Wednesday, May 27, 2015

Hommikune start


Ma nii naudin hetkel neid päikselisi hommikuid. Olen enda jaoks avastanud uue rutiini. Nimelt on minu uue korteri kõrval ülimalt mõnus kalmistupark väikeste purskaevuga, kuhu hommikuti alati päike esimesena paistma hakkab. Kuna suure osa päevast veedan töö juures kinnises ruumis, kus pole ühtegi akent, siis tunnen väga väljas liikumisest puudust. Näiteks sügisel ma isegi ei märganud, et aastaaeg muutus, sest liikusin kogu aeg trajektooril töö-trenn-kodu sisuliselt nii, et väljas käima ei pidanudki. Auto parkisin ka maja alla parklasse. Päris jube tegelikult. Nüüd iga hommik kohe kui tõusen panen spordiriided selga, suundum maja kõrvale parki, kus teen teen mõned jooksuringid igat pidi risti parki, seejärel venitused ja võimlemisharjutused ning tagasi koju pessu ja päeva parimat osa ehk hommikusööki ja - kohvi nautima. Aega võtab see kõigest umbes 15 minutit, aga annab nii hea stardi päevale - palju värskem on olla ja ainevahetus hakkab ka kohe tööle. Ühesõnaga soovitan teistelegi - alati pole aega ega võimalust küll trenni teha, kuid mõne minuti päevas leiab vast igaüks, et natuke liikuda.







Mai jooks ja muud juttu

Vaikselt hakkan tagasi jõudma trennirajale. Puhkus on olnud piisav ja tunnen, et tahaks juba korralikult kava järgi treenida. Uue kava alguses on alati palju motivatsiooni, loodetavasti säilib see ka ilusate suveilmadega. Hetkel on tuju hea ja energiat täitsa palju. Käin üsna palju väljas söömas ja saan endale ka jäätist lubada päris tihti. Mõnikord ehk tutvustan ka teile oma lemmikkohti. Dieedi lõpus olin juba üsna antisotsiaalne ja pigem lootsin, et inimesed ei tule minuga rääkima. Nüüd vastupidi tahaks kõigiga suhelda, juttu ajada, väljas käia - üritan aja tasa teha vähemalt natukenegi.

Laupäeval toimus maijooks, kus ma tänu töökohale registreerisin juba talvel. Mingi hetk aga hakkasin kahtlema, kas lähen jooksma. Tegelikult seda arvasin ma kuni laupäeva õhtul kella 11ni, kuid siis tuli idee ikkagi osaldega. Distants oli ka kõigest 7 km ehk mitte eriti pikk. Olin sel päeval tegelikult üldsegi tööl, kuid lõunapausi ajal õnnestus kiiresti end lauluväljakule organiseerida, töökaaslastega mõned pildid teha, siis 7km joosta ning kiirkõnnil tagasi tööle jalutada. Igati mõnus vaheldus. Ilm oli ka jooksmiseks väga hea, päike paistis, kuid mitte eriti palav. Ausalt öeldes ei osanud midagi aja suhtes oodata, sest jooksnud olen see aasta 2 korda ja siis ka on lõpus alati mingi koht valutama hakanud. Teadsin, et vastupidavus pole kindlasti sama, mis eelmine aasta, aga midagi hullu ka ei tohiks olla. Tulemuseks oli 88 koht (enda vanuseklassis 58) ajaga 0:31:35. Jän täitsa rahule endaga. Kilomeetrid olid küll aeglasemad, kui eelmine aasta Tartu kevadjooksul, kuid vastupidist ma ei eeldanudki. Rahvast oli küll massidena, esimestel kilomeetritel mõtlesin, et jooksen mina teised pikali või teevad seda nemad minuga. Pärast teist kilomeetrit hakkas mass aeglasemaks jääma ning siis sain jätkata ainult möödajooksmise taktis. Tore oli jälle üle pika aja taolisel üritusel osaleda, üldse ei kahetse! Ilmselt peaks suve jooksul mõnel ikka veel osalema. Poolmaratoni sel aastal ette võtta ei plaani, kuna keskendun teistele treeningutele ning see pigem segaks.



Eile oli väike deit bikiinitaridega, tähistasime Kätlini kõrghariduse omandamist väikese sushi, veini ja lõpuks ka jäätisega. Mul on ikka nii hea meel, et olen nende näol endale leidnud nii head sõbrannad, sest olgem ausad ega mu sõpru igapäevaselt väga ei huvita söögi- ja trennijutud. Pigem säästan neid sellest. Juttu jätkus kauemaks ning koju jõudsin alles täitsa hilja - jään järgmist korda ootama. :)








Friday, May 22, 2015

Pikk nädalavahetus Pariisis

Tere taas kõigile!

Olen oma lühikeselt puhkuselt tagasi ja taas energiaga laetud. Mõtlesin, et teen reisist väikese ülevaate - ehk saab keegi planeerimisel natuke abi. Ise loen alati erinevaid postitusi reise kavandades, kuna sealt saab tihti kõige paremaid nõuandeid.

Seekord viis tee siis Pariisi, mis on juba pikka aega kripeldanud. Olen varasemalt reisinud nn Prantsuse riveras, kus mulle väga meeldis, kuid Pariis oli nägemata. Juba sügisel mõtlesin, et mais pärast võistlusi premeerin end mõne reisiga, kuna vaeva nii töö- kui trennivaldkonnas on viimasel aastal nähtud piisavalt. Märtsis surfasin jälle lennufirmade lehtedel (seda teen päris sageli) ning silma hakkas Airbalticu kampaania, kus edasi-tagasi piletid maksid 149 €, mis peale väikest kaalumist soetatud said.

Selle laupäeva hommikul kell 9 viiski lennuk meid Siimuga juba Pariisi poole, kuhu jõudsime vaid 2,5 tunniga. Lennujaamast ostsime rongipileti (10€) ning sõitsime metrooga enda hosteli juurde, mis asus Garde du Nordi jaama juures. Hosteli broneerisin juba märtsis ning see asus üsna kesklinnas (põhja pool) Montmarte ja Moulin Rouge lähedal. Neli ööd kaheses toas maksis natuke rohkem kui 300 €, mis oli asukohta arvestades igati hea pakkumine. Lisaks sisaldas see veel lihtsat hommikusööki. Üldse tasub minu arvates odavate hotellide asemel pigem hosteleid vaadata, kus saad sama raha eest korralikuma ja parema asukohaga öömaja.


Pärast check-in'i asusime kohe linna avastama. Kuna elasime üsna kesklinnas, tegime seda üldjuhul jala. Jalutasime ringi Montmartes ning vaatasime üle Sacré Cœuri. Kohe oli näha, et prantslased oskavad palju rohkem elu nautida. Kõik tänavaäärsed on täis väikesed söögikohti, kus inimesed lõunatavad, kõrval väike vein või kohvi. Meie esimeseks toidunaudinguks oli kana-juustu-šampinjoni crepp, mis maitses üli hästi. Üldiselt on mul nii, et Eestis olles ikka vaatan, mis suhu panen, kuid reisidel lasen end täiesti lõdvaks ning naudin täiel rinnal - ühesõnaga viimaste päevade menüü koosnes suures osas saiakestest, kookidest, jäätisest, juustust ja muust heast paremast. Pole muud väga öelda, kui et maitses hästi ja sain enda isud suures osas rahuldatud - eks näis kui kauaks. Pärast crepi söömist pidime muidugi veel Starbucksis käima ja siis veel üks jäätis ka. Õhtu poole jalutasime Louvre juurde, kus sai ikka kohustuslik "sõrm püramiidi otsas" pilt tehtud ning ostsin endale selfie sticki, et ikka tõeline turist välja näha. Päeva lõpetasime kruiisiga Siene jõel (14 €), kus nägime paadi pealt ära Pariisi peamised vaatamisväärsused ning kuulsime ka natuke ajaloolist tausta. Esimese õhtu lõpuks olime ikka piisavalt laibad ning kilomeetreid oli selja taga korralikult.



Pühapäeva hommikul oli äratus juba 8st ning tutvusime hosteli hommikusöögiga, milleks oli baguette, crossant, või, moos ja kohvi ehk tüüpiline prantsuse lihtne hommikusöök. Käisin kiirelt kõrvalolevast supermarketist läbi, ostsin kanasinki ja brie juustu (mis oli üli odav) ning kohe teine asi. Osav nagu ma olen suutsin rösteris ühe korra crossainti leekidega põlema panna - lohutan end sellega, et ma polnud ainuke. Üheks lemmikuks sai baguette brie juustu ja ploomi moosiga. Edasi suundusime Pariisi jalgsituurile, mis töötab põhimõttel, et alguses ei maksa midagi ning pärast antakse tippi südametunnistuse alusel. Kuna üks giididest oli haigeks jäänud, oli meie grupp hiiglaslik. Siiski sai giid väga hästi hakkama. Tiirutasime linnas ca 3 h ning saime Pariisi kohta päris huvitavat informatsiooni teada, mida ilmselt enamikest raamatutest ei leia. Lisaks jagati soovitusi erinevate turismiobjektide kohta ja näiteks ka nö salasissepääsu Lourve muuseumisse (mida me lõpuks ikkagi ei kasutanud, aga üles leidsime küll). Kuna ilm oli ilus, otsustasime pärast ringkäiku teha pargis pikniku moodi lõuna - ostsime poest baguette, salati ja proovisin esimest korda Häagen-Dasz jäätist. Pärast pikutasime veel natuke ja saime isegi kerge päikesepõletuse.  Edasi võtsime suuna Triumfikaare poole mööda kuulsat Champs-Elysees tänavat, uudistasme natuke seal olevaid poode ning ronisime kaare otsa Pariisi vaadet nautima. Triumfikaar nähtud, võtsime jalge alla teekonna Eiffeli torni poole. Kuna ma polnud pileteid ette ära ostnud, siis kujutasime kuuldu põhja juba ette, kuidas seal tunde järjekorras seisame. Tegelikkuses tuli vaid ca 20 minutit oodata ning juba saimegi lifti peale. Kuna soovisime ikka kõige kõrgemal 3. korrusel ära käia (15 €, kuni 25-a 13,50€), siis tuli natuke veel järjekorras olla 2. rõdul. Siiski oli see kõik väärt. Sattusime igati hea ajal nii ilma kui ka kellaja suhtes ehk umbes kell 20 - natuke aega enne päikseloojangut. Vaade oli super ning sai hea ülevaate kogu linna tähtsamatest sümbolitest. Tagasi hostelisse läksime metrooga ning kuna kell oli juba päris palju, siis enamik söögikohti hakkas vaikselt sulgema, mistõttu läksime lihtsama vastupanu teed ja võtsime kerge (või siis pigem raske) eine kohalikust kebabi putkast.




Esmaspäev oli planeeritud kultuurseks - hommikul esimese asjana võtsime suuna Louvre poole. Kuna tee peale aga jäi üsna palju poode, kus mul oli vaja kindlasti käia, siis jõudsime sinna alles 12 ajal. Jällegi mõtlesime, kuidas 3h järjekorras ootama peame (nagu hirmutati). Mina läksin kohe seisma ning Siim "salajast" sissepääsu otsima, millest meile räägiti. Lõpuks oli aga nii, et kui ta selle üles leidis, siis ma olin otsaga juba peaaegu muuseumis sees ehk kokku 30 minutit ootamist. Louvre ise oli suur ja võimas. Olin juba enne valmis mõelnud, et mis ajastuid näha tahan enam-vähem, sest kõike nagunii läbi käia ei jõua. Vaatasime muidugi ka kuulsa Mona Lisa üle - linnuke kirjas jälle. Kuigi antud saalis oli palju võimsamaid maale. Paras labürint  ikka, kuid igal pool olid sildid ja viited ning muuseumi plaani järgi oli üsna lihtne liigelda. Pärast mitut tundi kultuuri suundusime Ladina kvartalisse, et midagi süüa. Leidsime mõnusa kohviku Paul, kus sain lihtsalt maailma parimaid kooke - makrooni vaarika kook oli lihtsalt ülim! Ma pole suur fänn üldiselt, aga selle kirjeldamiseks pole sõnu - parem kui jäätis! Jalutasime ringi veel Ladina kvartalis, mis on päris mõnus piirkond ning edasi vaatasime Notre Dame ehk jumalaema kiriku ka lähedalt ära. Tegime tiiru ka sees, kuid ülesse ronima ei hakanud. Selleks ajaks oli tekkinud juba kerge kultuuri üleküllastus, mistõttu tiirutasime niisama natuke poodides ja suundusime traditsioonilisse Prantsuse brasseriesse. Üldiselt on natuke kallim kui Eestis, kuid näiteks kohvi/õlu/vesi on umbes pool söögi hinnast. Ainuke odav jook on vein, mis maksab vähem kui vesi. Enamikes kohtades on kella 17-22 happy hour, mil saab kokteile ca 5 euro ja õlle 6 euro eest. Sain lõpuks tellida kauaoodatud Nizza salati, mis polnud siiski pooltki nii hea kui Prantsusmaa lõuna pool saadu. Pärast veel veini ja juustuvalik - söödud sai ikka korralikult.




Teisipäevaks olime saanud juba üsna kultuuri üleküllastuse, mistõttu otsustasime, et seekord Versailles lossi ei lähe. Lisaks oli ilm ka vahelduva eduga vihmane. Jalutasime natuke poodides ja külastasime ka kuulsat Galeries Lafayette, kus sai näiteks 75 000€ käekella osta. Kuna kõndinud olime juba piisavalt, siis õhtu poole mõtlesime ära proovida Pariisi rattalaenutuse süsteemi. Üle terve Pariisi on rattalaenutuspunktid ning päevapilet on 1.70€. Selle raha eest võib sõita järjest poolt tundi, seejärel parkida ratas kuskile punkti ning kasvõi kohe uue võtta. Kui aeg üle läheb, siis läheb kaardi pealt automaatselt raha maha ning iga ületatud pooltund maksab aina rohkem. Tiirutasime Montmartes, vaatasime üle Moulin Rouge ning lõpetasime alles 11 ajal õhtul Eiffeli torni juures. Naljakas lugu oli see, et kõik punktid olid rattaid täis ja tükk aega otsisime kohta, kuhu ratas ära panna. Eesmärgiks oli näha Eiffelit ka sädelemas, mida on võimalik teha igal täistunnil kui pimedaks läheb. Vaatepilt oli imeline - päevavalguses võib kohati tunduda tunduda kui suur raudkolakas, aga pimedas on ikka väga ilus. Kahjuks ei liikunud meile vajalikus suunas enam ühtegi metrood ning lähedal olevad rattapunktid olid tühjad. Otsisime bussi, kuid lõpuks otsustasime takso kasuks, mis oli päris mõistliku hinnaga isegi. Hostelisse jõudsime alles 2 ajal öösel.




Selline meie reis oligi - igati mõnus vaheldus. Mulle endale tundub nagu oleks pikalt ära olnud, sest jõudsime vahepeal nii palju teha. Kolmapäeval nautisime veel viimast korda baguette ja juustu ning kell 12 lendasime juba kodu poole. Õhtul jõudsin isegi üle pika aja trennis käia. Sain lõpuks saia üleküllastuse - üldjuhul ma Eestis seda üldse ei tarbi. Kana ja kodujuust maitsesid super hästi. Pariisi soovitan küll kõigile just lühipuhkuseks või pikemaks nädalavahetuseks. Eks kulutusi oli omajagu, kuid ma pigem panen oma  raha elamustele ja kogemusele kui asjadele.










Wednesday, May 13, 2015

Kuidas ma oma hommikusöögi tagasi sain? :)

Üks kõige raskemaid asju mulle oli loobuda suurtest hommikusöökidest. Ma ei mõista absoluutselt inimesi, kes ütlevad, et neil pole hommikuti isu, kuna see on vastupidiselt mu lemmiksöögikord ja üldse üks päeva tippsündmusi. Ma väga naudin aeglaseid hommikuid - ärkamine, pesu, puder/müsli rohkete lisanditega ja muidugi kohvi. Samal alal vaatan Terevisiooni ning viskan pilgu peale uudistele ja facebookile. Hommikusöök peab olema suur, mida saab aeglaselt süüa - seetõttu ei meeldi mulle võileiba teha, sest see saab juba kahe ampsuga otsa. Dieedi ajal pidin tunduvalt aga kärpima hommikusöögi kaloraaži (vähemalt poole võrra) - see mulle kohe üldse ei meeldinud. Iga päev tuli kasutada kavalust, kuidas portsjon oleks piisavalt suur, aga samas lahja. Üks hea variant oli kaerahelbepuder munavalgetega - lõpu poole oli see tegelikult pigem munavalgepuder mõne kaerahelbega. 

Igaljuhul ma olen nii õnnelik, et sain lõpuks oma hommikusöögi tagasi! Ja ega ma sellega ei koonerda. Üritan ikka hetkel toiduga enam-vähem mõistlikut joont hoida ja vaikselt kaloraaži suurendada, et kohe neid kilosid jubedalt tulema ei hakkaks ning keha traumat ei saaks äkilisest muutusest. Üks päev astusin ka üle pika aja (nädal tundub juba praegu pikk) kaalu peale ja ütleme nii, et ehmatus oli päris suur. Õnneks järgmine päev näitas mõistlikku numbrit jälle ehk kõik peaks kontrolli all olema. Tegelikult ega see lihtne pole näha, kuidas vorm iga päevaga kehvemaks läheb, kui olen just harjunud vastupidisega. Samas ega mingist arengust poleks mõtet rääkida, kui pidevalt dieedil olla. Lihaseid olen kaotanud küll ja tagumikku nagu enam polekski.

Hetkel olen nii öelda puhkusrežiimil ehk jõusaalis käimine on keelatud ning lasen kehal taastuda. Enne viimaseid võistlusi oli treeningud juba üsna ebameeldivad ehk paus on igati vajalik. Siiski ei tähenda see kodus laisklemist, vaid pigem on ikka selline aktiivne puhkus ehk üritan rohkem väljas liikuda - jooksmas/kõndimas ning olen ka mõnes rühmatreeningus käinud. Pärast pikka aega on üsna harjumatu kellegi "taktikepi" all kindlal kellaajal midagi teha, kuid iseenesest hea vaheldus. Vaikselt hakkab tekkima igatsus juba jõusaali ja raskemate treeningute vastu. Tean, et see tõmbab uuesti mu ainevahetuse normaalselt tööle, mis on vahepeal natuke aeglustunud. Praegu ongi plaan veel natuke puhata -  laupäeval sõidan väiksele reisile ning pärast seda siis täiskäigul edasi koos uue kava ning treeningutega. Paljud tuttavad on küsinud, et mis siis edasi saab - kas nüüd on sellega kõik? Vastus neile, siis see on loodetavasti alles algus ja sügisel kavatsen taaskord võistelda. Praegu algab nii öelda massiperiood koos tugevate trennide ja korraliku toiduga, et sügisel loodetavasti paremas vormis olla. Õnneks, et suvel dieedil olema ei pea! :) Küsitud on palju ka toidupäeviku postitusi - mulle endale meeldib ka neid lugeda, sest saan sealt palju mõtteid ehk võib-olla varsti on mõnda ka minu poolt oodata.

Täna naudin üle pika aja vaba päeva, kolan natuke kodu-ja mööblipoodides, planeerin enda minipuhkust ja ehk õhtu poole isegi kerge trenn. Enesetunne on mõnus - nautige teiegi kevadet ja loodetavasti lähevad varsti ka ilmad soojemaks.



Monday, May 11, 2015

Minu abimehed

Natuke rohkem kui nädal on möödas võistlustest ja olen vaikselt taastunud. Pärast Lätit oli enesetunne mitu päeva päris kehv ilmselt mitme faktori koostoimel - väsimus, magamatus, dieedist väljatulemine ning mõned eraelulised probleemid. Läksin veel esmaspäeval tööle ka ja ei saanud korralikult välja puhata. Korralik õhupalli tunne oli ja kõht valutas ka mitu päeva. Tegelikult ma ju mingit suurt ülesöömist ei harrastanud (v.a Riias pärast võistlusi). Kõige suurem igatsus oli ikka nende koduste toitude (ja jäätise) järgi ning kuna veetsin mõned päevad isa kodus, siis vanaema neid mulle ka iga päev pakkus. Üldse on mu ostukorvi sisud üsna kummalised hetkel. Näide ühest päevast, kus seal leidus kookose jogurt, Toome salat, heeringas ja kanasült. Kanalihasült on mu üks lemmikavastusi vist ja näiteks Rannarootsi omas on 100g kohta vaid 68 kcal, 1,7 g rasvu, 0,4 g süsivesikuid, 13 g valke - peaaegu nagu dieettoit. Üldse kõnnin toidupoes ringi nagu pooletoobine ja vaatan asju, mida kõike võiks võtta, kuid ei suuda otsustada mida täpselt tahaks hetkel. Päris ajamahukas ja kulukas tegevus praegu see poeskäimine. Varem oli üsna lihtne - kana, brokkoli, kodujuust, maitsestamata kohupiim, kurk, tomat ja ega palju muud sinna ei mahtunud igapäevaselt.



Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis natuke inimestest, kes mind sellel perioodil aidanud on - neid on tegelikult väga palju. Ega elu koos näljas ja väsinud inimesega kerge pole ning mu elukaaslane vist kõige õnnelikum pole ka, et ma antud alaga tegelen, sest vaba aega töö, trenni ja toiduvalmistamise kõrval praktiliselt pole ning kui on, siis on enda kiusamine kuskile välja peole või üritusele minna (eriti lõpuperioodil). Praegu võib jääda muidugi mulje nagu ma oleks mitu kuud näljas ja väsimuses elanud, kuid tegelikult oli ikka enamus ajast kõht täis ja meel hea, lihtsalt lõpus see pidev enesepiiramine hakkas pigem vaimule. Igaljuhul kannatas ta selle ära ja enamuse aja ka toetas mind ning muidugi ei saa jätta mainimata, et suur osa pildimaterjalist on olemas tänu temale. Samuti on olnud väga toetavad ka mu töökaaslased ja sõbrad. Ma olin päris üllatunud tegelikult, et nad kõik Tartus võistlust vaatama tulid, sest ega ma seda eriti ei reklaaminud, kuid tagasiside oli väga positiivne. Motivatsiooni andsid väga palju inimesed trennist, kes ikka pidevalt vormi kiitsid ja utsitasid edasi pingutama - lõpus andis see eriti palju. Lisaks ka Myfitness Rocca juhataja Ruth, kes mulle iganädalaselt saali broneeris, et saaksin poseerimist harjutada. Samuti olen tänulik Helikale, kes mind Eesti Karikavõistlusteks aitas "üles putitada" grimmi ja soenguga ning Glanz & Glamuurile kõrvarõngaste laenutamise eest. Kõik Ti Sento fännid kindlasti teavad neid ning viimasel ajal soetangi endale ehteid vaid sealt. Ja muidugi minu sõbranna Kirke, kes on mu üks suurimaid fänne ja toetajaid ning ise 8 kuud rase olles vedas mu läbi esimesest võistlusest ehk sõna otseses mõttes tegi peaaegu kõik mu eest ise ära - hea, et ise lavale üldse läksin. Aga nagu me naljatasime, siis kahjuks tema kategooriat see aasta ei olnud.

Kõrvarõngad võistlusteks Glanz & Glamuurist


Ja viimaks lavale poleks ma ilmselt üldse kunagi jõudnud ilma oma treenerita, kes mind eelmine suvi nii öelda "üles korjas" ja enda hoole alla võttis. Kuigi trenni teen sisuliselt ju ikkagi üksinda, kuid väga vajalik on, et oleks inimene, kes nõu annaks ja kriitilise pilguga asjadele hinnangu annaks. Olen väga tänulik talle, et ta on oma aega sellesse panustanud ja mind igati aidanud ning loodetavasti meie koostöö jätkub edukalt ka edaspidi. Oh jah, tegelikult on neid inimesi kokku väga palju, ühesõnaga suured tänud toetuse ja motivatsiooni eest! Samuti kõik mu lugejad (eriti need, kes võtavad vaevaks kommenteerida) - see annab palju! Mul on hea meel tõdeda, et teid siin ikka nii palju alles on pärast minu üsna pikka blogipausi. Nüüd tuli võib-olla natuke imal kiidulaul, aga tundsin, et oleks ülekohtune mitte seda postitust teha. Edasistest plaanidest juba lähiajal.



Thursday, May 7, 2015

I välisvõistlused - Läti lahtised meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis

Selleks kevadeks on minu hooaeg läbi, mis kulmuneerus esimeste välisvõistlustega pühapäeval Lätis.  Viimased nädalad olid väga-väga rasked ja kui teised siin veel usinasti kaalu langetasid, siis mina seda ei teinud ning pigem tundus, et vorm läheb iga päevaga halvemaks. Vahepeal tekkis juba kahtlus, kas peaksin sinna ikka minema ja kohati ka motivatsioonipuudus, siis nüüd olen rohkem kui rahul, et ikkagi Riia ette võtsin. Sain sealt super kogemuse ning mõnusa vahelduse igapäeva rutiini.

Teekonna Riiga alustasin laupäeva hommikul Lux Expressiga koos kahe suurepärase neiu Kätlini ja Kristiiniga. Juttu jätkus kauemaks ja need 4 tundi läksid küll mega kiiresti. Sõime oma "maitsvaid" dieetroogasid, jõime bussi tõrvamaitselist kohvi ja unistasime päris toidust. Kõrvalolevad inimesed pidasid meid ilmselt päris imelikeks, sest peame jututeema oli SÖÖK - mida kõike me tahaks, aga ei saa. Riiga olin broneerinud meile toa Tallink hotelli, mis asus vaid väikse jalutuskäigu kaugusel bussijaamast. Puhkasime natuke hotellis ja otsustasime teha väikese ringkäigu kõrvalolevas kaubanduskeskuses. Ütleme nii, et enesetunne polnud kellelgi kiita, kuid siiski hoidsime tuju üksteisel üleval. Mõtlesime, et võiks natuke täiustada enda võistlusehete kollektsiooni ja leidsimegi ilusad käevõrud 3=2 pakkumise. Seejärel parim sõber kohvi kaasa ja suundusime tagasi hotelli, et esimene kiht grimmi peale panna. Mina polnud varem ise grimmi peale pannud, kuid teiste nõu ja abiga sain isegi päris hästi hakkama. Kuna kuulsime, et bikiinid saavad pühapäeval lavale alles ca 6 ajal ning võistluspaik pole kõige mugavam, siis otsustasime küsida hilist check-in võimalust. Korralikud mardisandid nägime ikka välja oma sallide, laiade räpiriiete ja plätudega, et hotelliteenindaja eest grimmi varjata. Samal ajal istusid ümber peokleitides ja ülikondades turistid. Läks hästi ning väikese lisatasu eest võisime kuni kella 16ni hotellis viibida. Parim otsus, sest võistluspaiga tagaruumid olid KOHUTAVAD - sisuliselt üks suur täiesti pime ruum, mis oli kaetud üleni musta kilega ning, kus kõik mehed ja naised koos üritasid ennast valmis seada. Pärast seda pugesime oma kaasavõetud tekikoti sisse ja jäime hommikut ootama.



Pühapäevane kava oli meil juba paika pandud ja kõik sujus üsna täpselt - 7st äratus, dušš, hommikusöök hotellis, teine kiht grimmi peale ja suundusime taksoga võistluspaika, mis asus ca 2,5 km kaugusel. Registreerimine läks üllatavalt kiiresti ja sujuvalt. Olime valmistunud juba pikaks järjekorraks ja ootamiseks nagu Salmes, kuid saime ca 15 minutiga kõik korda aetud. Olin seekord üks cm lühem ehk 169,5 cm ning seega kategoorias -172 cm. Lõpuks pandi see aga teise grupiga kokku ehk võistlesin 169+ kategoorias ehk kõige pikemates. Seejärel läksime kähku hotelli tagasi ja algas üks suur sättimine. Olin natuke mures meigi tegemisega, kuid tulemus oli üllatavalt hea. Samuti läks soengu tegemine üsna lihtsalt. Kolmekesi oli mõnus valmistuda, sest vajadusel aitasime üksteist ja laenutasime meigitooteid. Seltskond klappis meil tõesti hästi - olen leidnud endale väga head uued sõbrannad. Kohendasime veel natuke grimmi ja märkamatult oligi kell 4 ning läksime tagasi võistluspaika. Grimm tuli ka võrreldes varasemate kordadega parem ja ühtlasem ning üldse jäin välimusega täitsa rahule ehk tulevikus ei pea vast alati teiste abi küsima.



Kohale jõudes oli esimene nii öelda üllatusmoment - ajakava muudeti ja Kätlinil oli sisuliselt 5 minutit aega, et lavale astuda. Tõeliselt vedas ikka. Kõigil sellist vedamist polnud ja üks eesti neiu kahjuks lavale ei jõudnudki. Olin varem ka kuulnud, et Lätis saab kogeda alles tõelist kaost korraldamises - tundub, et jutud väga valed polnudki. Mina ja Kristiin saime aga tükk aega veel oodata, sest erinevad bikiinikategooriad polnud järjest, vaid nende vahel ka kulturistid ja rannapoisid. Lisaks veel üks Läti Myfitnessi fitness tüdrukute projekt, mis meenutas pigem natuke pesushowd. Viimaks tuli ka meie kord. Närvi polnud üldse, vaid lihtsalt põnevus. Tüdrukuid oli meie kategoorias vist 16. Esmalt tegid kõik T-walki, seejärel kõik koos kohustuslikud poosid ning edasi väljakutsed ning veel poose. Lõpuks ometi sain tunda, mis see laval olek endast tegelikult kujutab ja seda ka natuke nautida. Eestis on kõik nii kiiresti käinud alati, et ei saa arugi, mis toimub. Seekord sai ca 15-20 minutit ikka laval veeta. Poseerimisega ma võistluste vahepeal ei jõudnud eriti tegeleda, kuid jäin isegi oma kõnniga rahule. Iga korraga natuke enesekindlam ja parem - tahaks loota vähemalt.



Autasustamist ei pidanud õnneks enam pikalt ootama. Mingeid ootusi mul koha suhtes üldse polnud (viimaseks ei tahtnud jääda) - kokkuvõttes 8. koht. Top 3 oli kuulduste kohaselt lätlaste poolt juba enne suhteliselt kindel. Eestlastest olid minust ees samad 2 naist, kes Eesti Karikal. Mõned kohad tekitasid küll küsimusi...aga eks maitse üle ei vaielda (eriti sellel alal). Üldiselt jäid aga väga-väga positiivsed emotsioonid ning kogemuse mõttes kindlasti asendamatu. Kuna meie buss läks alles kell 2.30 öösel, siis otsustasime neidudega ühe tõelise cheat-meali kasuks Riia kesklinnas ehk korralik veiseliha burger, friikartulid ja siider. Maitses suurepäraselt - kuigi järgmiste päevade kõhuvalu kõige meeldivam polnud. Meiega liitusid ka Ott ning mõned teised fitness-inimesed, mis panigi toreda punkti kogu nädalavahetusele. Tegelikult oli ikka väike äpardus ka - bussijaama jõudes avastasime, et olime vale kuupäega pileti ostnud, sest käes oli juba 4. mai ehk esmaspäev, aga pilet oli 3ks maiks. Õnneks kohti oli ja pidime lihtsalt uue pileti soetama. Hommikuks olime kõik ilusti kodus - väsinud, aga rahul ja õnnelikud!



Selleks kevadeks on võistlused läbi, nüüd saab natuke nautida elu, head toitu ja kõike muud, millest loobuma pidin. Siiski olen super rahul, et otsustasin bikiinifitnessiga tegelema hakata. Täpsemalt edasistest plaanidest ja ettevalmistustest juba järgmistel kordadel. Sai nüüd natuke pikalt ja detailselt, aga tublimad lugesid vast ikka läbi.