Monday, March 31, 2014

Trennid 24.03-30.03

On aeg teha üle pika aja jälle üks nädala kokkuvõte. Trennide poolest oli küll väga aktiivne nädal, millele pani kena punkti laupäeval toimunud Nike Training Day. 
Üldiselt oli jõusaali keskne ja ma ise ka veel imestan, et mulle seal meeldib. Koostasin kava selliselt, et ühel nädalal teen pikemad seeriad väiksemate raskustega ning teisel vähenevate kordustega ja suurenevate raskustega. Kuigi möödunud nädalal olid kergemad raskused, pole harjunud nii pikki seeriaid tegema. Üldse on jõudu ikka vähemaks jäänud, aga küll see varsti tagasi tuleb.



Esmaspäev: Jõusaalis I jalapäev: kükid kangiga, sumo kükk käsikuga, väljaaste kükk taha natuke viltu,  jõutõmme sirgete jalgadega, sääretõsted, jalgade sirutus ette masinal, kõht. Jäin trenniga väga rahule, õhtul rullisin oma uue foamrolleriga kodus ja järgmisel päeval oli lihasvalu palju väiksem kui tavaliselt pärast jalapäeva.

Teisipäev: Hommikul oleksin pidanud minema TÜ spordihoonesse jõusaali kursusele, aga hommikul oli silme eest veidi must ja natuke kahtlane olemine (ilmselt väsimusest) ning otsustasin hoopis paar tundi veel magada. Pärast oli hea enesetunne tagasi ja õhtul käisin bodycombatis, mis oli puupüsti täis. Tegin uut kava teist korda ja tundus isegi enam-vähem. Esimesel korral mulle üldse ei meeldinud. Muidu pole isegi kaval viga, aga muusika on küll üsna jube.

Kolmapäev: Käisin hommikul enne loenguid jõusaalis, mis oli üle pika aja mõnusalt tühi. Tehtud sai rind, triitseps, biitseps.

Neljapäev: Kella 8 olin juba kopsuarsti juures (kes ütles, et olen täitsa paranenud) ja pärast seda jõusaalis II jalapäev. Hetkel on sellepärast kaks jalapäeva, sest tahan neid natuke eelisarendada. Samuti teen veidi vähem harjutusi korraga. Varem tehtud pikad jalatrennid olid nii füüsiliselt kui ka vaimselt üsna kurnavad, mis tekitasid natuke vastumeelsust. Trenni lõpus proovisin crosstraineril tabata intervalle ehk 20 sekundit tööd (max tempo), 10 sekundit puhkust (rahulikumas tempo). Kokku neli minutit ning korraliku pingutuse sai.
Õhtul oli jälle TÜs jõusaali kursus (viimane neljapäev - jess!). Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga ma kunagi ei tea, mis me seal teeme ja siis ei oska oma trenne arvestada väga, et topelt koormust ei saaks. Juhendaja tahtis küll jalgu teha, aga kuna mul olid üsna makaronid all, siis sain rinna. Pidime tegema püramiid kordus-seeriaid. Alustasime 12 kordusega ja kerge raskusega kuni 6 korduse ja max raskuseni ning siis tagasi vähendades raskust kuni 12 korduseni jälle. Kokku 8 seeriat - korraliku koormus. Pärast biitsepsile-triitsepsile kaks harjutust põletavad seeriad ehk alustad max raskusega ja kui enam ei jõua, võtad natuke kergema ning teed nii kaua kuni jõuad, siis veel kergema jne. Põles küll korralikult ja isegi oli tunda järgmistel päevadel.

Reede: Hommikul käisime Kirkega üle pika aja synergys, mis ei olnudki mu üllatuseks seekord väga raske. Olime tublid ja tegime ikka ilusti kolm ringi: hüppenööriga hüppamine, TRX seljatõmme plahvatusega, rippes jalad krõnksus külgedele keeramine, kastihüpped, köieronimine, triitseps kätekõverdused küünarnukk maha liigutusega (ma ei tea, kuidas see õige nimi on); jalad varbseinal kinni ette kummardus, kätel plangus stepipingil kätega maha kõndimine, paarilisega käte kokku/laiali surumine. Lisaks tegin natukene õlga, selga ja pärast rullisime korralikult kõik valusad lihased ära.

Laupäev: Läksime Kärdi ja Kirkega Saku suurhalli Nike Training Dayle. Tuleb tunnistada, et keha oli väsinud ja pigem oleks soovinud puhkepäeva. Kokku tegin 5 trenni - kuna suur zumbataja pole, jätsime selle vahele ja tegime korralikke pildieeriaid (kuidas siis muidu? :D). Kõige rohkem meeldis esimene trenn, mis oli bodycombati ja bodyattacki mix (mõlemad lemmikrühmatrennid nagunii), mida andsid Myftinessi treenerid. Teiseks cardio energy, mis oli bodyattacki sarnane, aga natuke aeglasemaks tempos. Treener oli täitsa äge kutt ja trenn üsna nauditav. Vahepeal pidi tegema aga kiireid kõhulihaseid põrandal (mis oli MEGA kõva) ja mu sabakont jäi sellest üli valusaks. Kolmandaks oli Nike Training strong skills, mis koosnes peamiselt jõu harjutustest kas paarilisega või üksi. Ootasin sellest natuke rohkem, lõpus väga ei viitsinud enam teha. Treener oli ka üsna üles kiidetud, aga minu meelest midagi erilist ei olnud. Pärast tunnist pausi (ehk zumbat) oli dance fusion, mida andsid samuti Eesti treenerid. Pole väga ammu midagi tantsulist teinud, aga see oli tõesti nauditav (ka üks lemmikuid). Midagi sarnast nagu vanasti Kirsti tantsulised aeroobikatunnid, kus olin ikka igapäevane külaline. Peakski võib-olla vahelduseks jälle neid külastama, et mitte täiesti puujalaks jääda. Päeva lõpetuseks oli lõõgastav bodybalance/bodyart, mis venitas lihased mõnusalt läbi, kuigi lõpuks juba ootasin, et läbi saaks, sest kõht oli jube tühi.
Kokkuvõttes väga mõnus trennipäev koos toreda seltskonnaga. Keha oli ehk terve nädala trennidest natuke väsinud, mistõttu oli energiast veidi puudu. Les Mills Explosion meeldis mulle ikka rohkem, aga siiski oli hästi korraldatud üritus. Degusteerisime erinevaid toidulisandeid ning proteiinibatoonide varud said veidi täiendust. Minu üllatuseks pühapäeval lihasvalu ei olnudki -  lihtsalt väike väsimus, aga grillihooaja avamine korvas seda.

Meie gäng




Friday, March 28, 2014

Natuke koolitusest ka

Olen siin põgusalt maininud, et viimased kaks nädalavahetust on väga tihedad olnud. Nimelt käisin fitness- ja kulturismi treenerite erialasel koolitusel Tallinnas. Mõte sinna minna tuli juba eelmise aasta sügisel ja minu tore pere otsustas selle mulle kinkida. Tegelikult on see mõeldud ka niisama huvilistele, kes tahaksid ise teadlikumalt treenida. Kui esialgu polnud ma täiesti kindel, kas soovin ka tasemeeksamit teha, siis nüüd usun küll, et sügisel lähen eksamile. Mööda külge maha ei jookse. Selleks pean veel aprillis läbima spordi üldainete koolituse. Naljakas on see, et praegu tundub anatoomia ja sellega seostuv täitsa põnev. Kooli ajal kirusin küll, kui pidin seda õppima.

Väike ülevaade siis toimunust. Kokku kestis koolitus 6 päeva – kahel nädalavahetusel reedest pühapäevani.

Reede  (14.03) -  Esimesel päeval oli koolitajaks Indrek Otsus. Kes vähegi kulturismimaailmaga kursis, teab, et tegemist on üsna legendaarse inimesega. Praegu tegeleb küll rohkem rattaspordiga, aga kogemustega persoon kindlasti. Räägiti treenimise põhitõdesid, analüüsisime erinevaid treeningkavasid. Päeva teise poole teemaks oli toitumine. Koduseks tööks järgmiseks nädalaks saime kaks situatsiooni inimestega, kellele pidime treeningkava koostama ning enda ühe päeva toitumisanalüüsi tegema.

Laupäev (15.03) – Päev algas Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas, kus sealne õppejõud Meeli Roosalu andis loengu inimese anatoomiast. Väga huvitav ja kasulik! Õppejõud oli väga emotsionaalne ning rääkis huvitavalt – oleks kõik loengupidajad sellised, jääks kindlasti rohkem külge ka. Teine pool päevast toimus jälle Spartas, kus Tartu Ülikooli õppejõud Peep Päll rääkis üldtreeningu põhitõdedest. Kuna ma võtan ka Tartus ühte tema ainet, siis oli paljud asjad juba tuttavad. Üldiselt oli huvitav – palju näiteid elust enesest. Peep Päll on olnud üldkehalise ettevalmistuse treener paljudele sportlastele Eestis. Praegu treenib näiteks Rocki.

Pühapäev (16.03) – Terve päeva veetsime jõusaalis koos Ott Kiivikasega, kes tutvustas erinevaid harjutusi ja treeningvõtteid. Tähtsamad asjad said kõik vaadatud. Kuna Sparta jõusaal on üsna suur, sai proovitud ka asju, mida tavaliselt võimalus teha pole. Kahtlemata kasulik ning sain palju teada ka enda tehnika kohta ning mida võiksin oma treeningutes muuta. Praktilise poole käigus saime ka rohkem üksteisega tuttavaks. Kuni selleni põhimõtteliselt keegi ei suhelnud omavahel. Inimesi oli ikka väga seinast seina. Mõni tuli jõusaali viigipükste ja triiksärgiga, mõni pigem moenäitusele. Üks neiu polnudki kunagi varem jõusaalis käinud.


Reede (21.03) – Jälle terve päev Indrek Otsusega. Esimene pool oli ausalt öeldes üsna igav. Teemaks oli erivajadustega inimeste treenimine, aga sisuliselt lihtsalt lehitsesime raamatut ja räägiti, et seda lugege siit ja sealt. Teine pool oli jällegi toitumisest ning analüüsisime tehtud treeningkavasid. Lõpuks toitumisanalüüsi ei jõudnudki vaadata, millest oli kahju. Oleks võinud olla rohkem analüüsi poolt, sest see arendab palju rohkem, kui lihtsalt tuim rääkimine.
Indrek Otsusel vanakooli mehena on üsna kindlad põhimõtted ja uuemaid suundumusi ning arenguid treeningul, toitumisel ta ei poolda. Seetõttu läksid paljuski minu (ja ka teiste) arvamused natuke vastuollu tema omadega. Aga eks selles valdkonnas ongi väga palju erinevaid arusaamu ning eks igaüks tugineb oma kogemustele.

Laupäev (22.03) – Esimese poole päevast oli jõusaalis funktsionaalsed harjutused koos Siim Kelneriga. Esialgu pidi küll tulema Tarmo Tiits, kuid ta ei saanud, millest oli veidi kahju. Proovisime erinevaid harjutusi kinesi masina ja kummidega, mis olid suunatud just inimestele, kellel on teatud piirkonnas pingeid või vigastus. Vaatasime ka baasharjutuste tehnikat ja kuidas neid sooritada, et võimalikult vähe vigastada ennast. Siin ilmnes natuke vastuolusid jälle Ott Kiivikase koolitusega. Ootasin natuke rohkem sellest osast, aga nt sain teada, kui alla peaksin kükkima, et see mu seljale võimalikult vähe koormust avaldaks.
Teine osa oli kulturismi ajalugu, mida andis Arnold Tokko. Vaatasime erinevaid pilte ja ajalugu üldisemalt. Natuke räägiti ka kohtuniku tööst. Tuleb tunnistada, et see osa oli huvitavam kui eeldasin. Ja kas teadsite, et presidendi sõnade võistlusel (mis toimus mõned aastad tagasi) otsiti ka sünonüümi fitnessile. Võitjaks osutus – muskeldamine. ÕSi pole see veel siiski jõudnud, üsna kole sõna minu meeles.

Pühapäev (23.03) – Viimane päev oli ilmselt üks huvitavamaid. Hommik algas jõusaalis, kus meid juhuslikult gruppideks jaotati ning igale rühmale anti ülesanne, kus pidi vastavalt inimese soovidele treeningplaani koostama ja soovitusi andma. Esialgu saime aega kõike omavahel arutada ning siis pidi iga rühm kaitsma ja seletama oma kava. Seejärel käskis Ott igal ühel rühmast teatud ülesandeid kavast ette näidata ning pidime seletama nagu kliendile ja täpselt kirjeldama, mis lihasele antud harjutus parim on. Sisuliselt samasugune on ka praktiline eksam, ainult siis juba individuaalne. Kõik rühmad tegid enam-vähem ülesande ära, meie omal läks ka päris hästi.
Pärast lõunapausi oli loeng toidulisanditest ja veidi kulturisti toitumisest. Sai natuke uusi teadmisi ka sellest valdkonnast. Lõpetuseks jagati kätte tunnistused ja iga üks pidi ütlema, millega ta muidu tegeleb. Nagu enne mainisin siis väga erineva taustaga inimesi.

Mis mind üllatas oli asjaolu, et paljud lihtsalt ei suvatsenud üldse kohal käia, v.a esimesel ja viimasel päeval või kui mõni juba võistlev treenija ei teadnud põhiasju harjutustest (eriti kui möödunud oli ka juba 5 koolituspäeva). Üldiselt jäin rahule ja tore oli kohata inimesi, keda huvitavad samad asjad. Paljud mu sõbrad vaatavad mind ilmselt juba natuke imelikult kui neile trennijuttu rääkima hakkan. Tegelikult ma väga ei räägi ka enam. Sügisel plaanin ikka eksami ära teha, mis koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast. Kusjuures eelmine aasta kukkus üle 50% teoreetilisest läbi, mis tähendab, et praktilisele ei pääsegi.  Selline väike ülevaade siis - võib-olla kasu neile, kes on mõelnud ka seda läbida.


Homme juba Nike Training Day, mis saab kindlasti väga meeleolukas olema!

Tuesday, March 25, 2014

Toitumisanalüüs endale

Pidin eelmisel nädalal tegema enda ühe päeva toitumisanalüüsi. Otsustasin, et kui juba suuremaks arvestamiseks läheb, teen seda kolma päeva. Kuigi toitun üsna teadlikult ning pigem tervislikult, siis pole ma kunagi toitu kaalunud ega kaloreid täpselt arvestanud. Üldine ettekujutlus on olemas, kuid täpset makrotoitainete suhet ei teadnud. Olen hoogu võtnud küll mitu korda, aga iga pisimagi asja kaalumine on üsna harjumatu ning kui pole harjunud, ei tea ka, kui palju midagi võiks kaaluda. 

Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval kaalusin siis ülima hoolikusega kõiki asju - igat pähklit, rosinat  jne. Tegelikult võtab see ikka väga kaua aega kokku - söögitegemine venis alati palju pikemaks. Kummardus nende inimeste ees, kes seda pidevalt teevad. Teisel poolt on see ikkagi üsna motiveeriv korralikuks toitumiseks. Kui tõesti pean igat asja kaaluma ja kirja panema, siis mõtlen palju rohkem, mida ja kui palju suhu pistan. Eesmärgiks oli küll süüa võimalikult tavaliselt (koos näksimiste ja muude asjadega), et saada igapäevasele sarnast tulemust. Ikkagi juhtus nii, et tegelikult sõin vähem kui muidu. Lihtsalt alateadvuses kinni. 

Mida näitasid siis tulemused? Tegelikult olid üsna üllatavad, sest mulle endale tundus küll vahepeal, et söön jube palju. Nende kolme päeva jooksul ei suutnud ma ühelgi päeval ületada 1700 kalori piiri, mis on ilmselgelt liiga vähe. Minu eesmärgiks pole kaalulangus ja minimaalne oleks vähemalt 2000. Muidugi pole ma veel päris oma trenni - ja toitumisrutiini tagasi saanud pärast haigust, aga see number on küll liialt madal. Valguprotsent oli olenevalt päevast ca 30%, mis kõikide tähtsate kalkulaatorite ja tabelite järgi on muidugi liiga palju. Samas gramme ja minu trennikoormust hinnates pole see kogus nii suur. Rasvu oli umbes 15-20%, mis on tegelikult natuke liiga vähe ehk nende osakaalu võin veidi tõsta. 

Tegelikult olen ülimalt rahul, et lõpuks põhjaliku analüüsi ära tegin. Vahepeal on mul tunne, et mu mõtted keerlevad liiga palju toidu ümber, mis pole normaalne. Ühel koolitusel räägiti, et inimene peaks umbes 20% oma päevast mõtlema toidu peale. Mina teen seda kindlasti tihendamini. Pidevalt on kahtlus, et kas söön liiga palju või liiga vähe või… Nüüd on tunne, et sain justkui endaga rahu sõlmitud. Tean palju ma tegelikult toitun, mida rohkem vajan ja ei muretse nii palju, kui vahel midagi head ja midagi mitte nii tervislikku suhu pistan. Paljud toitumisprobleemid algavadki just inimese enda peast ja ülemõtlemisest, keha on stressis ning soovitud muutusi ei tule. Kindlasti on kaalulangusel või mingi eesmärgi saavutamisel oluline rohkem planeerida, aga see ei tohiks saada kinnisideeks, mis kontrollib elu. Igal juhul soovitan kõigil mõnel päeval see aeg võtta ning kõik ülima täpsusega kirja panna. Saate palju rohkem enda kohta teada.

Mõned toidud nendel päevadel.

Portobello seen kitsejuustuga, munapuder tillgia, tomat, kodujuust
Pasta: kanahakkliha, suvikõrvits, ananass, purustatud tomatid


Salat: frillice salat, suitsukana, mozzarella juust, pirn,
viinamarjad, tomat, soolapähklid, mee-sinepi õlikaste
Kinoa külmsuitsu forelli, avokaado, tomatiga





Smuuti: mango, kookospiim, 1/3 banaan, vesi, proteiinipulber; müsli, kookoslaastud



Kaerahelbe puder toorkakao, banaani, maapähklivõiga



Monday, March 24, 2014

Muutuste lävel

Täna ei hakka ma kirjutama kokkuvõtet oma trenninädalast. Kuigi trenni said tehtud juba üsna korralikult, koostan ma endale praegu uut kava ja senikaua ei hakka tehtud asju analüüsima. Pärast trennist ja muust maailmast natuke eemal olemist sain võimaluse asju natuke läbi mõelda, et kui palju ja mida ma teha tahan.

Eile oli iseenesest natuke teistsugune päev - üks aastaring tiksus jälle täis ja kahekümnele liikus taha kolm. Päeval olin koolitusel ja õhtul tähistasime pereringis isa juures. Laupäeval käisid juba lapsepõlvest parimad sõbrannad külas ja tegime väikse sushi õhtu. Ühesõnaga üsna rahulikult tuli uus aasta, aga ega rohkem polnudki vaja. 

Iseenesest on ju 23 veel üsna noor, samas juba aeg, kus peaks hakkama rohkem tuleviku peale mõtlema ning oma iseseisvat elu rohkem kindlustama. Minu jaoks on see aga vanus, kus ma olen jõudnud lõpuks täielikku ummikseisu. Ma ei tea enam, mis suunas edasi minna, aga samas tean, et mingi muutus peab tulema ja samas taktis enam edasi minna lihtsalt ei saa. Õpin praegu ülikoolis riigiteaduseid kolmandal kursusel ja kevadel on plaanis lõpetada. Kõikide (nii perekonna kui ka ühiskonna) poolt on surve, et loogiline jätk on ju magister - kuhu sa ikka oma bakalaureuse kraadiga minema hakkad? Tõsi ta on - ega ma ei tunne, et oleksin nüüd omanud selliseid teadmisi, millega võiks kohe kuskile tööturule hüpata. Samas eriti viimasel ajal olen aru saanud, et ma lihtsalt ei saa selle erialaga enam jätkata, sest…mind lihtsalt ei huvita see. Pidin ma seda siis nüüd avastama - kolmanda aasta lõpus! Tegelikult ei avastanud ma seda nüüd, vaid kui tagasi vaadata pole ma kunagi asja suure nii öelda "kirega" suhtunud. Ühiskonnas toimuv ja poliitika on mind küll alati huvitavad, aga kas just nii süvendatult?! Kui ma vaatan mõnda teist inimest, kes on tõeliselt pühendunud - käib erinevatel seminaridel, konverentsidel, tahavad asja kohta veel omast vabast ajast lugeda. Mina seevastu teen täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik - kui ma peaksin enda ühe hea omaduse nimetama, siis on see oskus asjadest ilusti läbi saada. Ma ei mõtle, et kuidagi minimaalsete tulemustega läbi lohistada, vaid selle nimi on kohusetunne, mis mind lihtsalt tagant utsitab pidevalt. Oleksin võinud ju ka ennast pidevalt lisaks täiendada, sest võimalusi ju oli ja tegelikult ma pole mõni passiivne inimene, kes midagi teha ei viitsiks. Aga ma ei teinud seda ja põhjus on lihtne - see ei huvita mind süvendatult. 

Küsimus on, et miks ma üldse siis läksin riigiteadusi õppima? Gümnaasiumi lõpus ei tea paljud, mida nad teha tahavad ja mina olin üks nendest. Kuna ajalugu ja ühiskond tundus põnev teema, saigi riigiteadused minu valikuks. Ühiskonna eksami ja kirjandi 94 punkti andsid hea põhja ka sisse saada ning akadeemiline test ei läinud ka kõige halvemini. Teine variant, mida ma tegelikult mõtlesin, oli füsioteraapia, aga ma ei viitsinud reaal- ega loodusainete eksameid teha - loll, noh! Sain küll oma ajaloos 98 punkti, aga kuhu ma sellega läksin…mitte kuhugi! Ma ju mainisin, et oskan asjadest hästi läbi saada. Pärast esimest kursust olin aasta aega akadeemilisel puhkusel ning seiklesime Austraalias, mis oli igas mõttes hea kogemus. Tagasi tulles isegi tahtsin jälle ülikooli minna, sest aasta aega polnud aju korralikult rakendust saanud. Oleks olnud ju hea võimalus eriala vahetada, aga läksin ikka mugavamat teed. Üks aasta oli juba tehtud ka ja enne Austraaliasse minekut kõik panid justkui minu elu juba paika, et nüüd jätan kindlalt kooli pooleli ja mida kõike veel. See andis omakorda lisamotivatsiooni mulle, et kindlasti tulen tagasi ja lõpetan ära. Paberi peal tunduvad kõik ained isegi huvitavad, aga loengus kohal olles ja teadusartikleid lugedes tuleb mul enamus ajast tunne, et tõesti MIKS ma seda teen?! Ma ei arvagi, et kõik asjad peavad alati huvitavad olema ja kindlasti on igal erialal palju nii öelda mõttetuid asju, mida me tegelikult ei vaja ning ununevad peagi. Aga kui see tunne on konstantne, siis peab ju midagi valesti olema. 

Kindlasti olen saanud ka selle kolme aasta jooksul palju lisateadmisi ning eelkõige arendanud kriitilist mõtlemist. Nüüd kui on jälle otsuste tegemise aeg, tunnen, et poleks õige minna taaskord nii öelda "mugavamat" rada. Viimasel ajal olen pidevalt väga rahulolematu ja seda tunnevad ka teised inimesed minu kõrval. Midagi peab muutuma ja võib-olla tegema riskantsemaid otsuseid. Kas on mõtet midagi teha lihtsalt tegemise pärast või sellepärast, et teised seda sinust eeldavad, kui ise oled lõpuks õnnetu?! Mul on väga toetav perekond, kes on mind alati igas olukorras nii materiaalselt kui emotsionaalselt aidanud, siiski üritavad ka nemad mind praegu raamidesse suruda. Eks ta üks keeruline asi on. Nooruses tehtud valesid valikuid enam muuta ei saa, aga võib-olla pole praegu ka veel liiga hilja. See ei tähenda, et ma üldse magistrisse minna ei taha kunagi ja olen leidnud isegi ühe potentsiaalse eriala (mis ei ole nii otseselt seoses riigiteadustega). Siiski ei tahaks ma enam teha ühtegi siduvat otsust, kui ma selles 90% kindel ei ole.

Igaljuhul olen nüüd üsna kindel, et uus eluaasta on muudatuste aasta ja keegi teine neid minu eest teha ei saa. Vahel võib-olla peab võtma rohkem riske, sest kunagi ei tea, kuhu elu võib viia. Sai natuke pikk ja segane jutt, aga just selline emotsioonide/mõtete virr-varr on mu peas juba pikemat aega võimust võtnud. Varsti kirjutan pikemalt ka koolitusest, mida paljud küsinud on. Kuna isegi tavalise postituse koostamine võtab üsna kaua aega, olen ennast üritanud sellest natuke eemal hoida, sest kooliasjad vajavad tegemist. Praegu on prioriteet nr 1 siiski see kevad lõpetada (pean seda endale ka rohkem meelde tulemata!).



Friday, March 21, 2014

Aeg tegutsemiseks

Nonii pole ammu kirjutanud ja põhjus lihtne - elu on lõpuks liikuma hakanud ja asjat tahavad tegemist. Usun, et võin öelda, et olen lõpuks terveks saanud. Kuigi pean järgmise nädala lõpus veel kopsuarsti juures igaks juhuks ära käima, sest varem lihtsalt aega sinna saada polnud võimalik. Kõik märgid haigusest on nüüdseks juba mõnda aega kadunud ja loodan, et sellega on nüüd ühel pool. 

Aeg on hakata jälle aktiivseks. Sel nädalal olen teinud ka juba üsna korralikke trenne. Kui mainisin, et alustasin vaikselt juba eelmisel nädalal, siis nüüd võib öelda, et olen tagasi. Hea uudis on see, et vastupidavus on üsna samal tasemel, natuke kurvem aga et jõudu on ikka küll palju-palju vähemaks jäänud. Juba soojendusraskusega on mõnda harjutust üsna väsitav lõpuni teha. Aga analüüsides nüüd oma varasemaid trenne, olen leidnud üsna mitmeid vigu ja kavatsen hetkel keskenduda rohkem korrektsele tehnikale kui suurtele raskustele. Küll need ka ajapikku tulevad ning kindlasti on rohkem kasu korraliku tehnika ja väiksema raskuse treenimisest kui vastupidi. 

Tegelikult on vahepeal olnud palju mõtteid ja sündmusi, millest kirjutada, aga kuna nädalavahetuseti olen hõivatud olnud enda koolitamisega ning nädala sees ülikoolitegemistega, on iga vaba hetk sisustatud. Päris hea vaheldus pärast kolme nädalat kodus istumist. Varsti räägin juba täpsemalt oma tegemistest. Olge terved, tehke trenni ja nautige kevadet! 



Sunday, March 16, 2014

Iherb

Sain kätte oma järjekordse tellimuse iherbist ja mõtlesin, et kirjutan sellest ka veidi pikemalt. Eestis on ka juba päris paljud inimesed leidnud tee ökopoodidesse, kus müüakse kõiksugu häid ja kasulikke asju alustades toidulisandidest kuni kosmeetikani. Ka mina olen hakanud kasutama rohkem nende toodangut. Peamised tooted, mida sooviks pidevalt omada sealt, on näiteks kookosõli, toorkakao, kakaovõi, kookoslaastud, kinoa, agaavisiirup, stevia, chia seemned, maca pulber/tabletid, goji marjad. Tegelikul see nimekiri võiks veel jätkuda. Tihti seab siiski piirangud ette hind. Üldjuhul jätkub küll kauaks ühest pakist, aga kui juba ainult goji marjad maksavad ca 10 euri, siis paneb mõtlema vahel küll.  Seetõttu olen palju asju tellinud USA lehelt iherb. Tegemist on internetipoega, kus müüakse nii toidulisandeid, toitu, kosmeetikat jm, mis on üldjuhul võimalikult naturaalsed. Samuti on valik väga suur ning hinnad palju odavamad. Tihti on ka sooduspakkumisi - nt praegu saab steviat 1 dollari eest. Olen sealt tellinud ligi 5 korda (chia seemneid, questbare, meigipintsleid, steviat) ning alati toodetega väga rahule jäänud. Postikulu on ka üsna mõistlik -  4 dollarit ja pakk tuleb kohale 2-3 nädalaga.  Esimesel tellimusel saab koodiga üle 40$ suuruselt summalt 10$ alla ning väiksemalt summalt 5$. Kindlasti peab arvestama, et toodete summa (ilma postikuluta) ei ületaks 21,98€, sest muidu peab maksma 20% käibemaksu.

Viimase tellimusega olen samuti rahul: 2 maapähklipulbrit, kakaonibsid, maca tabletid. Kindlasti soovitan PB2 kõigile maapähklivõi fännidele - tegemist on nö kalorivaesema alternatiiviga, kus pärast pähklite röstimist on õli ja rasv välja pressitud. Kuigi maapähklivõi sisaldab küll kasulikke rasvu, tahaks vahel rohkem kui peaks. Antud pulbrid on väga hea maitsega - saab lisada smuutile, jogurtile vms. Kindlasti tellin kunagi veel. Kas ja mida olete teie tellinud?



Kui keegi tahab esimest korda tellida, siis minu sooduskood on SFN778

Tuesday, March 11, 2014

Eluvaim tuleb tagasi

Täna tunnen, et eluvaim tuleb vaikselt sisse tagasi ja asjad hakkavad loodetavasti lõpuks jälle liikuma. Päev algas juba kell 8 TÜ Spordihoones kulturismi - ja jõutõstmise kursusel. Pole ammu sellest kirjutanud, sest ega seda viimasel ajal haiguse tõttu pole väga külastanud ning kui olen siis vaid kõrvalvaatajana (ja tõlgina). Täna otsustasin, et võiks vaikselt liigutama hakata. Tegelikult tegin kerge treeningu moodi asja juba eile, aga ise on kuidagi naljakas pool raskelt treenida - tundub kohati nagu tühja tegemine, sest tavaliselt pigistan ikka maksimumi välja. Need praktikumid on aga ideaalsed, kus vaikselt rajale tagasi saada, sest teeme üldjuhul kerge raskusega. Võrreldes esimeste kordadega on tegelikult juba intensiivsus tõusnud ja saab juba isegi mingi koormuse kätte. Eks lõpu poole kui rohkem jõutõstmise osa tuleb, hakkame ka rohkem raskust suurendama. 

Praegu katsetame erinevaid korduste-seeriate meetode. Viimastel kordadel oleme kasutanud superseeriaid, mis on kahe või rohkema harjutuse järjest sooritamine ilma pausita. Neid tehakse enamasti vastas lihasgruppidele (nt biitseps ja triitseps või rind ja selg) või ka samale lihasgrupile. Meie kasutasime täna agonist superseeriaid ehk mitu harjutust järjest samale lihasgrupile. Alustasime baasharjutustega ja liikusime isoleeritud harjutuste poole. 

Esimene superseeria: rinnalt surumine kangiga; kätekõverdused (niisama proovi seeria pigem)

Teine superseeria (rind): rinnalt surumine kangiga; kaldpingil hantlitega lendamine, plokil "liblikas". Kokku kolm seeriat ning kümme kordust.

Kolmas superseeria (alaselg, tuhar, reie kakspea): jõutõmme sirgete jalgadega kangiga; jõutõmme sirgete jalgadega ketas rinnal/turjal; sääre kõverdamine plokil; ettekallutus kaldpingil ketas rinnal. Kokku neli seeriat ja 8-12 kordust.

Neljas superseeria (kõhulihased): poole peale istessetõus; sirgete jalgade langetamine; käte ja jalgade kokku viimine. Kolm seeriat, kümme kordust.

Sain täpselt sellise koormuse nagu praegu vaja. Rõhutan, et teeme väga väikeste raskustega. Olen ka ise superseeriaid vahel oma treeningutesse lisanud ning tegelikult mulle väga meeldib. Tõstab treeningu intensiivsust ning ajakulu on ka väiksem. Probleemiks on pigem asjaolu, et samal ajal kui ma paarisharjutust teen, hõivab keegi teine juba esimese harjutuse koha.  Ega ei saa pahaks panna ka, sest ükskord mind tõsiselt ennast ka häiris, kui üks meest tegi superseeriaid, kus korduseid oli umbes 5 ja seeriaid 8. Ühesõnaga vahele teha väga ei jõua ning võid seda masinat ootama jäädagi. 

Tegelikult ma lihtsalt tahtsin jagada oma positiivset emotsiooni tänasest. Teen ka teatud sügava hingamise harjutusi, mis tunduvad isegi natuke aitavat. Prioriteet on siiski praegu mõõdukus ehk tasa ja targu.

Jäin täna väga rahule oma lõunasöögiga, mis on väga lihtne ja valmis kõigest poole tunniga. 

Kanafilee küüslaugu, šampinjonide, krevettide, ananassiga kerge soja kastmega; peedi-küüslaugusalat; avokaadoviilud


Sunday, March 9, 2014

Puhkerežiimil

Üks nädal jälle möödas ja ei midagi uut… Kerge motivatsioonipuudus hakkab võimust võtma. Minu puhul kehtib küll vist põhimõte -  mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Kahjuks praegu on pigem - mida vähem teed, seda vähem jõuad. Esmaspäeval sain kinnitust, et mul on ikkagi kopsupõletik. Olin tegelikult selles üsna kindel, sest kõik sümptomid vihjasid juba enne. Pärast antibiootikumidega alustamist on tegelikult enesetunne hea ja eelmine nädal kadusid ka köha, nohu. Sügaval sissehingamisel tuiked selja juures annavad ikkagi märku, et päris terve veel ei ole. Ühesõnaga peaksin kodus istuma ja puhkama. Siin on üks suur AGA - lihtsalt ma ei suuda seda teha. Käisin ikka ülikoolis ja õues ka. Siis lugesin aga kopsupõletiku kohta natuke rohkem ja ega see nalja asi pole. Olingi variandi ees: kas ravin end praegu korralikult või tegelen tagajärgedega võib-olla veel väga pikalt. Ja nii ma siis üritasin mitte üldse väljas käia ja see on nii kohutavalt raske. Õues juba kisub kevade poole, kõik jooksevad… Tagumik juba kergelt valutab diivanil istumisest. Sisuliselt oleks ideaalne aeg tegeleda ülikooli asjadega, aga need edenevad ka väga aeglaselt. Ühesõnaga mul on vist toa õhu mürgitus. Igapäevane lõunauinak on ka juba tavapärane ja ma ei tea, kas see kerge väsimus päeval on haigusest (kuigi enesetunne on täiesti normaalne) või lihtsalt liigsest tegevusetusest. Enamik lugejad ilmselt soovivad, et neil oleks minu asemel see vaba aeg kodus, aga vahel on palju raskem hoopis mitte midagi teha. Süda kisub trenni ja välja, aga mõistus ütleb, et veel ei tohi. Järgmise nädala peab veel kindlasti rahulikumalt võtma, kuid alates reedest on uued tuuled puhumas ning sellist võimalust pole.

Naistepäeva puhul tegin eile kohupiimavormi moodi asja, mis sai minu meelest päris hea. Täitsa tervislik ning hea vahepala isegi tavalisel päeval. Kuna ma olen end suhkrust natuke võõrutanud, ei maitse mulle enam väga magusad asjad. Seetõttu oli kook mulle täiesti paras. Siim seevastu arvas, et ikka liiga vähe magusust. Eks seda saab igaüks reguleerida vastavalt soovile. Üritan retsepti ka üles kirjutada, sest tegelikult ma koguseid nii täpselt ei mõõtnud.


Kohupiimavorm

Vaja läheb:

  • 400 g lahjat maitsestamata kohupiima
  • 2 spl täistera-odramannat
  • ca 0,5 dl piima
  • 2 muna
  • stevia
  • 2 spl vaniljemaitselist valgupulbrit (võib ära jätta, siis vaja rohkem magustajat)
  • rosinaid
  • kookosõli/või
Valmistamine

Eralda munavalged ja - kollased. Klopi munakollased steviaga kergeks vahuks. Lisa kohupiim, manna, piim, rosinad ning valgupulber ning sega ühtlaseks. Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja lisa kohupiimale. Kalla segu väiksemasse rasvainega kergelt määritud ahjuvormi ning küpseta ahjus ca 30 minutit kuni kook on pealt kuldse värvusega.

Mulle meeldis täitsa niisama, aga võib süüa näiteks marjadega või muu lisandiga, kes rohkem maitsest soovivad. Mõnikord võiks proovida isegi soolast varianti antud söögist.





Thursday, March 6, 2014

Kust osta trennivarustust?

Mulle jubedalt meeldib endale uusi trenniriideid osta. Esiteks treenides peaaegu iga päev, vajavad need tihti pesu ja kuluvad kiiresti. Samuti on mulle oluline trennis hea välja näha. See ei tähenda täismeigi- ja soenguga jõusaalis rassimist, vaid korralikke riideid/jalanõusid, mis sobivad hästi selga ja muudavad keha ilusamaks. Kuna treeningruumid on paratamatult täis peegleid, on ju tore kui vastu vaatav pilt endale meeldib. Lisaks annavad värvilised riided tihti lisamotivatsiooni edasi pingutama või vahel on uute asjade ostmine justkui preemia. 

Eestis on aga üks jama lugu - KÕIK treeningriided on kohutavalt ülehinnatud. Nutt tuleb kurku kui vaatan Sportlandis hindu. Teiseks on ka valik üsna kehv - seda eriti jalanõude koha pealt. Vahel satun vaatama Nike USA kodulehel olevaid tooteid ja hinna ning valiku vahe on meeletu. Seetõttu polegi ma näiteks hetkel kasutuses olevaid tosse ostnud Eestist - ühed sain Austraaliast ning teised Singapurist. Eelmisel aastal oli võimalus rohkem reisida ning tänu sellele sain need soetada välismaalt. Siiski alati sellist võimalust ei ole ning seetõttu tuleb otsida alternatiive. Praegu on olemas muidugi kõikvõimas internet, kust saab peaaegu ükskõik mida. Siiski on lisandub paljudest poodidest ostes suur postikulu ja käibemaks (eriti USA-st tellides), mis muudab kokkuvõttes tehingu mitte eriti kasulikuks. Mõtlesin, et jagan natuke poode ja võimalusi, kust ise olen tellinud/ostnud - ehk aitab teisigi.

Internet

* Kõige rohkem olen ilmselt tellinud kõikide eestlaste seas populaarsest SportsDirect'st. Tegemist on ühe suurima Suurbritannia spordiriiete poega. Kuigi üldjuhul müüakse seal sporditarbeid, leiab ka igapäevaseid riideid. Üldjuhul on hinnad üsna mõistlikud - seda eriti allahindluste ajal. Esindatud on nii tuntumad kui vähemtuntud brändid. Olen tellinud sealt üsna mitu korda ning üldjuhul olen ka rahule jäänud. Eksida võib pigem ostes "suvaliste" firmade tooteid. Samas tellides nt Nike, Adidase vm riideid, võib kindel olla, et kaup on korralik. Paljud riided on isegi samad, mis meil praegu poes, kuigi enamasti eelmiste hooaegade kaup. Eelmisel aastal käisin ka Inglismaal ise nende poes ning valikut jagus. Postikulu on 10 euri saadetise peale, kuid võib ka natuke muutuda olenevalt paki suurusest. Mõttekas on näiteks tellida mitme inimese peale ja postikulu ära jagada. Meie rõõmuks peaks lähiajal see pood ka Eestisse jõudma.

* Minu üsna uus avastus on samuti UK internetipood SportsShoes. Valik on väga lai ning võrreldes Sportsdirectiga isegi parem. Kui SD-s on enamasti minu suuruses asjad välja müüdud, siis sel lehel on neid rohkem saadaval. Lisaks on kahtlemata suurem valik jalanõusid. Postikulu on 10 naela ehk umbes 12 euri. Olen tellinud sealt ainult ühe korra ja see võttis aega üle kuu aja, kuna pakk läks hoopis Austraaliasse rändama. Kuna vahepeal arvasin, et asjad on kaduma läinud, pakuti juba ka raha tagastamist või uue paki saatmist.

Kõige uuemad lemmikud - pärit sportsshoes't


* Muidugi kõigile tuntud Amazon ja Ebay. Siiski on minu arvates Euroopa variantides palju kehvem valik ning hind kõrge. Seetõttu pole sporditarbeid sealt veel tellinud.

*Ühe korra olen riideid tellinud ka Bodybuildingu lehelt - täpsem olla siis ühe maika. Samuti ei saada nad paljusid asju Euroopasse. Rohkem on nad keskendunud toidulisandite müümisele. Siiski tuleb arvestada postikuluga ning USAst tellides peab maksma üle 21,99 euro suurusest  ostusummast 20% käibemaksu. Summa sisse ei arvestata postikulu ehk see võib veel lisanduda. Kui aga toode on ise kallim kui 22 eurot, peab käibemaksu maksma kogu summa pealt ehk toote hinna ning postikulu.

*Viimane ja parim tellimus on olnud lehelt SixDeuce, mis tegeleb peamiselt fitnessi ja MMA riiete müümisega. Tegemist pole kahtlemata odava lõbuga, kuid kvaliteet ning välimus on super. Neil on nii Ameerika kui ka Euroopa leht, kuid enamik normaalseid suuruseid on viimaselt välja müüdud. Samuti on otse loomulikult Euroopa lehel kallimad hinnad. Tegin väiksed arvutused ja sain teada, et tellides USA lehelt tuleb summa kokkuvõttes sama (koos lisanduva käibemaksu ja postikuluga). Mul veel vedas ka ja käibemaksu ei pidanudki maksma. Olen seal juba pannud silma peale paarile asjale, kuid hetkel tuleb need lihtsalt vaatamiseks jätta.

Poed Eestis

* Paar kuud tagasi kuulsin Tondil asuvatest outlet'st. Poode on kolm - Nike, Reebok ja Adidas. Kõige asjalikum on neist ilmselt Nike oma. Üldjuhul müüakse eelmiste hooaegade tooteid, kuid mõned asjad on samad, mis ka hetkel poodides, kuid hind ligi poole odavam. Näiteks ostsin Nike spordikoti 25 euroga, mida Sportlandis maksab praegu üle 50 euro. Tasub igaljuhul vahel pilk peale visata.

* Vahel võib päris ilusaid ja häid trenniriideid leida H&M-st. Hind on seal üpriski soodne võrreldes teiste poodidega.


Kahtlemata on veel palju kohti, mida ma ei tea. Seega küsimus ka lugejatele: kust ostate teie oma spordivarustust?

Sunday, March 2, 2014

Üks teistmoodi nädal

See nädal on olnud ikka väga erinev tavalistest, omamoodi rutiini olen muidugi leidnud. Kuni neljapäevani tiirles päevarütm palaviku ümber: üles-alla-üles-alla. Kui oli üleval, siis enesetunne eriti halb ja pikali maas. Kui sain alla natuke, siis isegi tuli veidi eluvaim sisse ja olin asjalik. Esmaspäeval kirjutasin lootuses, et ehk nüüd on palavikuga kõik aga ei….pärast seda oli kuni neljapäevani umbes 39 kraadi. Poleks osanud arvata, et see haigus nii pikaks kujuneb ja ega praegugi veel ei tea. Proovide järgi grippi pole, aga põletikunäitajad on väga kõrged. Pärast antibiootikumidega alustamist on enesetunne küll tunduvalt paranenud. Peamiselt piinas köha ja valu paremal pool selja piirkonnas köhimisel või sügaval sissehingamisel. Eks kui homme lõpuks arsti juurde ise kohale lähen, saan paremini teada, mis viga on. Õnneks hetkel juba täiesti normaalse inimese tunne jälle.

Üpriski mannetu on tegelikult kodus siin pikutada. Telekava on ka üsna peas juba. Vähemalt väljas on ilus ilm ja päike paistab, mis teeb meele rõõmsaks. Võiks ju kooliasjadega tegeleda, aga ei ole väga mahti ka. Natuke olen siiski teinud ka. Söögiga on terve nädal olnud nii, et tahaks, aga ei tea lihtsalt MIDA. Ükskõik, mille peale mõtlen, ei isuta… Tegelikult üks asi on, mis isutab väga ja mida olen söönud ka iga päev - JÄÄTIS - mu igavene armastus. Kui ma seda muidu väga tihti endale ei lubanud, siis praegu on küll täitsa ükskõik. Palavikuga oli eriti kuum ka kogu aeg, siis jäätis oli hea jahutav. Saan ehk oma isu täis, kuigi seda vaevalt kunagi juhtub :D Ehk olen taastanud oma jäätisesõltuvuse - sellega peab vist midagi varsti ette võtma, aga hea on!

Trennist ainult unistan oma peas. Ega ei jõuakski midagi teha, aga nii pikka pausi pole väga-väga kaua olnud ja ma ei tea, kui pikaks see periood võib lõpuks kujuneda. Vaatan instagramist pilte ja videosid ning loen blogisid - käib kah kui muud ei saa. Sellest tuli küll nüüd üks jube kaeblev postitus, aga ilmselt mul on lihtsalt natuke igav siin kodus ja tuli tuju kirjutada. Loodetavasti varsti olen terve ja siis juba huvitavamatel teemadel.

Olge terved ja tehke minu eest ka trenni!

Ma ei hakka jäätisepilte siia kiusamiseks lisama. Parem mõni meenutus mõni nädal tagasi Tallinnas, mis sobib hästi pühapäeva.