastat kandsin pulsikella pidevalt, oskan nüüd juba ise umbkaudselt hetkepulssi määrata.

Friday, October 18, 2013

Munane aedvilja ahjuvorm

Kolmapäeval otsustasin teha juba pikalt peas olnud ahjuvormi munast ja aedviljadest. Põhimõtteliselt on see nagu ahjuomlett, mida võib süüa nii hommikuks, lõunaks või hoopis õhtuks. Minul oli see lõunasöögiks.

Vaja läheb:
  • sibul
  • brokoli
  • punane paprika
  • šampinjonid
  • (suvikõrvitsat - mul jäi see panemata, sest poes olid müügil ainult hiigel suuruses)
  • spinat
  • 4 muna
  • 5 munavalget
  • natuke juustu (soovi korral)
Valmistamine:
  • Tükelda sibul, brokoli, paprika, šampinjonid, suvikõrvits ning prae pannil pehmeks (ca 10 minutit). Viimasena lisa spinat. Maitsesta vastavalt soovile.
  • Sega kausis munad ja munavalged ning maitsesta.
  • Aseta aedviljad ahjuvormi ning kalla muna-segu peale.
  • Küpseta ahjus umbes 10-15 minutit, enne väljavõtmist raputa peale ka soovi korral juustu (mina panin 100 g riivitud mozzarella juustu).
Nii lihtne see ongi. Valmib kerge munaroog, mis mulle ja ka mu emale täitsa maitses. Serveerisin lisaks kõrvale värsket salatit ning kõht sai kenasti täis. Soovi korral võib lisada ka muid aedvilju või ka näiteks kana/kala. Kui oma elukaaslasele seda teeksin, siis ilmselt ilma kanata või muu lisata seda teha ei saaks, sest tal on väike hirm selliste toitude vastu. Pidavat liiga tervislik olema. Aga las igaüks katsetab ise! :)



Wednesday, October 16, 2013

Trenninädal täies hoos

Trenninädal täies hoos ning hetkel olen täitsa järje peal. Esmaspäev algas küll sissemagamisega, mis juhtub minuga üsna harva. Tegin silmad lahti täpselt 7.30, mil oleksin pidanud juba Virus bodypumpiga alustama. Aga mis seal ikka - mõni päev võib hiljem ka minna. See on väga huvitav, kuidas keha harjub mingil kindlal kellaajal treenima. Kui esimest korda eelmise aasta sügisel otsustasin 7.15 Fitlife bodypumpi minna, tundus see üsnagi hirmutav ettevõtmine ning võtsin raskusi ikka väga tagasihoidlikult. Mõne nädala möödudes oli organism juba täitsa harjunud. Siis käisin vaid paar korda nädalas hommikuti, sest mõni päev tahaks ikka kauem magada ka. Sellest aastast on aga vaja juba kella 9ks praktikal olla ning trenni sammun pea iga päev 7.30-ks. Nüüd kui mõni hommik  vahele jääb on kohe tunne, et midagi on justkui puudu. Mõnusa hoo annab päevale ja palju rohkem jõuab tehtud. Mõnikord kirjutan ehk pikemalt hommikusest treenimisest. Igaljuhul soovitan kõigil proovida. Esmalt tundub küll võib-olla jube tüütu ja rohkem kohustus, aga kui ära harjuda, võib hakata isegi rohkem meeldima kui õhtuti.

Nüüd tuli küll pikk jutt sissemagamisest. Selle asemel läksin hoopis õhtul Grit Strenghti, mis on minu jaoks nii öelda selle sügise uus avastas ning üritan vähemalt nädalas korra sinna jõuda. Kui alguses tegin 10 kg kangiga, siis nüüd olen üle läinud 15 kg peale. Pärast seda kui raskust lisasin muutus trenn ikka korralikult efektiivsemaks ning lihasvastupidavus aina kasvab. Kuna kangiga on ainult kaks lugu, siis pole hullu. Esimene kangi lugu võtab tegelikult üsna võhma välja. Mulle aga meeldibki, et pärast trenni on tunne, et "nüüd andsin endast kõik". Alguses isegi natuke kartsin seda trenni, sest kõik treenerid juba hirmutasid, kuidas see ikka väga intensiivne on (kuigi ainult 30 minutit), üle 2 korra nädalas pole soovitatav üldse teha, venitada kohe pärast trenni ei või jne. Pole aga hullu midagi. Algajale vast ei soovitaks, aga kes juba trenni on natuke teinud, peab ilusti vastu. Esimene bodyattacki kogemus Austraalias oli ikka palju hullem (aga siis oli ka vorm üsna kehv). Sellest võib-olla kunagi hiljem.

Kuna üritan see sügis natuke rohkem lihastrennile tähelepanu pöörata, siis olen muutunud ka aktiivsemaks jõusaali külastajaks. Teisipäeva hommikul oli mõnus jalapäev, mis annab ka täna natuke tunda. Mõtlesingi juba ükskord, et tahaks natuke lihasvalu ka tunda - pole ammu olnud. Üks asi, mis mind üllatas, on, et pärast Griti pole kordagi seda eriliselt tundnud. Hoiatatakse ju iga trenn ning ka kaastreenijad on nentinud, et tavaliselt Gritiga kaasneb 2-3 päeva pärast lihasvalu. Aga ei... isegi pärast raskuste lisamist pole midagi viga. Täna hommikul tegin ühe bodypumpi, pärast natuke kardiot ja lisaks selja-kõhulihaseid. Kuna täna praktikale ei läinud (sest neljapäev ju koolipäev Tartus), oli enne bussile minekut aega ja tegin veel väikse hommikuse sauna. Mõnus algus päevale! Loodan, et nädal jätkub sama edukalt. Enesetunne on hea ja olen valmis väljakutseteks. Homme juba minu lemmikusse Egle bodycombatisse.

Tuesday, October 15, 2013

Tere blogi!

Ja siit tulebki minu esimene postitus. Kaalusin pikalt, kas alustada  blogiga või mitte, kuid otsustasin selle siiski kätte võtta. Viimasel ajal olen hakanud suureks blogide lugejaks ning olen nendest saanud tohutul hulgal kasulikke nippe ja motivatsiooni, mis on tekitanud ka mul suure kirjutamise himu.  Hetkel pole ma veel kindel, kas antud kirjutis läheb avalikuks või jätan selle pigem väiksemale ringkonnale Kuigi tihtipeale tunnen, et sõpradele kirjutada on palju raskem kui võõrastele. Oman ka varasemalt ühte blogi (http://www.teretulemastaustraaliasse.blogspot.com/), mis kirjeldab minu aastat ja seiklusi Austraalias. Siin proovin keskenduda enam oma treeningutele, toitumisele ja eluviisile, mis on praegu väga olulisel kohal minu elus. Kahtlemata olen hetkel oma elu parimas vormis ning loodan, et see tee läheb ainult ülesmäge.

Nurgakivi on pandud - seega peatse kirjutamiseni!