Thursday, April 28, 2016

Puhkehetk keset nädalat

Nädala selgroog on juba murtud, kuid mind on ees ootamas väga tihe töine nädalavahetus. Täna ongi selle nädala ainuke vaba päev - lõpuks ometi üks päev, kus pole otseselt suuri kohustusi ning saan lihtsalt natuke aega olla. Peab nautima selliseid hetki. Päev algas sellegipoolest kell 7, mõnus üleööpuder hommikusöögiks ning seejärel õlatrenn jõusaalis.


Nagu ma eelmises postituses mainisin, proovin nüüd rohkem hommikuti trennis käia. Teisipäeval oli kella 9ks juba trenn tehtud ja 9.30 ilusti tööl. Hetkel tundub, et see variant sobib väga hästi. Jõudu ja energiat on rohkem ning õhtuti on aega ka muude asjadega tegeleda. Siiski häirivad mind Roccas hommikuti endiselt kaks persooni - vene vanamees, kes käib tõstevööd pakkumas, ning üks teine umbes 40. aastates meesterahvas, kellele kunagi panin nimeks "õpetlane". Ta käib seal juba vähemalt minu Rocca algusaegadest ning alati peab tegema väga huvitavaid kommentaare, mille peale kohe ei oskagi midagi öelda. Tavaliselt täiesti suvalisel hetkel möödaminnes "ära siis neid sangpomme ära varasta"; vihjed, kuidas ma mehi enda musklitega vallutama lähen; "ma tean küll, et sa tahad selle lillepoti endaga siit kaasa viia". Ega mina pole ainuke, vaid ta jutustab nii vist kõigiga seal. Esmaspäeval olime kõrvuti stepperil, minul suured kõrvaklapid peas ning telekast tuli film "Turist". Tal oli vaja muidugi kommenteerida, kuidas naine võrgutab mehe nii lihtsalt ära, sest viimane trennis ei käi...lisaks muidugi, et mina seda ju tean omast käest. Üsna kummaline. Tihtipeale panengi sellepärast kõrvaklapid pähe, et siis saan teeselda, et ei kuule midagi. 

Üldiselt on trennid toredad ja hektel naudin neid jälle, mis ongi kõige tähtsam. Eile oli jõusaalist puhkepäev ning otsustasin proovida Nike jooksutrenni. Nägin ürituse infot esmaspäeval facebookist ja kellaaeg ning päev täpselt sobisid. Sain enda trennifännist töökaaslase ka kampa. Algul oli Nike Ülemiste poes lühike erinevate jalatsite tutvustus ning seejärel suundusime umbes 4 km ringile. Pärast tegime Ülemiste City kandis pargis erinevaid jooksu- ja jõuharjutusi ning sprinte. Väga mõnus oli vahelduseks midagi teistsugust teha - koos on ikka põnevam. Päris naljakas oli treeningu lõpus end venitada kaubanduskeskuse koridoris.  Võimalusel lähen kindlasti mõnikord veel. Jooksvalt saab selle kohta infot Nike Running Estonia facebooki lehelt.

Söögi poole pealt olen viimasel ajal enda jaoks leidnud odrakruubi. Väga mõnus vaheldus makaronidele, riisile või tatrale. Valmistamine on ka üsna lihtne - esmalt tuleb pesta vee all ning seejärel keeta soolaga umbes 20 minutit.  Lisaks tegin täna üle pika aja peediorsottot. Avastasin selle enda jaoks paar aastat tagasi. Tõesti väga maitsev - kindlasti katsetage!. Natuke valivamate inimeste jaoks võib alguses olla harjumatu maitse. Siiski soovitan proovida erinevaid asju - käige poes silmad lahti ja leiab igasugu põnevaid ning vahel unustatud sööke. Peediorsotto retsepti leiab minu blogist SIIT.


Serveerisin orsotto koos kõrvitsasalati (mu lemmik!) ja veiselihast minutipihviga. Kui muidu olen üldiselt kogu aeg kanafilee fänn, siis Jaapanis olles sõin üsna palju loomaliha. Pole lihtsalt harjunud sööma ning ma pole ka väga osav selle valmistamisel (kui ei proovi, siis ei saagi osavaks vist...). Paljud inimesed, kes hakkavad toitumist rohkem jälgima, välistavad tihtipeale enda jaoks kõik punase liha, mis sisaldab tegelikult palju kasulikku. Pigem panna rõhku liha kvaliteedile ja valmistusviisile. Kasutasin valmistamisel paar aastat tagasi tellitud lauagrilli ning vaid mõne minutiga oligi valmis. Kusjuures õli pole vaja seal üldse kasutada. Maitsesasin soola-pipraga ning natuke soja kastet ka.



























Ja allpool üks pilt lõunast, kui ei viitsi midagi kokata ehk odrakruup, tuunikala tomatikastmes, kodujuust, keedumuna, avokaado. Lihtne aga hea - alati ei pea asja keeruliseks ajama.


Sunday, April 24, 2016

Igapäevarutiinis tagasi

Ongi jälle pühapäev ja juba üks nädal taaskord igapäevases rütmis. Olen vist ikka oma "reisimulli" sees veel - energiat on palju ja tore on olla. Terve nädala olengi sisuliselt rääkinud oma reisimuljeid ja degusteerinud erinevaid tooteid. Roccas trennis käies venisid treeningud ka nii pikale või tulid jube suured puhkepausid, sest ikka oli vaja jälle jutustada kellegagi. Aga tore - reisidest mulle rääkida meeldib ja tundub, et Jaapan on natuke võõras ja põnevustpakkuv riik ning seetõttu on huvi suurem.

Pühapäevane väike shopping
Tagasi tulles olin rõõmus, et saan jälle head oma kodust toitu, aga pean tunnistama, et mulle hakkas Jaapani köök nii meeldima, et juba paari päeva möödudes tundsin sellest puudust. Mitu korda nädalas leidis oma koha minu söögilaual riis ja ka sojakaste. Rääkides nüüd sellest, kuidas mõjus reis mu kehakaalule, tabas mind koju jõudes kerge üllatus. Nimelt näitas kaal esialgu -3 kg. Sellist numbrit pole ma seal ammu näinud. Teadsin küll, et paari päeva möödudes see kindlasti nii madalaks ei jää, kuid -2 kg on siiski püsivalt. Päris üllatunud olin algul. Seega vähem stressi ja ülemõtlemist! Loodan, et see kõik nüüd ainult lihaste arvelt polnud.

Vahelduseks on päris hea hoopis õues liigutada ennast. Tagasitulles tegime kohe ühe väikese rabamatka.
Trenni koha pealt on natuke keerulisem, sest üsna "sült" on olla. Muidu nagu energiat on, aga nii kui trenni lähen, tunnen, et kehas pole kuidagi jõudu ja powerit. Alustasingi natuke vaiksemalt ja kergemate raskustega. Kolmapäevaks olid jalad nagu puupakud all. Ikkagi pole sellist minekut - vaim ja keha ei tee koostööd. Ostsin  uuesti BCAA ka - see aitab mind ikka üsna palju. Seekord võtsin samalt tootjalt natuke teistsuguse vahelduseks - vaatame, kas mõjub ka. Muidu olen pikalt tarbinud jäätee- või õunamaitselist Self BCAA Mybodyst. Mõlemad on super head - soovitan kindlasti. 

Neljapäev ja reede pesitsesin Tartus. Nagu ikka tavalised toimetused ehk juuksur, Kirke juures käik ja trenn. Elutempo on seal palju rahulikum ning hea on olla. Vahepeal mõtlen, et ülikooli ajal oli ikka mõnus lihtne elu. Tähistasime natuke ema sünnipäeva ning reede õhtul sai ka veidi kultuursem oldud ning käisime jazz klubis kontserdil. Korra põikasin maamessile ka, kus ma pole kunagi varem käinud. Ma muidugi lolli peaga mõtlesin, et kevad ongi käes ja panin suhteliselt suvised riided selga, mistõttu neljapäeval väga õues liikuda ei kannatanud. Siiski meeldib mulle Tartus palju jalutada, mistõttu ma tavaliselt sõidangi sinna bussi või rongiga. Muidu muutun autoga juba liiga mugavaks.

Söögi koha pealt, siis avastasin enda jaoks taaskord soolase pudru. Hetke lemmikuks on Veski Mati seemnete ja kliidega helbed keedetud veega ning lõpus segan sisse natuke kodujuustu. Peale lisan võisilma, tilli ning poolkõva keedumuna.


Lisaks leidsin Maximast uut sorti müslid, mis paelusid juba oma laheda väljanägemisega. Koostise mõttes on ka täitsa okei. Siiski pidin tõdema, et enda tehtud müsli on kordades parem. Vahelduse mõttes head, kui ise ei viitsi valmistada.


Lisaks on uus lemmiktoode Alma maitsestamata kreeka jogurt. Mõnusalt kreemjas ning ka koostiselt päris heade näitajatega.  Tore, et tuleb ikka uusi asju. Vaatasin eile, et poelettidel on ka päris mitmeid uusi jäätiseid...minu lemmikud ju! Kui nüüd soojad ilmad tulevad, siis ei saa vist ikka näppe eemal hoida. Aga pildil siis kreeka jogurt, natuke piima, uus müsli, banaan, maasikad, maapähklivõi ja kaneel.


Üritan nüüd oma trennirütmi tagasi saada ning loodetavasti saame ka mõne treeningu koos treeneriga teha. Mõnes mõttes on see veidi keeruline, sest juba nädala pärast sõidan mõneks ajaks jälle välismaale. Aga eks ma annan enda parima.

Wednesday, April 20, 2016

Kanapasta avokaadokreemiga

Olen vaikselt oma igapäevasele rajale tagasi saanud ning köögis jälle katsetusi tegemas. Pühapäeval tegin üle pika aja pastat, mis mulle nii meeldis, et pean ka kindlasti lugejatega jagama.

Kummaline on mõelda, et vaid mõned aastad tagasi Austraalias elades ei maitsenud mulle avokaado üldse, kuigi seal olid saadaval alati värsked ja valmis viljad. Nüüd on see kindlasti mitu toitude topis. Olen avokaadot varemgi pastas kasutanud, aga juba ammu oli mõttes seda ka natuke erilisemaks muuta. Retsept on ise väga lihtne ning valmistamiseks kulub vaid 20 minutit. 

Maitse oli super - kindlasti proovige! Kana asemel võib kasutada näiteks ka krevette või kala.


Kanapasta avokaadokreemiga


Vaja läheb
  • 150 g täisterapastat
  • 2 tk broilerifileed
  • 200 g kirsstomateid (ca 9 tk)
  • meresool
Avokaadokreem
  • 2 väiksemat või 1 suurem valmis avokaado (150 g)
  • 1 küüslauguküüs
  • mõned oksad basiilikud (ca 15 g)
  • veerandi sidruni mahl
  • meresool
Valmistamine
  • Esmalt pane pasta keema meresoolaga maitsestatud vette.
  • Tee kanafilee väikesteks tükkideks, pruunista pannil ning maitsesta kergelt soola ja pipraga.
  • Samal ajal valmista ka avokaadokreem. Selleks pane kaussi kõik ülalpool mainitud kastme komponendid ning purusta ühtlaseks seguks saumikseri või köögikombainiga.
  • Pasta valmimisel sega sinna sisse kanafilee tükid ning avokaadokreem.
  • Kõige viimasena lisa kirsstomatite sektorid ning lase kaane all paar minutit seista.
  • Serveerimisel panin veel peale natuke seemnesegu (kõrvitsa-, päevalille - ja seedermänniseemned).

Antud kogusest saan 3 portsjonit
Üks portsjon sisaldab:
Kalorid: 460 kcal
Süsivesikud: 40 g
Valgud: 50 g
Rasvad: 12,3 g


Sunday, April 17, 2016

Kummalisi detaile Jaapani igapäevast

Nagu varasemalt mainisin, tuleb veel üks reisiteemaline postitus ehk mõned Jaapanile naljakad, kummalised, omapärased asjad ja detailid, mis minu tähelepanu köitsid.

Toaletid. Üks esimesi asju, mida mulle tutvustati oli WC käimine. Esiteks tuleb sinna sisenedes alati sussid ukse taha jätta ning panna jalga spetsiaalsed sussid. Lisaks ei tohtinud käia sussidega minu toas, sest seal oli põrandakatteks tantami (Jaapani stiilis maja traditsiooniline põrand). Mulle oli see eriti suur katsumus, sest ma niigi pole suur susside kandja ja pidevalt ununes, et nüüd sinna sisenedes peaksin need ära võtma. 
Eriti huvitav oli aga WC pott. Esiteks on prill-laud tavaliselt soojendusega, mis on muide väga mõnus. Teiseks on seal olenevalt potist ligi 10 erinevat nuppu - mitut sorti enda pesemisvõimalust ning lisaks veel kõlar ja volüümi nupp (avalikes kohtades). Tavaliselt hakkab kõlar automaatselt tööle, kust tuleb vee kohinat ning volüümi saab soovi järgi reguleerida. Vajalik on see, et ei peaks avalikes kohtades enda kehahäälte pärast piinlikust tundma. Need nupud ajasid tihti nii segadusse, et ma ei leidnud kohta, kust vett saaks peale tõmmata (kui see automaatne polnud). Ükskord vajutasin metroojaamas selle asemel hoopis hädaabinuppu, mille peale inspektor imekiirelt kohale jooksis.


Kummardamine. Minu jaoks oli päris kummaline, kuidas nad head aega soovides või niisama viisakuse mõttes kummardavad. Ma ei mõtle mitte ainult teenindajate kummardamist kliendi ees, vaid ka näiteks sõbrad, kui laial lähevad ja head aega soovivad. Lõpuks hakkas see mulle täitsa meeldima - nägi kuidagi tore välja.

Pulkade kasutamine. Pulkasid ei kasuta nad mitte ainult söömiseks, vaid peaaegu kõigeks toiduga seonduvatel tegevustel - nt praadimine, asjade segamine, muna „vahustamine“, lõikamine. Kui ära harjuda, on see ääretult mugav variant. Avastasin isegi, et praadimisel ja segamisel on väga heaks abimeheks. Kõige väljakutsuvam oli minu jaoks praemuna söömine. Väidetavalt hakkavad lapsed umbes 3 aastaselt iseseisvalt edukalt pulkasid kasutama.

Söömine. Luristamine käip supi söömise juurde - seda öeldi mulle juba esimesel päeval. Samuti süüakse tavaliselt mitte ühe suure taldriku pealt, vaid on mitu väikest kaussi ja taldrikut. Pidin pikali kukkuma, kui nägin pereema sahtlit, kus oli umbes 100 väikest kausikest-taldrikut. Tavaliselt hoitakse väikest kaussi vasakus käes ja paremas on pulgad, millega süüakse. 

Töötamine. Kui meil on arvamus, et eestlased on töökad, siis jaapanlased on täielikud töönarkomaanid. Täiesti tavaline on, et kontorisse minnakse hommikul 9-10 ja tööpäev kestab umbes 9-10 õhtul. Vabu päevi on nädalas 1 või paremal juhul 2, mis ei jää tihtipeale nädalavahetusse. Üks jaapanlasest neiu kirjeldas mulle enda töögraafikut kontoris: E-L kell 10-22.00/23.00, pühapäevad on vabad ja üle kahe nädala on lisaks ka üks laupäev vaba. Nädalavahetusel töötamine on täiesti normaalne. Kõik on tööle väga keskendunud. Näiteks on tavaline, et paarid saavad omavahel kokku vaid üks kord nädalas või isegi veel harvem, sest mõlemal on nii tihedad töögraafikud.

Kultuur ja modernsus. Ühelt poolt on jaapanlased hästi uhked enda kultuuri, templite, traditsioonide, toitude üle. Teiselt poolt tahetakse võtta üle igasugu läänelikke kombeid. Üldiselt on Jaapanis vasakpoolne liiklus ning ka eskalaatoril on seega tavaks, et vasakul pool seisad ja paremalt lähevad need, kes soovivad kõndida. Osakas muudeti see aga paar aastat tagasi vastupidiseks lihtsalt sellepärast, et Ameerikas on teistpidi.
Sügavalt usklikud jaapanlased ka üldiselt pole. Nende religioon on tegelikult segu sintost, konfutsionismist, budismist ning sinna juurde ka kristlust.

Kingitused, traditsioonid. Jaapanlastel on komme teha palju kingitusi ning igal kindlal tähtpäeval on oma. Näiteks 14. veebruar ehk valentinipäeval kingib tüdruk poisile šokolaadi ja 14. märtsil ehk kuu hiljem kingib poiss tüdrukule šokolaadi vastu. Jõule nad tähistavad samuti, kuid nii öelda perepäev on 1.jaanuar. 24.detsember seevastu on poisi-tüdruku päev ehk paarid lähevad kohtingule ja tavaliselt kana sööma. Kana just seetõttu, et see seostub KFC-ga, mis on Ameerikast pärit ja läänelik, Päris kummaline ju?! J

Riietumine. Riides käiakse üldjuhul päris viisakalt. Ma pole kunagi tänavatel nii palju ülikondades inimesi näinud. Neiud on nagu pisikesed nukukesed - kontsakingad ja seelikud. Ka vabal ajal käivad nad pigem korralikult riides ja mitte eriti sportlikult.


Pisikesed asjad küll, aga teisest kohast inimese jaoks võivad üpriski harjumatud olla. Neid kummalisi ja omapäraseid asju oli tegelikult väga palju. Seepärast ongi tore reisida, sest see avaldab silmaringi palju ning aitab võib-olla ka hinnata mõnda asja, mis meil kodus hästi on.

Ja lõpetuseks pilt "mõnest" asjast, mis kaasa sai endaga toodud. Tundus küll, et midagi ei ostnud, aga lõpuks "surus" pererahvas mulle lisaks veel igasugu asju kaasa.




Friday, April 15, 2016

Viimane päev Jaapanit

Ilmselt tuleb siit nüüd üks viimased Jaapani-teemalisi postitusi. 12 päeva läks ühest küljest kiiresti, kuid harjusin juba nii ära, et praegu on tunne nagu oleks paar kuud juba seal oldud. Mõeldes kui kähku tavalised tööpäevad lähevad, siis viimased nädalad on olnud nii emotsiooniderohked ja võrreldes igapäevase eluga nii palju mulle andnud. Seetõttu ongi minu põhimõte juba kaua aega, et panustada tuleks eelkõige kogemustesse ja reisimisse kui asjadesse.

Põnevatest sündmustest veel nii palju, et viimasel kahel päeval sain tunda ka kerget maavärinat. Olin päris vaimustuses sellest - otsisin kohe googlest üles maavärinate reaalaja kajastused ning ei olnud ainult minu ettekujutus. Seda kinnitasid pärast ka teised. Meie kandis oli see üsna nõrk. Seevastu Lõuna-Jaapanis oli eile 6,5 magnituudine maavärin, kus oli isegi hukkunuid. Nõrk variant oli aga huvitav kogemus ja ma lootsingi, et mõni võiks ikka selle aja jooksul olla.

Nüüd aga minu viimasest Jaapani päevast natukene. Juba kolmapäeva õhtul mõtles pererahvas, et kas mul on midagi tähtsat veel  toidust proovimata. Välja nad selle mõtlesid ehk hommikusöögiks sain lisaks tavapärasele miso supile, praekalale ka riisikooki ehk mochi. See on justkui kokku pakitud riis - kleepuva ja poolkõva tekstuuriga, mis tehakse soojaks, pannakse nori lehe vahele ning süüakse loomulikult soja kastmega. Chiaki on selle suur fänn ning lisab seda tihti enda kausis miso supi või hautiste sisse. Täitsa huvitava maitsega - kellel huvi tekkis proovida, peab mulle külla tulema, sest hommikul sokutati üks pakk mulle ka kotti.


Pärast hommikusööki suundusin veel korra Tokyo kesklinna Shibuyasse, et paaris poes käia ning ikka külastada ka kuulsat Starbucksi kohvikut, kust avaneb vaade Tokyo kõike tihedamale ülekäigurajale. Sain isegi õnnekombel istekoha akna äärde ning nautisin veel viimaseid minuteid kiiret Tokyo suurlinnaelu.


Lõunasöögi ajal kohtusime Chibas Kyohei ja Chiakiga. Viimaseks kohaks valisime muidugi ikka sushi. Siin on üldjuhul kahte tüüpi sushirestoranid. Esimene variant on nii öelda eksklusiivne ja kallim, kus istud kokkade vastas ja nemad valmistavad sulle tellimuse peale erinevaid sushisid. Taolises kohas käisime minu esimesel päeval. Teine variant on taskukohasem - seal on ringikujuline liikuv lint, mille keskel on kokad, kes lisavad sinna pidevalt sushisid. Lisaks saab soovi korral menüüst ise midagi juurde tellida. Nüüd proovisime ka selle variandi ära. Lõpetuseks valis Chiaki mulle hiiglasliku kalaga sushi. Väga tore asi oli veel lauas olev kuuma vee kraan, kust sai pidevalt enda teetassi täita.


Pärast lõunat palusin Chiakil mind mõnda kohalikku toidupoodi viia, et Eestisse natuke asju kaasa osta. Need supermarketid on siin ikka täiesti hullumeelsed - kõik on lihtsalt liiga perfektne. Poes on liha täpselt identsete viilude/tükkide/sektoritena karpidesse pandud, 20 erinevat varianti, pooli tooteid saab proovida, ideaalsed sushikarbid ja bento boksid. Kõik on lihtsalt nii detailideni läbi mõeldud ja korras, et võtab silme eest kirjuks. Mul endal hakkas natuke imelik selle perfektsuse keskel, et tahtsin sealt poest võimalikult kiiresti ära saada. Chiaki aga vedas mind veel ühest kohast teise...Hullumeelne! Ostsin erinevaid asju, mis oleks rohelist värvi, mõned maitseained, teed. Lisaks pani pererahvas veel mulle natuke Jaapani tooteid kaasa ehk nüüd võite minu juurde degusteerima tulla.

Õhtuks tehti mulle taaskord põnevat rooga. Nad olid ikka endiselt nii vaimustuses, et ma julgen kõike süüa ja proovida. Ilmselt see tuleb ka mu isa põhimõtetest, sest tema alati rõhutab, et kuidas saab enne hinnangut anda, kui pole proovinud. Samuti ei tohiks juba enne eelarvamusega suhtuda, sest see mõjutab väga tugevalt.

Igaljuhul pandi laua keskele jälle  väike pliit panniga, kuhu lisati väga õhukesed loomalihaviilud, erinevad juurikad, seened, tofu ja siis kastmeid/puljong - ega ma täpselt ei teagi. Asja point on aga see, et me ei söönud neid niisama, vaid kõigil oli ees väike kauss, kuhu panime toore muna ning kõik söögi kastsime sealt läbi. Uskuge või mitte, aga maitses super hästi! Kui te nüüd küsite, et kas nad salmonellat ei karda saada, siis kuna Jaapanis on on toore  muna söömine väga tavaline, on neil selle jaoks leiutatud ka väga põhjalikud spetsiaalsed tehnoloogiad, et kõik munad üle kontrollida.


Õhtul istusime veel Kyoheiga päris pikalt, arutasime elu-olu ning mõtlesime, et üsna uskumatu on, et juba 6 aastat tuttavad oleme. Selliseid sidemeid peab hoidma ning kindlasti kohtume mõne aja pärast uuesti - kas siis Eestis, Jaapanis või kuskil mujal riigis. Olen üsna kindel, et minul see Jaapanis viimaseks korraks ei jää, sest avastamist seal jätkub palju. Ilmselt järgmine kord ühendaksin selle mõne teise lähiriigi külastusega. Jaapan üllatab samal ajal enda modernsusega kui ka natuke kummaliste vanade traditsioonidega. Et tänane postitus liiga pikaks ei veniks, siis kirjutan ehk homme veel natuke mõnest kummalisest kombest, asjast, käitumismaneerist, mis mulle seal olles silma jäi. Seega saate veel vähemalt ühe reisipostituse siin lugeda. Aitäh, et olete vapralt ikka lugemas käinud ning loodan, et tekitasin teis natuke suurema huvi Jaapani vastu.


Mina üritan nüüd kogutud positiivse energia endaga kaasa võtta ning suunata selle igapäeva tegemistesse. Ilmselt oli see kindlasti minu üks parimatest reisidest, kuid koju on ka alati tore tagasi tulla. Reisihing nagu ma olen, on juba ka uued plaanid mõttes ning tuleb hakata neid vaikselt organiseerima. Samal ajal pole ma muidugi unustanud ka enda spordialaseid eesmärke ning kibelengi tegelikult juba trenni! Nüüd on veel viimane lend ja siis juba Eesti. Jaapani köögist saadud ideid tahan kindlasti siduda enda igapäevaste söökidega, aga ühest kodujuustust küll praegu ära ei ütleks.

Ma tunnen end nende kõrval ikka alati nii hiiglaslikuna



Wednesday, April 13, 2016

Kyoto, Nara, Osaka ning muidugi uued maitseelamused

Kui mõtlesite juba, et minu reisipostitused on läbi ja olen Eestisse naasnud, siis sel juhul eksisite. Võite võtta juba natuke rohkem aega, et saada osa minu viimasest kolmest päevast Kyotos ja selle ümbruses.

Esmaspäeva hommikul suundusime Kyoheiga kiirrongi ehk shinkanseni'ga Kyotosse, kuhu on Tokyost umbes 500 kilomeetrit. Minu rongipass kõige kiiremat varianti ei luba, aga natuke üle kahe tunni ning olimegi juba kohal - pole paha või mis? Kyohei tundis ennast eelmise päeva piknikust üsna kehvasti, kuid õnneks paar tundi und rongis tõi talle ka jalad alla ning pildi ette. Raudteejaamas panime Kyoto plaani enam-vähem paika ning alustasime templite külastamist. Esimest korda reisi jooksul tundsin end tõelise turistina, sest turiste oli seal ikka meeletult. Templite ümbruses oli vahepeal selline tunne nagu inimesed oleksid neid vallutama tulnud. 


Külastasime Nijyo-jo templit, kuulsat Kinkaku-ji templit ehk kuldset paviljoni ning viimaks Shimogamo shrine. Templid olid kõik ilusad, kuid vahepeal tundus, et natuke liiga turistide jaoks üles ehitatud. Igal pool on märgid, et nüüd astu sinna, pööra pea paremale, vaata nüüd vasakule. Lisaks on tegelikult paljud templitest alles mõned aastad tagasi uuesti üles ehitatud. Seetõttu otsustasime ka, et kõiki kuulsaid templeid ei pea läbi käima ning naudime parem looduses jalutamist ning natuke vähem turistilõkse.


Pärast vaatamisväärsustega tutvumist läksime oma esimesse elukohta, milleks oli Jaapani stiilis maja. Meie päralt oli terve maja, kuhu oleks mahtunud mitukümmend inimest. Põrandal oli kõikjal spetsiaalne kate ehk tantami ning mööbel praktiliselt puudus. Kappides olid madratsid ja linad, kus peal saab magada. Kuna majas oli palju aknaid ja uksi, oli see õhtuks ikka väga külm. Suviti pidi seevastu väga mugav olema, sest saab tekitada mõnusa tuulekoridori. Ühes toas oli aga üks parimaid asju, mis Jaapanis näinud olen. Nimelt alt soojendusega laud. Istusime seal all ja soojendasime end mitu tundi. Kyohei jäi sinna alla poolenisti magama ning alles öösel kahe ajal otsis õige voodi (st madratsi) üles.


Õhtusöögiks suundusime Gioni, mis on tuntud nii öelda geishade rajoonina. Maikosid ja keikosid meil küll kohata ei õnnestunud. Terve tänav on täis meelelahutusasutusi/restorane, kus viimased esinevad. Kohta sinna pidavat olevat üsna keeruline saada ning ka päris kulukas. 


Teise päeva hommikul suundusime kohe Nishiki turule. Müüdi seal nagu ikka kõiksugu kalasid, sushisid, marineeritud tooteid, kuivatatud kala, vürtse, maiustusi jms. Võrreldes Tokyo turuga tundus mulle üpris väike. 


Edasi sõitsime Arashiyamasse, kus jalutasime bambusmetsas ning loomulikult vaatasime järjekordset templit Tenji-yu-ji. Järgmine sihtpunkt oli Fushimi Inari, mis koosnes sadades oranžidest väravatest, mis sümboliseerisid erinevaid annetusi. Ma esialgu mõtlesin, et neid on umbes 20, aga tegelikult oli päris pikk retk kuni mäe otsa täis väravaid. Esialgu olid jälle turistide massid, kuid enamus õnneks väga kaugele tulla ei viitsinud. Mäe tipus oli inimesi väga hõredalt ja sai loodust nautida. Ilm oli ka üleöö suviseks muutunud ning temperatuur üle 20 kraadi.


Õhtuks sõitsime rongiga Osakasse, mis oli vaid 30 minuti kaugusel. Suuruselt teine linn Jaapanis ning tundus päris võimas. Jalutasime niisama ringi ning otsisime mõnusa söögikoha. Ööseks tulime tagasi Kyotosse ning seekord hostelisse, kus nautisime veel natuke veini ning arutasime maailma asju. Järjest rohkem leidsime sarnasusi eestlaste ja jaapanlaste vahel. Olen ise ka mõelnud, et tegelikult sobiksin päris hästi vist Jaapanisse.

Täna ehk kolmapäeva hommikul võtsime suuna Narasse, mis on natuke väiksem linn ning asub 45-minutilise rongisõidu kaugusel. Käisime Todai-ji ja Tosho dai-ji templis. Esimene võlus oma massiivsusega ning teine lihtsusega. Võrreldes Kyotoga oli turiste palju vähem ja templid ka palju ehedamad. Jõudsime mõlemad järeldusele, et Nara meeldis meile isegi rohkem. Todai-ji juures on ka suur hirvepark, mis sisuliselt tähendab, et kõik kohad on hirvesid täis - autoteed, templite ümbrus. Mitte lihtsalt paar tükki vaid ikka karjade ja massidena. Õhtul suundusime tagasi Kyotosse ja sealt omakorda Tokyosse. Jäime mõlemad oma väikese reisiga rahule ning Jaapanis ikka avastamist jagub. Siiski olen viimasel ajal avastanud, et mind enam nii väga ei huvita igasugused traditsioonilised turistilõksud, vaid pigem tänapäeva eluga ning olustikuga tutvumine.


Nüüd aga põnevama osa juurde ehk viimaste päevade toiduelamused. Kohalike sõnul mõjutab juba mõnisada kilomeetrit natuke toidu maitset ning omapärasid. Igaljuhul toon siis nüüd väikse ülevaate, mis söödud sai.

Esimesel reisipäeval oli ilm jäiselt külm, mistõttu tellisime nii lõunaks kui ka õhtuks ramenit, mis on sisuliselt lihapuljongis tehtud nuudlisupp aedviljade, vetikate, rohelise sibulaga. Lõuna ajal proovisin soja kastmega valmistatud puljongit ning teisel korral soolapõhist. Esimene variant meeldis mulle enam. Päev ei möödunud muidugi ilma matcha jäätiseta, mida müüakse Kyotos iga nurga peal. Samuti uus lemmikjook ehk külm roheline tee, mis on muide täitsa suhkruvaba. Paljude inimeste jaoks ilmselt liiga mõru.


Nishiki turul võtsin hommikusöögiks Jaapani omleti ehk tamagoyaki. See oli lihtsalt super hea! Uurisin juba natuke internetist, et kuidas sarnast asja ise teha. Lõuna ajal ostsime 7elevenist onigiri ehk sisuliselt nori leht, riis ja lõhe. Neid müüakse iga nurga peal kõikvõimalike täidistega. Täna õhtul rongi peale sai ostetud bento box, mida on ka müügil väga erinevaid variante. Näevad nii ilusad välja. Sisuks tavaliselt riis, erinevad kalad, sushi, aedviljad, tempura tooted. Viimasel pildil on lihtsalt riisi kauss tuunikala lõikude ja tuunikala seguga - super maitsev kooslus jällegi.

Vasakult: omlett; onigiri, bento box, tuunikala kauss riisiga
Kõige viimaseks on Jaapani soolane pannkook ehk okonomiyaki. See oli algselt isegi üks põhjuseid, miks Osakasse sõitsime, sest antud roog pärineb just sealt linnast. Sisuks oli kaheksajalg, krevetid, sealiha viilud, juust. Samuti tellitakse tavaliselt juurde kõrvale nuudlid ning mõlemaid jagatakse kahepeale. Toit tuuakse sinu ette, kuhu alla tehakse tuli ning siis säilib see seal kuumana.


Loodan, et tekitasin teil nüüd natuke jälle söögiisu ning seate jalad mõne Jaapani restorani poole. Homme on siin minu viimane päev ning pereahvas pani juba plaani paika, et mida sööme ja kuhu läheme.


Sunday, April 10, 2016

Piknik pargis ehk alkohol ja jaapanlased

Täna pikka juttu ei tule. Homme hommikul vara juba Kyotosse minek.

Esmalt siis söögikatsumus ehk täna proovisin ära nende traditsioonilise hommikusöögi variandi toore munaga. Ühesõnaga toores muna pannakse kaussi, kuhu lisatakse soja kastet. Seejärel lööd muna vahtu ning kallad kogu segu teises kausis olevale riisile (mis pole enam väga kuum) ning taaskord segad. Kokku tuleb selline vedel supp. Sõin ta küll ära ja halb ei olnud, aga ilmselt ise eelistaks siiski vähe küpsemat varianti. Näiteks kui potis riisile muna kallata ja korraks soojas lasta olla, võib tulemus olla päris hea. Hiroaki oli muidugi vaimustuses ning pani facebooki pildi minust seda söömast kirjaga "She is the first girl in our home who want to eat rice with a raw egg, and she has eaten all." Aga proovima peab ju.


Esimesele nädalale pani punkti piknik Kyohei sõpradega Tokyo ühes pargis. Ilm soosis meie plaani ning 12 ajal suundusimegi linna. Kui esilalgu oli plaanis umbes 10 inimest, siis ta sõber sattus kutsumisega hoogu, mistõttu oli meid kokku lõpuks üle 20. Tuleb välja, et kirsiõite periood on ainuke aeg aastas, mil jaapanlased üldse õues söövad või piknku peavad. Praegu on pargid rahvast täis. 


Panime meiegi oma kilematid alla ning võtsime söögi välja. Igasugust kraami oli kokku toodud - isetehtud karri, bruchettad, matcha kook, avokaado määrded, sushi rullid jne. Lisaks muidugi suuremas koguses (ikka väga palju) alkoholi. Minu võõrustaja muidugi arvas, et hea mõte on ka Viru Valge viin kaasa võtta, mis talle toodud sai. Nagu arvata oli, siis jaapanlased seda viimast ikka väga ei kannata. Viin, vein, õlu segamini...Igaljuhul tulemuseks oli see, et Kyohei magas kuskil heina sees viimased kaks tundi ning mingi hetk oli mul juba kahtlus, et kuidas ta üldse koju saada. Kuidagi moodi talutasin ta siiski lõpuks erinevate metroode ja rongidega ära. Iga kord kui maha pidime minema, oli täitsa suur tegu teda taaskord üles ajada. 


Lisaks kohtasin mõnda päris toredat jaapanlast ka, kellega pikemalt juttu ajasime. Välimuse järgi on vanust neil ikka väga keeruline hinnata - tunduvad päris noored kõik. Üldse tunnen ma vahepeal end suht hiiglasena nende armsate nuku välimusega tüdrukute kõrval.


Vahepeal jalutasin pargis natuke ringi ning tegin mõned pildid ka.




Saturday, April 9, 2016

Matcha, sushi ja muud juttu

Laupäev oli mul jälle üks üksinda linna avastamise päev ja see oli super põnev. Ma päeval ka mõtlesin, et mul on siin ikka nii mõnus ja hea, et ise ka ei usu. Hommik algas veelgi varem kui eelmistel päevadel. Suhteliselt sama rütm nagu Eestis tööl käies. Põhjus oli tegelikult selles, et tahtsin kuulsale Tsukiji kalaturule minna. Kui ma õige turist oleks, siis pidanuks tegelikult 5-6 ajal minema, aga ma nii suur kalafänn ka ei ole ning loobusin suuremast aktsioonist.


Gyoza

Aga turg oli ise ülivõrdes lihtsalt äge! Olen varem ka reisidel igasugustel turgudel käinud, aga see oli kuidagi teistmoodi. Esiteks ei ole siin pealetükkivaid inimesi ja teiseks müüdavad toidud  ning asjad on lihtsalt jube põnevad, et tahaks kõike süüa ja proovida. Ma pole seda varem maininud, aga neil on siin nii ilusad nõud - väiksed kausid, taldrikud. Läksin natuke hulluks seal ja ostsin päris mitu tükki. Pean need vist käsipagasisse mahutama, sest ülekilosid ei saa lubada (juba tulles tehti väga kurja nägu). Aga siis kõik need sushid, kalad, igasugu maiustused, riisikoogid, vetikatooted (ma olen mega fänniks hakanud), rohelise tee asjad.....ohhhh, raske, tahaks kõike!




Veetsin seal ikka omajagu aega. Hommik-lõunasöök oli sushi, miso supp ja matcha tee. Parim kooslus vist! Lisaks proovisin kohalikku pelmeeni (gyoza) ja muidugi nende suurepärast oapastaga riisikooki (daifuku) koos maasikaga. Olen avastanud mõned söögid, mis mulle väga meeldima on hakanud - miso supp, kohalikud maiustused (mida just mainisin) matcha (kõik võimalikud tooted alustades teest kuni jäätiseni) ja siis riis nori lehtetega (ning lisaks igasugu vetika supid). Kõlab teile kummaliselt võib-olla, aga tõesti head on.

Daifuki - väljast spetsiaalne kleepuv riis, sees tavaliselt oapasta. Eriti populaarsed olid turul maasika lisandiga variandid.

Päeval seiklesin jälle ühest kohast teise ehk üle 16 km jalutamist taaskord. Ilm oli ka päikseline ning üle 22 kraadi. Vaatasin üle Ginza linnaosa, mis on täis Prada, Armani, Gucci ja taoliste brändide kaubamajasid ehk ei midagi mulle. Meenutas natuke Singapuri shoppingu piirkondi. Lisaks käisin kaks korda valitsuse hoones linnavaadet nautimas. Esimene kord päeval lõuna tornis ning teine kord päikseloojangu ajal põhja tornis, et ka tuledes Tokyot näha. See on muide tasuta.


Lõuna ajal läksin Shinjuku Gyoen aeda, mida väga kiidetakse. Ilus oli ta küll - veel üks park keset linna. Inimesi oli seal lihtsalt meeletult palju. Nagu terve Tallinna inimesed oleks tulnud piknikut pidama või jalutama. Praegu on veel viimased kirsiõied ka, mida inimesed vaatama tulevad. Harajuku oli ka rahvast nii täis, et vahepeal mõtlesin, et tänaval kõndida pole võimalik. Õnneks on jaapanlased (eriti Tokyo piirkonnas) nii viisakad, et tänu sellele see kõik jääb tsiviliseerituks. Näitkes meeldib neile väga järjekordi teha - igale pool ootavad ilusti täiesti sirges reas. Metroojaamades ka on iga ukse taga ilus pikk rivi. Vahepeal ununeb see mul ära ja siis krimpsutab mõni onu kulmu natuke. Toidukohtade ukse taga võivad ka vabalt tund aega perfektselt reas seista. Valgusfoori taga keegi punasega üle ei kõnni isegi kui ühtegi autot ei tule. Ja nii edasi. Pererahvas muidugi ütles, et igal pool Jaapanis see nii pole (kasvõi näiteks Osakas).



Ja õhtu lõpetuseks veel üks matcha jäätis - spetisaalselt mulle!