Sunday, November 29, 2015

Kui kõk ei lähe nii nagu võiks...

Viimasel ajal on küll tunne, et elu üritab mulle ikka igal võimalikul viisil "näkku panna". Mingit jama sajab peale igast otsast. Ainuke stabiilne asi on veel töö, kuhu hetkel lähen küll igapäevaselt rõõmuga. Suurema osa võtab enda alla korteri remont, mis pole sugugi nii lihtne nagu esiti tundus. Minu suurimaks murelapseks on köögi ja elutoa vaheline sein, kuhu mul on kinnisidee ava saada. Mõnele naabrile see aga sugugi ei meeldi, mistõttu olen ma juba enne sissekolimist mitte eriti heas kirjas. Loodetavasti seal ikka normaalseid inimesi ka leidub. Poleks arvanud varem, kui vaevanõudev protsess on ühe augu tegemine, võiksin sellest kohe mitu postitust teha. Ei taha enam oma lootusi millegagi üles kütta, sest vastasel korral on kukkumine jälle valus. Hetkel ootan pingsalt linnavalitsuse vastust ja siis saab juba edasi tegutseda.

Trenniga pole ka nii hästi kui olla võiks. Ootan oma kava juba terve igaviku, hetkel teen mingit enda kokku pandud segu, mis tundub natuke mõttetu. Oleks vaja kindlat rutiini, mis tekitab rohkem järjepidevust ja saaks ka arengut paremini jälgida. Lähinädalatel saab selgeks, et kas jätkan koostööd oma praeguse treeneriga või vaatan edasi. Iseenesest ei tahaks vahetada, sest mulle tema põhimõtted meeldivad, kuid teiselt poolt leian, et asi on kuidagi seisma jäänud ja võib-olla vajaksin midagi uut.

Kuna elu on igas mõttes ebastabiilne, on ka toitumine nii ja naa. Isa juures on nii palju igasugu ahvatlusi ja mingit suvalist näksimist. Üldse on magusa isu suurem kui tavaliselt, mis võib muidugi tulla ka suhteliselt stressirohkest eluperioodist. Ega mind muidu ei häirigi väga natuke suurem kaal, aga mis mulle üldse ei meeldi on, et nägu on nii öelda "paksem". Ma ei tea, kas see on mingi minu kiiks, aga näost on küll hamstri tunne.

Muudel teemadel natuke, siis siin on ikka küsitud, et kus ja mis ma täpselt töötan, siis vastuse sellele saate alljärgneval pildil. Parema kvaliteediga saab artiklit näha Sportlandi ajakirja 21 lk http://issuu.com/sportland/docs/sportlandautumn2015_veebi/1?e=3909936/31605054
Seal on ka palju muud huvitavat lugemist. Antud pilt pole just mu lemmikute seast, kuid see oli üks ainukesi, mille kiiresti vajalikus formaadis koos autoriõigustega saime.



Muidu üritan tegeleda asjadega, milleks eelmine aasta eriti aega ei jäänud, mille alla kuuluvad peamiselt kino, teater ja kontserdid. Järgmisel nädalal ootabki ees taaskord teatri külastus. Peab ikka vaimu värskena hoidma. :)

Ilusat esimest adventi kõigile ja lõpetuseks ka üks pilt eilsest õlatrennist. Riided (v.a arvatud jalanõud) pärinevad mõlemad minu poest. Niiet võib julgelt shoppama tulla! :)


Sunday, November 8, 2015


Alustuseks head äsja lõppenud isadepäeva kõigile! Ilmselt mu blogi lugejate hulgas on isasid väga minimaalselt (kui üldse), kuid tegelikult on see päev kindlasti oluline kõigi jaoks, et korraks jälle aeg maha võtta ja oma kalleid isasid meeles pidada. Kiire elutempo juures läheb tihti meelest ära, kes või mis on tegelikult tähtsad ja sageli panustame suurema osa oma energiast võõraste inimeste peale. Hetkel olengi tegelikult ajutiselt enda isa juurde elama sattunud. Naljakas on asja juures see, et sisuliselt pole ma temaga kunagi päriselt koos elanud, kuid iseloomult oleme väga sarnased. Nüüd saan siis selle ka ära katsetada. Õhtuks tegime kitsejuustu salatit ja vaatasime "Su nägu kõlab tuttavalt" - lihtsuses peitub võlu.


Möödunud nädal läks ikka üsna töö ja trennide tähe all. Kolmapäeval oli mul Tartu päev, millest suurema osa veetsin Kirke ja Karliga. Tähistasime koogi ja kringliga Karli 6-kuu täitumist ning päeva lõpetuseks ikka trenn ka. Kuna lapsevanematel ilmselgelt pole aega spordisaalis 2 tundi kulutada, siis tegime kiirelt ja intensiivselt tuharatrenni. Tundus, et mõlemal läks asja ette. Tuttavad muidugi juba naersid, et üheks päevaks lähed Tartusse ja siis on ka vaja trenni minna muidugi, aga meil Kirkega on kokkusaamised alati pigem sellised aktiivsemat laadi olnud kui lihtsalt kuskil kohvitassi taga istudes. Tartust lahkun alati positiivsete emotsioonidega - see on nagu hetk eemal kõigest.

Trennid lähevad muidu küll hästi, aga kohati on tunne, et ma täpselt ei tea, mida ma teen ja kuhu liigun. Ootan enda uut kava ka juba miljon aastat. Hetkel oleks vaja mingit kindlat plaani, millest juhinduda, sest ise olen selleks praegu liiga organiseerimatu. Toitumisega on ka nii nagu on. Kui mõni siin kirjutab, et tal olid mõned patustamised nädalas (a la 4 tükki šokolaadi ja sushi), siis mul vist oleks kogu aeg patustamised. Ma tegelikult pole kunagi seda ametlikku patupäeva asja pooldanud ja järginud, sest mul tekitab see pigem suuremaid isusid. Üldiselt ma üritan selle pärast mitte paanitseda ja tegelikult mulle käib üldse närvidele see, et ma toidust mõtlen, aga kuidagi sisse kodeeritud juba. 

Enne kook ja siis trenni

Nädalavahetusel sai ka mõni pidu peetud, mis muidugi midagi kasulikku ei sisaldanud. Samas on aeg parimate sõprade keskel mitu korda olulisem. Lugesin siin korra aasta tagasi tehtud postitusi ja mõtlesin enda elu peale siis -  olin nagu mingi antisotsiaalne masin, kes käis töö-trenn-kodus magama. Kõigil üritustel, kuhu vähegi jõudsin võitlesin unega (või jäin magama) - nt jõululaupäeval jõudsin kell 8 õhtsöögile, sõin kõhtu täis ja jäin diivanile magama. Praktiliselt sama oli ka aastavahetusel. Sõprade nägusi ma vaevu veel mäletasin. Õnneks nüüd on olukord normaliseerunud. 

Tegin täna järgmiseks kolmeks päevaks tööle lõunasöögi ka valmis. Täisterapasta kana, spinati, küüslaugu, kirsstomatite ja mozzarella juustuga. Mitmed mu tuttavad on kurtnud, et ei suuda enam kana süüa. Minu soovitus on, et ei peagi ju seda klassikalist varianti sööma kogu aeg ehk kanatükid, kõrval riis/pasta/tatar ja juurikad, vaid kombineerige neid omavahel kuidagi ning pange teistsuguseid lisandeid. Annab päris palju juurde. Näiteks päikesekuivatatud tomatid lisavad alati põnevat maitset. Variante on palju, tuleb olla leidlik. Oleks mul enda köök hetkel, siis kokkaks küll igasugu asju, aga hetkel on ikka märksõnad kiirelt ja lihtsalt.


Kell on märkamatult palju saanud. Nii palju siis jälle plaanist vara magama minna ja värskelt uude nädalasse.

Monday, November 2, 2015

Aga mis on tegelikult oluline?

Uus nädal ja kuu on jälle märkamatult kätte jõudnud. Aeg justkui kaob käest. Ühest küljest mulle meeldib rutiin ja stabiilsus, kuid teiselt poolt tekib kohati tunne, et lihtsalt kulgen ühest päevast teise. Kunagi vist pole rahul eksju? Mõned tegevused/asjad on ka natuke liiga kauaks justkui "pausi režiimile" jäänud nii trenni kui ka kodu vallas, mistõttu otsustasin, et pean ikka ennast kokku võtma ja lihtsalt tegutsema. Tuleb endale teadvustada, et keegi neid minu eest tegema ei tule. Ühesõnaga algas esmaspäev päris aktiivselt - esmalt parajalt raske trenn, seejärel mõned koduteemalised asjaajamised (sisuga blond ehituspoes) ja tööpäev algas nii, et asutsin uksest sellise hooga sisse, et äsja ostetud Walden Farmsi purk lenda põrandale puruks. Loodetavasti kehtib minu puhul siis ütlus, et killud toovad õnne.

Nädalavahetusel käisin enda bikiini tšikkidega Salmes Eesti meistrivõistluseid kulturismis ja fitnessis vaatamas. Tore on ikka teisi kõrvalt kritiseerida. Seltskond oli hea ja nalja sai. Bikiinifitnessis oli ainult absoluut ehk järg Tondirabas peetud võistlusele. Tulemused üllatasid ikka väga, mis kinnitas ikka veelkord tõsiasja, kui subjektiivne see ala on. Esimene koht oli muidugi kahtlemata Reet Reimets, kelle vorm oli super nagu ikka. Teisi kohti ma parem ei hakka kommenteerima - eks igaühele jääb oma arvamus. Saan aru küll, et naiselik vorm jne, aga ma ise eelistan pigem lihaselist naiselikku vormi, kes ei näe välja nagu luukõrend, vaid terve ja lihaseline. Kui välismaa võistlejaid vaadata, siis on selliseid näiteid on küll. Hetkel mulle tundus, et kohtunikele läks peale hoopis stiilis "suured rinnad" ja natuke pekine vorm. Minu lemmikud olid isiklikult pärast Reeta hoopis kaks viimast tüdrukut. Seega ei tasu neid kohti ikka liiga südamesse võtta, sest muidu on läbipõlemistoht üsna kiire tulema. Pigem lihtsalt nautida kogu protsessi ja arengut. Lihtne öelda, aga raske teha.

Mina näiteks olen leidnud endale kaks väga head sõbrannat, mida poleks osanud oodata. Kätliniga tegelikult saime juba varem tuttavaks blogi kaudu. Esimesena kirjutas tema mulle, kuid see suhtlus oli väga üürike. Kui esimest korda Egle seminarile läksin, siis võtsin uuesti temaga ühendust, et koos oleks julgem. Sealt mäletan ka Kristiini, aga ega me siis jutusoonele ei saanud. Pigem selline pinnapealne suhtlus. Seejärel sattusid nemad ühte tiimi ning said rohkem tuttavaks. Tegelikult kuni maini olime rohkem sellised sõbrannad, kes räägivad lihtsalt viisakat juttu. Muutus toimus aga meie Riia võistluste tripil. Mulle oli see kindlasti üks kõige meeldejäävamaid sündmusi kevadel. Tegelikult ma ei tahtnud sinna üldse minnagi ja olin enne seda nagu tühjakspigistatud sidrun, aga nagu näha siis tasus ennast ära. Päris naljakas kui palju võib olla ühist lihtsalt täiesti võõraste inimestega. Oleme Kätliniga mõlemad jäärad ja meie maitse-eelistus toidu ja kõige suhtes on peaaegu sama. Ma tegelikult üldse ei plaaninud sellest kirjutada. Võib-olla mu jutu eesmärk oli pigem see, et sport ja ühised huvid liidavad ning alati ei tohiks ega peakski kõike ainult kohtadega mõõtma, vaid mõtlema, mis lisaväärtust see sinu ellu annab. 

Tänaseks kõik, toidupildid jätan mõneks teiseks korraks. Selle asemel hoopis väike pildimeenutus minu ühe suurima nõrkuse kohta.




Tuesday, October 20, 2015

Soolane puder: tatrahelbepuder singi, kodujuustu ja keedumunaga

Lubasin tutvustada natuke enda putrusid. Kui muidu eelistan pigem magusat hommikusööki, siis viimasel ajal olen tihtipeale söönud ka soolast putru, mis on täitsa meeldima hakanud. Eriti sobib see neile, kellel on hommikuti kiire, sest saab valmistada ka ilma keetmata.

Tatrahelbepuder singi, kodujuustu ja keedumunaga


Valmistamine: Pane kaussi 50 grammi tatrahelbeid,vala peale keedetud vesi nii, et helbed oleksid korralikult kaetud (ca 1 dl helveste kohta 2 dl vett), maitsesta soolaga ning jäta kaane alla umbes 5 minutiks. Seejärel sega sisse kanafilee- või veisesingi tükid ning kodujuust. Viimasena aseta peale keedumuna tükid. Lisa veel natuke soola ning naudi! Kuna kodujuust jahutab pudru veidi maha, siis neil, kes soovivad kuumemat putru, soovitan ikkagi potis kergelt keeta ning lisada sinna sisse kodujuust enne valmimist. Antud variant sobib sulle, kui soovid putru valmistada lihtsa vaevaga ilma potti määrimata.




Monday, October 19, 2015

Vaikselt edasi

Nüüd võin küll vist jälle väita, et olen 100% tagasi trennilainel. Motivatsiooni, tahet ja energiat on - mida veel tahta eksju? Kuidas ma rajale tagasi sain? Vastus peitub ilmselt kombinatsioonis järgnevast: puhkus, treeningrütmi muutmine, osaliselt uus treeningkoht ja inimesed. Ilmselt on lugejad aru saanud, et mu elus on viimasel ajal toimunud suured muutused, kuid nüüd hakkab kõik vaikselt jälle joone peale saama. Vahepeal mõtlen, et kuidas ma üldse eelmise kevade nii hästi vastu pidasin arvestades kõike toimuvat. Igaljuhul viimasel ajal olen üha rohkem hakanud käima Postimaja Myfitnessis. Mulle meeldib sealne avarus - peaagu maast laeni suured aknad ning mõnus keskklinna meeleolu. Eriti mõnus on õhtuti kardiot teha ja õue vaadata. Enamus mu tööpäevast möödub ruumis, kus puuduvad aknad ning väga vahet pole kas on öö või päev, päike või vihm. Seetõttu on hea, kui õhtul ei pea ka kuskil kinnises akendeta karbis olema.

Vaade Postimaja Myfitennist
Spetsiaalne pink glute brige tegemiseks -
seljale mugavam ning lihtsam raskust peale
panna ning kangi alla saada.






















Nädalalõpus sattusin taaskord armsasse kodulinna Tartusse, kuna minu pikaaegne sõber tähistas oma sünnipäeva. Laupäeval juhtus ajalooline sündmus ning mina ja Kirke jõudsime taaskord koos trenni. Tegime küll erinevaid kavasid, aga tore oli siiski. Lõppu veel paarisharjutused kõhule ja saime mõlemad piisava koormuse kätte. Meie puhul on hea näide, et trenn ühendab, sest just tänu sellele me lähemalt tuttavaks saimegi. Naljakas on mõelda, et tunneme teineteist kõigest ligi 1,5 aastat. Õhtu veetsin klassivenna sünnipäeval, mis venis päris pikale. Oli väga meeleolukas õhtu koos parimate sõprade seltsis. Hommikul pikalt puhkama ei saanud jääda, sest Kirke oli vankriga mulle peaaegu koju vastu kõndinud ja ei saa ju nõrk olla, kui tema tuleb 5-kuuse lapsega 7 km minu juurde. Nii me siis tagasi tema juurde jalutasime läbi udu, mis andis päevale korraliku stardi ka. Pärast veel väike shoping Sportlandis (ma olin tubli ja ei ostnud midagi - panin endale keelu peale) ning tagasi Tallinna poole. Hea on ikka nädalavahetuseti linnast eemale saada.

Trenninaised

Toidud on mul praegu üsna lihtsad. Kuna jõuan koju iga päev umbes kell 10, siis tähtis on kiirus, sest ei taha poole ööni pliidi taga istuda. Tegelikult mulle meeldiks katsetada igasugu erinevaid roogi, aga praegune elu seda hästi ei võimalda. Üldiselt teen 3 päeva lõuna endale kaasa ja siis vahepalade materjali (kohupiim, kodujuust, galetid, marjad, puuviljad) ostan Rimist, mis on täpselt töökoha kõrval. Samuti olen varunud juba töö juurde igasugu kraami. Teised juba muigavad, kui ma jälle tulen toidukotiga ning pool külmkappi ning kapp on nagunii minu asju täis.

Tahtsin kanalihale vaheldust ning tegin ahjus
sea välisfileed. Teinekordki kindlasti!
Müslifänn nagu ma olen - kallis küll, aga väga
hea



























Ja lisaks veel mõned hommikusöögid. Tavaliselt ikka puder - lemmikud kaerahelbepuder cookies and cream valgupuddinguga või tatrahelbepuder kanafileesingi, kodujuustu, munaga, Vahelduse mõttes mõnikord ka muna, leivatooted, müsli. Ehk panen lähiajal ka kirja täpsemalt enda lemmikud pudruretseptid, kui lugejatel huvi on.




Thursday, October 8, 2015

Tervislik või mitte?

Jälle on nädala keskpunkt murtud ja nädalavahetus juba vaikselt paistab. Aeg liigub nii kiirelt, et ei jõua enam järge pidada. Tegelikult on käsil praegu põnevaid asju, aga nendest ei taha veel siin rääkida. Trennide ja toitumisega olen nüüd järje peale saanud. Vahepeal vaevas suur väsimus, kuid praegu küll tundub, et energiat jagub. Usun, et kannatasin natuke ülekoormuse all ning ei taastunud enam trennidest ära. Tegin mõned lihtsamad nädalad ja rohkem puhkust ning praegu motivatsiooni ja tahet jätkub. Üritan nüüd rohkem kinni pidada ka puhkepäevadest. Varem ma seda nii süstemaatiliselt ei teinud ja see omakorda näitab, kui oluline on ikka taastumine ja puhkus, kui tahta edukalt ja tulemuslikult trenni teha. Töö on ka hetkel rohkem istuvat laadi, tänu millele on rohkem jõudu.

Tööst veel rääkides natuke, siis hetkel on mul kokku 21 töötajat, kellest muidugi suurema osa moodustavad naissoost isikud. Hetkel on kujunenud aga selline olukord, et kõik kutid tegelevad aktiivselt spordiga (kas siis natuke kõrgemal või harrastaja tasemel) ja toituvad tervislikult. Igaks päevaks on karbiga söök kaasas ja on tavaline, kui lõunapausil on jututeemaks, kas tervislikum on täistera või valge riis. Tüdrukute peamine menüü koosneb seevastu üldjuhul saiakestest, pirukatest, šokolaadist, pitsast jms. Paremal juhul Rimi valmisköögist. Nii ongi kujunenud situatsioon, kus poisid hoiavad jälle peast kinni ja vannuvad, kui laud jälle kooke ja šokolaade on täis laotud. Näiteks ühe naisterahva menüü koosneb ainult juustukuklitest ja suurest Tartu  limonaadist - selle aja jooksul, mis ta minu juures töötanud on, sööb iga päev ainult seda. Vastuseks, et kas ära ei tüdine, sain, et vahel võtab crossainti ka. Ilmselt on see ta ainus söök päevas, sest välimuselt peale kontide väga midagi muud pole. Täita kahju hakkab! Kui ma varem (mõtlen enne fitnessiga tegelemist) läksin võib-olla natuke üle piiri tervisliku toidu jälgimisega, siis hetkel olen palju tolerantsem igasugu toiduainete suhtes, mida liigitatakse nii öelda ebatervislikuks. Usun, et mõõdukuse piirides võib kõike tarbida, kui üldine toitumine on korras. Siiski on natuke masendav vaadata, kuidas inimesed endale päevas päeva ainult saia ja rämpsu sisse söödavad. Õnneks tundub, et poiste ja minu trennitegemine ja toitumine on natuke nakkavad ning päris paljud on enda sammud juba spordiklubisse seadnud. 

Vahepeal toimusid ka Eesti meistrivõistlused bikiinifitnessis. Väga huvitav ja üldse tesitmoodi oli võistlust kõrvalt jälgida ning märkasin hoopis teisi asju kui muidu nii vormi, liikumise kui ka lavalise välimuse koha pealt. Usun, et päris õpetlik kogemus, et mida tulevikus teistmoodi teha tahaksin. Võistlust vaadates aga mõtlesin küll vahepeal, et kuidas nad küll seda hindavad - tegelikult on kõik vormis ja ilusad naised/neiud ning lõpuks hakkabki rolli mängima, et mida konkreetne kohtunik eelistab. Seetõttu ei tohigi liiga südamesse võtta tulemusi, vaid lihtsalt kogu protsessi nautida, sest eelkõige on see võistlus iseendaga. Hea koht on muidugi ka alati tore. Kuna käisin seal sõbraga, kes teeb küll jõusaalis aktiivselt trenni, kuid otseselt fitnessist palju ei tea, siis oli päris huvitav kuulata tema arvamust ja kommentaare. Tuligi välja tõsiasi, et nii mõni neiu, kes saab võistlusel võib olla tagumisi kohti, on tavamõistes inimeste eelistus/lemmik. Esiti valdas mind pärast üritust natuke kummaline tunne kogu ala suhtes, kuid natukese aja möödudes tuli tahtmine võistelda küll. Ühesõnaga töö kevadeks jätkub.

Lisan lõppu ka mõne toidupildid. Hetkel on mu täielik lemmik asi 3-4 minuti keedumuna - soolase pudru peal, tatraga, salatis. Lihtsuses peitubki võlu!
              

Tatar, kodujuust, avokaado, tomat, keedumuna

Täisteriis kanahakkliha, suvikõrvitsa,
ananassi, kuivatatud jõhvikatega; avokaado,
keedupeet, kurk

Tuesday, October 6, 2015

Katsetamise lainel jälle

Kuna elan ajutiselt isa juures, siis leian kodust kogu aeg toite, mida ilmselt ise ei ostaks. Eile hommikul putru keetes avastasin, et keegi on teinud feta-spinatipirukat. Kui ma muidu suur saiakeste fänn pole kunagi olnud, siis see kooslus tundub väga ahvatlev. Päeval tööl olles mõtlesin, mida küll õhtuks süüa ning hommikust inspireerituna tuli üks väga maitsev panniwrap. Et asi ikka tasakaalus oleks, kasutasin väikseid wrappe ja  tegin ühe soolase ja ühe magusa. Maitses super hästi - isegi õde, kes muidu mu igasugu kodujuustu-kohupiima mökside peale nina krimpsutab, ütles, et seda ta vist isegi oleks nõus sööma.

Soolane: spinati-riccotta/kodujuustu täidisega panniwrap

Vaja läheb: riccotta kohupiim, kodujuust (minu lemmik ikka veel Piatnica 3%), beebispinat, sool, pipar, avokaado, täistera wrap.

Valmistamine: sega kausis kohupiim, kodujuust spinatiga ning maitsesta soola-pipraga. Määri segu ühele poolele wrapist ning aseta peale avokaadolõigud. Aseta wrap kuumale kuivale pannile, murra keskelt pooleks ning prae mõlemalt poolt krõbedaks. See võtab aega vaid mõne minuti. Pigem tasub olla ettevaatlik, et mitte wrapi ära kõrvetada.

Magus: kohupiima/kodujuustu panniwrap Waldeni šokolaadikastmega
Vaja läheb: kohupiim, kodujuust, Walden farms kalorivaba šokolaadikaste, toorkakao, mustikad, kaneel
Valmistamine: sega kausis kohupiim, kodujuust, šokolaadikaste, mustikad. Lisa natuke toorkakaod ja kaneeli. Saab edukalt hakkama ka ilma sokolaadikastmeta - nt segaksin purustatud banaaniga. Õhtul ei tahtnud enam banaani sööma hakata. Edasi läheb kõik samamoodi nagu soolase variandi puhul.

Teen ühe väikese täienduse ka veel. Proovisin magusat varianti ka pirniga. Ühesõnaga vahele läks kodujuust, millele panin peale soojad pirniviilud (kuumutasin neid enne natuke pannil) ja kaneel. Pärast serveerisin koos šokolaadikastmega. Maitses isegi veel paremini!
Minu meelest väga hea alternatiiv saiakestele ja lisaks sobib seda pakkuda ka külalistele. Variante on tegelikult nii palju - üks traditsiooniline lemmik veel toorjuustu, kanasingi, muna ja juustuga. Kunagi proovin kindlasti ka ahjus teha.




Monday, September 28, 2015

Karrine kana-lillkapsasalat


Palju on tuntud huvi, et miks ma üldse enam retsepte ei jaga ja toidupostitusi ei tee. Põhjus on on tegelikult üsna lihtne - pole väga midagi jagada. Viimasel ajal on elutempo olnud selline, et lähen alati kerge ja kiire vastupanu teed, et tavaline söök ongi kana, riis/makaronid, juurikad/salat. Olen hakanud rohkem sööma igasugu valmis marineeritud fileesid, sest tavaline kana on ära tüüdanud. Kaua ma ikka samast toidust pilti teen ehk siis polegi ka midagi kirjutada. Mingil ajahetkel oli mul kogu aeg nii palju ideid, mida teha, aga praegu on justkui pea tühi. Üritan nüüd natuke järje peale tagasi saada ja teisi maitseid lisada. Saadame Kirkega iga päev üksteisele pilte, et ideid anda.


Täna jagan ühte lihtsat karrist kana-lillkapsa salatit. Tegin midagi taolist ka kevadel dieedi ajal ehk igati tervislik valik minu meelest. Komponente võib tegelikult panna igasuguseid vastavalt maitsele, aga mul oli hetkel selline valik. Koguseid ma üles märkima ei hakka, sest need lähevad nagunii tunde järgi.





Vaja läheb: 
kanafilee, kikerherned, toores lillkapsas, konserveeritud ananass omas mahlas, avokaado, karripulber, kreeka jogurt, (kodujuust).

Valmistamine:
Lõika kanafilee väikesteks tükkideks, pruunista pannil ning maitsesta soola ja karripulbriga. Riivi lillkapsas ning sega ananassi, kikerherneste ja tükeldatud avokaadoga. Lisa salatile kanafilee tükid ja kreeka jogurt (ma panin natuke ka kodujuustu). Maitsesta karripulbriga ning soovi korral lisa soola-pipart.

Pildil ei tundu võib-olla kõige isuäratavam, aga maitse on super!






Wednesday, September 23, 2015

Motivatsioonist ja muust

Lubasin, et annan nüüdsest natuke tihedamini märku ja üritan sõna pidada. Üle pika aja oli kolm vaba päeva, mistõttu sain veidi rohkem puhata ja kehal ning vaimul taastuda. Mainisin eelmises postituses ka, et hetkel on mul kerge motivatsioonipuudus. Suvi oli nii tempokas ja nüüd kui on vähemalt tööalaselt veidi rahulikum, on esialgu natuke imelik olla. Tegelikult tuleks seda aega nautida, sest ega pikka pidu pole. Kui nüüd aasta tagasi minna, siis 2014. aasta oktoobris töötasin ca 250 tundi, lisaks veel trennid ja kõik muu ehk peaksin hetke olukorrast rõõmu tundma.

Trenni mõttes hakkas ka viimasel ajal natuke motivatsiooni vähemaks jääma. Olen juba sama kava üsna pikalt teinud ja tekkis kerge tüdimus. Tegelikult on see ilmselt normaalne, sest kogu aeg ei saagi 100% motiveeritud olla. Mul on vist juba tavaks kujunenud, et iga ca 4 kuu tagant on kerge langus. Tegin nüüd viimastel nädalatel natuke vabamalt ja rohkem seda, mida ise tahtsin. Tundub, et see mõjus hästi.



Laupäeval toimus Reebok Fitness festival, kuhu juba ammu plaanisime minna. Hommikut alustasime Egle poolt korraldatud lava-eri seminariga. Alguses oli nii öelda meigikoolitus, mida viis läbi Oriflame. Ega sealt suurt midagi teada ei saanud - ainult tõdesin, et olen kaotanud taaskord enda vähesedki oskused meikimisel, mida kevadel harjutatud sai. Sisuliselt tegime end lihtsalt ilusaks, pärast mida rääkis Egle natuke lavalisest ettevalmistusest. Oluliselt uut teada ei saanud, aga eks see oligi rohkem täiesti uutele suunatud. Osad tüdrukud võistlevad ka sügisel ehk mõni oli rohkem kustunud näoga, teine vähem... Meenutades nüüd enda kevadet, siis ega ma ise ka kõige teravam pliiats polnud.


Pärast koolitust suundusime trennidesse. Plaanis oli bodyattack, bodycombat, crossfit ja kick the plyo. Pidasime ilusti kavast kinni ja kõik treeningud said tehtud. Kusjuures üllatavalt lihtne oli. Arvasin, et kuna pole ammu aeroobseid trenne teinud, siis on üsna väsitav. Väga mõnus oli üle pika aja jälle oma lemmikut combatit teha. Alguses oli tunne küll, et virutan kohe mõnele jalaga näkku, aga mida lugu edasi, seda vähem inimesi alles jäi. Kätlinile oli see esiene kord ja ta oli kohe nii vaimustatud, et oli kogu trenni suu kõrvuni. Teine asi, mis väga meeldis, oli crossfit. Olen kunagi Tartus päris tunnis käinud, mis on muidugi kordades raskem, aga siiski pakkus ka festivali versioon väljakutset. Vahelduseks oleks päris põnev hoopis selles stiilis trenni teha - tugevaks seal igatahes saab. Ring sisaldas kastile hüppeid, sangpommidega erinevaid harjutusi, hüppenööriga hüppamist jms. Lõppu tegime tüdrukutega veel aja peale kosmonaute. Kokkuvõttes oli väga tore päev. Sellised üritused pakuvad alati postiivseid emotsioone. Tore oli näha ka, et mitmed töökaaslased ja muud tuttavad olid kohale tulnud.

Teise poole nädalavahetusest veetsin Lõuna-Eestis ja Tartus. Pühapäev oli selline õues olemise aeg rohkem - käisin Tartu Rattamaratonil autojuhiks. Palju positiivseid emotsioone ja hea meel, et ise sõitma ei pea. Kunagi võiks muidugi lühema distantsi läbida ikkagi. Tartus kahjuks palju aega ei jäänud, aga kõige tähtsama ehk Kirke ja tema poisi jõudsin üle vaadata. Kui ma muidu suur laste inimene pole, siis Karl on küll kõige vahvam tegelane. Armas pere on neil - ainult kaugel, millest on kahju, Seda suurem on alati kohtumisrõõm muidugi. Võiks ainult tihedamini juhtuda.

Lõpetuseks veel paar toidupilti. Üritan enam-vähem rajale tagasi saada. See ei tähenda nüüd hullu dieedirežiimi ja kõige grammilist jälgimist. Viimasel ajal juhtus pigem see, et toidukordade vahed läksid päris suureks ja siis kui lõpuks õhtul koju jõudsin, oli isu kõige järele.

Vasakul: täistera nuudlid, tilli-jogurti marinaadis kana, avokaado, tomat
Paremal: üleval tatraleivad avokaado ja lõhega; all kaerahelbepuder
 kreemküpsisevalgupuddingu, mango, mustikate ja maapähklivõiga





Friday, September 18, 2015

Suveunest ärganud

Tere kõigile jälle üle pika aja!


Olen ikka kaua aega hoogu võtnud, et postitust teha, aga erinevatel isiklikel põhjustel lihtsalt lükkasin seda pidevalt edasi. Mis siis vahepeal toimunud on? Tegelikult väga-väga palju ja kui see blogi oleks rohkem mu eraelule keskendunud, siis võiksin terve romaani  kirjutada. Siiski ma seda hetkel tegema ei hakka ja ei taha ka enda negatiivseid emotsioone siin esitada. See on ka üks põhjus, miks postitust teinud ei ole. Igaljuhul usun, et suured muutused on vahel vajalikud isegi, kui esmapilgul võib tunduda raske. Mugavustsoonist tuleb astuda välja ja asuda tegutsema - seda ma igaljuhul viimasel aastal teinud olen nii töö, spordi kui ka eraelu valdkonnas.

Nagu ma juba varasemates postitustes mainisin, siis sügishooajal ma ei võistle, vaid olen pigem kaasaelaja rollis. Hetkel ei kujuta ette ka, et peaksin dieeti rangelt järgima, sest see oleks praeguse elukorralduse juures üsna keeruline. See aga ei tähenda, et trennitegemise oleksin unarusse jätnud. Need käivad ikka täie hooga ja ka jõunäitajad vaikselt kasvavad. Viimasel ajal on tegelikult mind tabanud suurem väsimus - suvi oli töö mõttes väga tihe ja kõik muud pinged lisaks on keha ja vaimu ära kurnanud. Seetõttu otsustasin mõned nädalad natuke kergemalt võtta ja ka rutiini vahelduse toomiseks olen treeninud hoopis uues Postimaja Myfitnessis, mis mulle täitsa meeldib. Boonusena asub see ka mu töökoha kõrval. Septembri alguses tabas kerge tüüpiline sügishaigus, mistõttu tõin enda menüüsse tagasi ka vitamiinid.

Positiivse poole pealt natuke ka, siis mulle sobib küll hetkel väga hästi, et väljas pimedam on. Nimelt olen tagasi saanud enda une. Terve suve võitlesin uneprobleemidega - keskmisel 3-4 und pole ilmselgelt piisav. Lisaks ärkasin öö jooksul umbes 4-5 korda ülesse. Viimasel ajal on aga uni nii magus. Hommikuti ärkan ikkagi umbes 6 ajal, aga see on lihtsalt rutiinist sisse jäänud. 

Toitumise koha pealt üritan end nüüd jälle rajale tagasi saada. Iseenesest olen kogu aeg toitunud enam-vähem nagu ikka, aga kaalu mõttes on siiski natuke liiga palju juurde tulnud. Loodetavasti osa sellest ikka lihas ka on. Kuna hetkel aga otseselt kindlat eesmärki pole lähikuudel, siis on see natuke raske. Üldiselt ma  aga väga ei põe - küll kevadhooajaks jõuab. Tuleb ülejäänud elu joone peale saada ja eks siis kõik muu ka tasapisi paika loksub. Kuigi ega mulle see pekine vorm ei meeldi küll - eriti kui pole harjunud.

Nädalavahetusel on plaanis üle pika aja minna Egle väiksele seminarile ja pärast bikiini tüdrukutega ka Reebok fitness festivalil kaasa lüüa. Väike vaheldus jälle ja saab kindlasti tore olema - ega nende naistega teistmoodi ei saakski. Lisaksin hea meelega lõpetuseks ka mõne pildi, aga just vaatasin telefonis, et pole viimase kuu jooksul ühtegi toidu-ega trennipilti teinud (vähemalt sellist, mida kannataks avalikustada). Eks ma üritan end tulevikus parandada.

Selline lühiülevaade hetke tegemistest. Soovin kõigile edukat trennihooaega! :) Töö juures on küll kõik igatahes hoos.

Sunday, July 19, 2015

Hetke tegemised

Olen selle postituse tegemiseks juba tükk aega hoogu võtnud, aga iga kord on kas liiga kiire, liiga väsinud või sada muud vabandust. Tegelikult mulle blogida meeldib, aga järje peale on praeguses elutempos kuidagi väga raske saada.

Pärast puhkust tundsin end päris energilisena, kuid kuna hetkel on töötempo kolm korda kiirem kui muidu, siis mõni päev pärast seda oli tunne nagu poleks ära käinudki. Kuna eelmine suvi oli palju niisama olemist, siis ma tegelikult ei kurda. Trennidega sain üsna kohe järje peale. Kuna ka reisil olles tegin üht-teist midagi, siis sain jätkata üsna samast kohast, kust enne pooleli jäi. Hetkel küll naudin täiega ning tundub, et jõudu ka on piisavalt. Kogu keha on jagatud kolme päeva peale ja siis omakorda kaheks tsükliks. Hoiab piisavalt vaheldust ning treeningud ei ole ka liiga pikad. Võrreldes varasemate kavadega meeldib see mulle neist ilmselt kõige rohkem. Hakkasin tarvitama ka kreatiini ning treeningute ajal joon BCAAd. Tundub, et nendest on kasu küll, sest kui muidu on vahepeal suht loid olemine ja väsimus, siis pärast pikka tööpäeva trennis on ikkagi piisavalt jõudu.

Ainuke probleem on mul hetkel unega - õhtul jään ilusti magama, aga alates kella kolmest ärkan vähemalt korra tunnis üles. Enamasti üle 6-7 hommikuti on võimatu magada isegi vabadel päevadel. Pikas perspektiivis on see üsna hävitav, sest ma ei puhka korralikult välja. Eelmine suvi oli sama jama. Hakkasin nüüd jälle magneesiumi ka tarvitama, kuna vahepeal hakkasid jalad ikka päris tihti krambitama. See peaks parandama loodetavasti ka unekvaliteeti. Neljapäeva öösel suutsin pärast 16-tunnist töömaratoni isegi 7,15 h magada - viimase aja rekord ilmselt. Üldiselt olekski mulle 7 tundi täiesti piisav, aga viimasel ajal on uni umbes 5-6 tundi ja sellest ka osa on üsna katkendlik.

Sööki läheb ka sisse ikka päris korralikult. Pärast reisi polnud juurde tulnud midagi, aga nädal hiljem pidin peaaeg pikali kukkuma kui kaalule astusin (üldjuhul üldse ei kaalu praegu), sest juurde oli tulnud nädalaga 3 kg. Tundus üsna ebareaalne. Õnneks paari päevaga see number stabiliseerus, aga eks seda kaalu on ikka lisandunud, mis on ju tegelikult ka eesmärk. Oluline on lihtsalt, et liiga palju pekikilosid ei tuleks. Naudin hetkel jälle kokkamist, erinevate asjade katsetamist ning, et ei pea pingsalt kõike lugema.

Pannkoogid kaerahelvestest, banaanist ja kodujuustust

Nüüd aga natuke üllatav uudis paljudele kindlasti - nimelt otsustasin sügisel mitte võistelda. Esialgu oli küll plaanis, kuid esimene võistlus oleks sel juhul juba septembri lõpus ning otsustasime treeneriga, et kui tahan vormis arengut teha, siis peaksin sügise vahele jätma. Eelmine aasta on tegelikult piisavalt hullumeelne, samal ajal ka huvitav olnud - väga palju stressi tööl, kodus ja muudes valdkondades. Pean mõned asjad enda jaoks paika panema, et kuidas jätkata. See ei puuduta niivõrd trenni tegemist ja võistlemist - selles olen kindel, et tahan alaga jätkata ja loodetavasti siis järgmisel kevadel juba paremana. Tunnen, et olen just trennides praegu hoo sisse ka saanud ja väga ei tahaks veel dieedi peale mõelda, mida ma vastasel korral juba varsti tegema peaks.

Selline lühikokkuvõte hetke olukorrast. Plaanis on jagada teiega varsti ehk ka toidupäevikut, pilte mõnest toidust ja tutvustada enda uut toredat treeningkaaslast.

Uulitsa burerwrap kitsejuustu ja peedimoosiga - soovitan seda
kohta väga. Kindlasti ei jäänud viimaseks külastuseks.




Tööle täistera pasta kanahakkliha
ja spinatiga; lisaks avokaado ja kurk
Lõhekotletid (valmiskujul Maximast), türgi oad, keedukartul,
kurk ja keefiri-tilli kaste




Sunday, June 28, 2015

Horvaatia ja Montenegro - II osa

Nüüd olen juba täitsa õnnelikult reisilt tagasi ja nagu näha, siis pidas auto ikkagi vastu ning sõidutas meid ilusti koju. Viimati jäin oma jutuga, kus olime just jõudnud Montenegro väiksesse linna nimega Petrovac. Broneerisime korteri üks õhtu enne saabumist 4 ööks, kuid kuna sinna jõudes meile koht nii meeldis, pikendasime kohe oma viibimist ühe öö võrra. Nagu ma mainisin, siis oli probleeme autoga, mistõttu ei soovinud seda eriti kasutada ning pidime mõned plaanid ümber tegema. Arvamusi, mis viga on, oli erinevaid - mõned pakkusid, et koju me sellega ei jõua, teised et hullu pole midagi. Sisuliselt läksime riski peale välja ning otsustasime siiski proovida - õnnestus!

Petrovac on mäe jalamil Budva rajoonis olev linn, kus elab püsivalt umbes 1400 inimest. Ega seal palju pole - 2 randa, üks väike promenaadi tänav, väikesed supermarketid jms. Meile just meeldis, et pisike koht, kus kõik on käe-jala juures. Korterist randa või linna oli jalgsi vaid paar minutit. Kuna suurem hooaeg on seal juuli-august, siis polnud veel liiga palju rahvast. Kuuldavasti pidavat tippajal koht serblastest pungil olema. Lääneturiste oli üsna vähe ning inglise keelt väga kohalikud ei rääkinud. Teeninduskultuurist nii palju, et sellist suurt sõbralikkust ja võltsnaeratust ei kohanud - seda eriti toidupoodides, kus müüjad olid ikka eriti torssis. Kauplemine oli ka täiesti mõttetu tegevus. Esimesed päevad lebotasime niisama - nautisime randa, päikest, veini ja maitsvat sööki. Olen kirjutanud ka lühikese postituse toidu teemal ehk sellest pikemalt rääkima ei hakka. Kui rannast ära väsisime, siis istusime oma merevaatega rõdul. Kuna mu sõbranna vanemad olid samuti autoreisil Montenegros, käisid nad meil vahepeal naaberlinnast külas. Ühe päeva otsustasime ka natuke kultuursemad olla ning käisime paadituuril, mis peatus Montenegro tähtsamates rannikuääresetes kohtades - Herceg Novi, Kotor, Lady of the Rocks, sinine koobas jms. Laev ise oli igati mõnus - katusel olid lamamistoolid, kus sai päikest nautida.



Pärast 5 päeva puhkust mere ääres olime juba natuke jumet peale saanud ning hakkasime vaikselt Eesti poole tagasi sõitma. Autoprobleemide tõttu tahtsime natuke varem liikuma hakata, et oleks ka varu aeg, Tagasitee viis marsruudil Montenegro-Bosnia-Horvaatia-Unagri-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti. Montenegros sai tehtud veel peatusi kanjoni juures. Tegelikult planeerisime ühe öö ka Tara kanjoni lähistel, aga see jäi auto jama tõttu ära. Bosnia teed olid ikka omaette elamus - kruusateed mägedes, kus teele mahtus korraga vaid üks auto. Kiirusepiirang oli 10! Kuna päevadel tegime pikemaid peatusi Sarajevos ja Budapestis, siis sõitsime tavaliselt kuni 2ni öösel. Slovakkia mägikülad olid ka öösel paras ekstreemsus, kus iga mõne minuti järel paar kitse tee peale hüppasid. Erankorras põikasime sisse ka Sarajevosse, mis tundus samuti väga põnev sihtkoht. Kortermajade seinad olid endiselt kuuliaukudega kaetud. Väga positiivse mulje jättis aga kogu reisiseltskonnale Budapest, kus viibisime ühe öö. Kuna aega oli vähe, otsustasime olla ikka turistid kogu raha eest ja käisime hop-on-hop-off tuuril bussi ja paadiga. Budapest on küll linn, kuhu võiks järgmise pika nädalavahetuse linnareisi planeerida, sest seal on kõik, mida vaja- superodavad hinnad, ilus arhitektuur, palju söögikohti/baare, head shoppamisvõimalused. Tundus üsna hipsterite linn.



Edasi suuremaid peatusi ei teinud. Auto oli odavaid veine ja maiustusi Montenegrost ja Ungarist täis laetud ning sõitsime võimalikult kiiresti tagasi. Koju jõudsime neljapäeva öösel vastu reedel kell 3. Tagumik oli ikka korralikult kange autosõidust, kuid see oli seda väärt. Järgmised reisid teeksin hea meelega siiski lennukiga, kuid mõne aja tagant on ikka põnev ka nii sõita. Näeb kordades rohkem!

Reis kulges trajektooril: 

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Sloveenia-Horvaatia-Bosnia ja Hertsogoviina-Montenegro- Bosnia ja Hertsogoviina-Horvaatia-Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Seega 12 päevaga 12 riiki ja kuus erinevat valuutat. Kokku sõitsime ca 6000 km. Bensiin oli kõige odavam Bosnias ja teisena Eestis ehk polegi kõige hullem kütuse hind meil siin. Selline kokkuvõttev ülevaade - kindlasti soovitan seda kanti! Küsimuste korral võite alati kirjutada. 

Nüüd naudin veel oma viimast puhkuse päeva ja homme täie rauaga tagasi töölainel - tuleb väga tihe juuli ning loodetavasti on akud selleks piisavalt laetud.


Thursday, June 18, 2015

Horvaatia ja Montenegro - I osa

Tervitused kõigile soojast Montenegrost!

Nagu eelmises postituses mainisin, siis minu puhkus algas laupäevast. Olen seda juba tükk aega oodanud ja usun, et pärast eelmist aastat on see igati välja teenitud. Otsustasin juba ammu, et tahan selle kindlasti veeta Eestist eemal, kuna vastasel juhul lihtsalt oleks ikkagi liiga palju töömõtteid ja igapäevast elu.

Pühapäeva hommikul alustasimegi sõpradega teekonda Balkani poole. Esimese päevaga läbisime Läti, Leedu ja õhtuks jõudsime Varssavist läbi ning võtsime esimese ettejuhtuva öömaja tee ääres. Koht oli väga uus ja viisakas - justkui alles ehitatud. Kuna see oli üsna tee ääres, siis oli hommikul sealt lihtne startida. Teine päev viis läbi Poola, Tšehhi, Austria ja Sloveenia ning öösel maandusime juba Horvaatiasse Zagrebi lähistel. Lõuna peatus oli Brnos Tšehhis, kus poisid olid vaimustuses odavast õlust ning arvasid, et äkki peakski sinna jääma. Naiste võm jäi õnneks peale! Kõige halvema mulje jättis Sloveenia, kus oli kallis ja vihma sadas. Tee oli üsna künklik ning tänu halvale ilmale oli pimedas üsna kehv sõita. Otsustasime, et tahame ikkagi kindlasti ööseks Horvaatiasse jõuda. 

Zagreb võttis meid vastu kalli öömajaga, aga kuna kell oli juba mõni tund üle kesköö, siis ei olnud kellelgi jaksu väga ringi sõita ja kohta otsida. Hommikul suundusime kohe Plitvice rahvusparki, kus nautisime ilusat loodust ja sai isegi natuke liikuda. Eks need päevad autos olid lihased ja tagumiku üsna kangeks muutnud.



Õhtuks saabusime Spliti, kuhu broneerisime hommikul kiiruga öömaja. Tuli välja, et apartment ise oli ilus, aga asus üsna parajas getos ehk umbes Lasnamäe taolises korterelamus. Kogemus omaette, aga nägime natuke kohalikku elu ka. Õhtul lasime end korteri omaniku tuttaval linna viia. Ausalt öeldes Split mulle eriti mingit head muljet ei jätnud...Ainuke elamus oli Snickersi jäätis, mille tänavalt ostsin. No need jäätised on ikka parimad siin...ainult neist toitukski (pluss mereannid ka muidugi). 

Edasi sõitsime Dubrovnikusse, kuhu olime broneerinud varasemalt juba apartmenti ja see oli super!!! Kahjuks olime seal vaid ühe öö. Üldse üllatas Dubrovnik väga positiivselt. Õhtustasime kindluses ühes restoranis, kus sain lõpuks kauaigatsetud karpe ja mereanni risottot. Hommikul aeti meid juba varakult korterist välja. Lahkusime kohaliku horvaadi sõimu saatel, et olime mäe peal tema garaaži kõrvale parkinud - horvaatia keeles roppsui lendas igasse suunda. Teel Montenegrosse aitasime mõned kilomeetrid edasi ühe prantslasest hääletaja, tegime lühikese ujumispeatuse ja põikasime kiirelt läbi Bosniast. Montenegrosse jõudes tekkis lõpuks tunne, et olen puhkusele jõudnud - kuidagi teistsugune olustik, vähem Euroopalik ja natuke ehedam. Leidsime endale üli hea hinnaga super korteri Petrovacis, mis on väike linn Budvast edasi. Hetkel oleme küll enda valikuga nii rahul kui üldse olla saaks. Nüüd on aega natuke lõõgastuda ja päikest ka saada. Muidu olen Eestisse jõudes sama lubi nagu mulle enne minekut korduvalt mainiti.




Trennidest nii palju, et olen ikka iga hommik midagi teinud. Võtsin kaasa väikese treeningvarusutse ka. Sellest kirjutan ehk pikemalt kunagi koju jõudes.Siiski tahan öelda, et suur kummardus neile, kes suudavad kodus treenida, sest minu meelest nõuab see ikka mitu korda rohkem tahtejõudu... Ega väga ei viitsi küll ausalt öeldes. Täna hommikut alustasin Dubrovnikus väikese jooksuga mäest alla ja treppidest üles. See võttis ikka parajalt läbi. 

Selline lühiülevaade hetke olukorrast. Saladuskatte all, et mitte paanikat tekitada mainin ka, et ega kõik nii roosiline pole, sest hektel on meil väikesed probleemid transpordivahendiga. Aga eks elu on seiklus ja küll miskit välja mõtleme.

Õhtune vaade Dubrovniku korterist



Saturday, June 13, 2015

Energiat täis

Tere kõigile!

Tänasest olen ametlikult puhkuselainel ning justkui selle auks oli tõeliselt mõnus ja soe suvepäev. Käisime bikiini tüdrukutega rannas ja pärast tänavatoidufestivalil. Lisaks käisime ka paar päeva tagasi Käsmus kontserdil ehk algus on suvele antud. Ahjaa pean ikka jagama ka seda, et nägin Käsmusse sõites tee ääres karu - kohe päris suurt karu, kes lihtsalt istus metsa ääres! Minu kui linnalapse jaoks suur elamus!

1. Telliskivi tänavatoidufestivalil: Korea köögi munanuudlid kanaga Kimchi Wagonist - super maitsev! 2.3. Käsmus kontserdil

Trennide koha pealt on vastupidi just puhkus läbi saanud ning treeningud täiel võimsusel alanud. Panime treeneriga umbkaudse plaani paika palju peaks juurde võtma, trenni tegema, sööma jms... Eks teoorias ja paberil on kõik ilus, aga kas ka tegelikult nii läheb, seda näitab aeg. Mina kavatsen omalt poolt igatahes kõik anda. Kaal vaikselt tõuseb ja energiat on küllaga. Nagu ma enne mainisin, siis uue kavaga tõusis motivatsioon ka jälle kordades ehk praegu on trennis käimine jälle väga nauditav. Üritan ajastada selle üldiselt hommikule, sest siis kuidagi värskem olla kui õhtul ja pärast tööd tahaks suvel tihti hoopis teisi asju teha. Kuigi hetkel on eesmärk kaalu tõsta (seda eelkõige lihaste arvelt), siis pole vaimselt ikkagi väga tore kui näed, kuidas  vormi "pilt" udusemaks läheb ja kõhulihased vaikselt kaovad. Samal ajal ikka mõtlen, kas söön liiga palju või vähe jne...Eks sellest toidule mõtlemise teemast vist ei saagi täiesti lahti. Seetõttu ongi omada sõbrannasid, kes tegelevad sama valdkonnaga, et pidevalt mõtteid jagada. Hakkasin võtma ka kreatiini ja hetkel on üsna ujutav tunne. Eks loodetavasti varsti on näha ja tunda, kas ka sellest kasu on. Olen ka korralikult oma toidukoguseid tõstnud ja palju väljas söömas käinud. Hea, et võistlushooaeg ikka suvel pole - sel juhul ma vist küll ei tegeleks antud alaga.

Naljakas on see, et trennis ja üldiselt inimestel on tihtilugu arvamus, et võistlusvormis tuleb olla kogu aasta ja pidevalt on dieet. Või siis küsitakse, et miks ma praegu trenni teen, sest hooaeg on ju läbi. Aga millal siis mitte kui praegu? Dieedi ajal lihast ei kasvata, vaid pigem üritan säilitada seda, mis on. Mille arvelt sa defitsiidis olles ikka kasvatad? Kui tahta vormi arengut järgmisteks võistlusteks peab just praegu tugevaid trenne tegema ning suvel on palju rohkem energiat ka kui muidu.

Kirjutaks pikemaltki, aga vaja on veel teha viimased ettevalmistused reisiks, kuhu homme Siimu ja paari sõbraga suundume. Nimelt läheme paariks nädalaks autoga Horvaatiasse ja Montenegrosse. Ma pole varem Euroopas autoreisil käinud, mistõttu on see päris põnev kogemus. Lisaks ei ole ma veel kunagi nii vähe planeeritud reisil käinud...ühesõnaga saab huvitav olema. Üritan ka reisi ajal trenni võimaluse korral teha, kuid usun, et see mõjub vaimule ja kehale hästi, et pärast uue energiaga edasi liikuda. 

Loodetavasti saabub varsti suvi ka Eestisse ja nautige neid pikki päevi ning valgeid öid kuni veel võimalus. Lisaks veel mõni toidupilt.
Üleval: 1. Praetud trimm sai kaetud kohupiima ja muu paremaga; 2. Täisteramakaronid riccotta kohupiima, kana, spinati, tomatiga + porgandisalat maitsestamata jogurtiga
All: 1. Kanafilee, juurikad, kappari, päiksekuivatatud tomat + hummus ja kodujuust; 2. Veisehakkliha juurikatega + punase kapsa salat maitsestamata jogurtiga

Üks parim osa päevast

Wednesday, May 27, 2015

Hommikune start


Ma nii naudin hetkel neid päikselisi hommikuid. Olen enda jaoks avastanud uue rutiini. Nimelt on minu uue korteri kõrval ülimalt mõnus kalmistupark väikeste purskaevuga, kuhu hommikuti alati päike esimesena paistma hakkab. Kuna suure osa päevast veedan töö juures kinnises ruumis, kus pole ühtegi akent, siis tunnen väga väljas liikumisest puudust. Näiteks sügisel ma isegi ei märganud, et aastaaeg muutus, sest liikusin kogu aeg trajektooril töö-trenn-kodu sisuliselt nii, et väljas käima ei pidanudki. Auto parkisin ka maja alla parklasse. Päris jube tegelikult. Nüüd iga hommik kohe kui tõusen panen spordiriided selga, suundum maja kõrvale parki, kus teen teen mõned jooksuringid igat pidi risti parki, seejärel venitused ja võimlemisharjutused ning tagasi koju pessu ja päeva parimat osa ehk hommikusööki ja - kohvi nautima. Aega võtab see kõigest umbes 15 minutit, aga annab nii hea stardi päevale - palju värskem on olla ja ainevahetus hakkab ka kohe tööle. Ühesõnaga soovitan teistelegi - alati pole aega ega võimalust küll trenni teha, kuid mõne minuti päevas leiab vast igaüks, et natuke liikuda.







Mai jooks ja muud juttu

Vaikselt hakkan tagasi jõudma trennirajale. Puhkus on olnud piisav ja tunnen, et tahaks juba korralikult kava järgi treenida. Uue kava alguses on alati palju motivatsiooni, loodetavasti säilib see ka ilusate suveilmadega. Hetkel on tuju hea ja energiat täitsa palju. Käin üsna palju väljas söömas ja saan endale ka jäätist lubada päris tihti. Mõnikord ehk tutvustan ka teile oma lemmikkohti. Dieedi lõpus olin juba üsna antisotsiaalne ja pigem lootsin, et inimesed ei tule minuga rääkima. Nüüd vastupidi tahaks kõigiga suhelda, juttu ajada, väljas käia - üritan aja tasa teha vähemalt natukenegi.

Laupäeval toimus maijooks, kus ma tänu töökohale registreerisin juba talvel. Mingi hetk aga hakkasin kahtlema, kas lähen jooksma. Tegelikult seda arvasin ma kuni laupäeva õhtul kella 11ni, kuid siis tuli idee ikkagi osaldega. Distants oli ka kõigest 7 km ehk mitte eriti pikk. Olin sel päeval tegelikult üldsegi tööl, kuid lõunapausi ajal õnnestus kiiresti end lauluväljakule organiseerida, töökaaslastega mõned pildid teha, siis 7km joosta ning kiirkõnnil tagasi tööle jalutada. Igati mõnus vaheldus. Ilm oli ka jooksmiseks väga hea, päike paistis, kuid mitte eriti palav. Ausalt öeldes ei osanud midagi aja suhtes oodata, sest jooksnud olen see aasta 2 korda ja siis ka on lõpus alati mingi koht valutama hakanud. Teadsin, et vastupidavus pole kindlasti sama, mis eelmine aasta, aga midagi hullu ka ei tohiks olla. Tulemuseks oli 88 koht (enda vanuseklassis 58) ajaga 0:31:35. Jän täitsa rahule endaga. Kilomeetrid olid küll aeglasemad, kui eelmine aasta Tartu kevadjooksul, kuid vastupidist ma ei eeldanudki. Rahvast oli küll massidena, esimestel kilomeetritel mõtlesin, et jooksen mina teised pikali või teevad seda nemad minuga. Pärast teist kilomeetrit hakkas mass aeglasemaks jääma ning siis sain jätkata ainult möödajooksmise taktis. Tore oli jälle üle pika aja taolisel üritusel osaleda, üldse ei kahetse! Ilmselt peaks suve jooksul mõnel ikka veel osalema. Poolmaratoni sel aastal ette võtta ei plaani, kuna keskendun teistele treeningutele ning see pigem segaks.



Eile oli väike deit bikiinitaridega, tähistasime Kätlini kõrghariduse omandamist väikese sushi, veini ja lõpuks ka jäätisega. Mul on ikka nii hea meel, et olen nende näol endale leidnud nii head sõbrannad, sest olgem ausad ega mu sõpru igapäevaselt väga ei huvita söögi- ja trennijutud. Pigem säästan neid sellest. Juttu jätkus kauemaks ning koju jõudsin alles täitsa hilja - jään järgmist korda ootama. :)








Friday, May 22, 2015

Pikk nädalavahetus Pariisis

Tere taas kõigile!

Olen oma lühikeselt puhkuselt tagasi ja taas energiaga laetud. Mõtlesin, et teen reisist väikese ülevaate - ehk saab keegi planeerimisel natuke abi. Ise loen alati erinevaid postitusi reise kavandades, kuna sealt saab tihti kõige paremaid nõuandeid.

Seekord viis tee siis Pariisi, mis on juba pikka aega kripeldanud. Olen varasemalt reisinud nn Prantsuse riveras, kus mulle väga meeldis, kuid Pariis oli nägemata. Juba sügisel mõtlesin, et mais pärast võistlusi premeerin end mõne reisiga, kuna vaeva nii töö- kui trennivaldkonnas on viimasel aastal nähtud piisavalt. Märtsis surfasin jälle lennufirmade lehtedel (seda teen päris sageli) ning silma hakkas Airbalticu kampaania, kus edasi-tagasi piletid maksid 149 €, mis peale väikest kaalumist soetatud said.

Selle laupäeva hommikul kell 9 viiski lennuk meid Siimuga juba Pariisi poole, kuhu jõudsime vaid 2,5 tunniga. Lennujaamast ostsime rongipileti (10€) ning sõitsime metrooga enda hosteli juurde, mis asus Garde du Nordi jaama juures. Hosteli broneerisin juba märtsis ning see asus üsna kesklinnas (põhja pool) Montmarte ja Moulin Rouge lähedal. Neli ööd kaheses toas maksis natuke rohkem kui 300 €, mis oli asukohta arvestades igati hea pakkumine. Lisaks sisaldas see veel lihtsat hommikusööki. Üldse tasub minu arvates odavate hotellide asemel pigem hosteleid vaadata, kus saad sama raha eest korralikuma ja parema asukohaga öömaja.


Pärast check-in'i asusime kohe linna avastama. Kuna elasime üsna kesklinnas, tegime seda üldjuhul jala. Jalutasime ringi Montmartes ning vaatasime üle Sacré Cœuri. Kohe oli näha, et prantslased oskavad palju rohkem elu nautida. Kõik tänavaäärsed on täis väikesed söögikohti, kus inimesed lõunatavad, kõrval väike vein või kohvi. Meie esimeseks toidunaudinguks oli kana-juustu-šampinjoni crepp, mis maitses üli hästi. Üldiselt on mul nii, et Eestis olles ikka vaatan, mis suhu panen, kuid reisidel lasen end täiesti lõdvaks ning naudin täiel rinnal - ühesõnaga viimaste päevade menüü koosnes suures osas saiakestest, kookidest, jäätisest, juustust ja muust heast paremast. Pole muud väga öelda, kui et maitses hästi ja sain enda isud suures osas rahuldatud - eks näis kui kauaks. Pärast crepi söömist pidime muidugi veel Starbucksis käima ja siis veel üks jäätis ka. Õhtu poole jalutasime Louvre juurde, kus sai ikka kohustuslik "sõrm püramiidi otsas" pilt tehtud ning ostsin endale selfie sticki, et ikka tõeline turist välja näha. Päeva lõpetasime kruiisiga Siene jõel (14 €), kus nägime paadi pealt ära Pariisi peamised vaatamisväärsused ning kuulsime ka natuke ajaloolist tausta. Esimese õhtu lõpuks olime ikka piisavalt laibad ning kilomeetreid oli selja taga korralikult.



Pühapäeva hommikul oli äratus juba 8st ning tutvusime hosteli hommikusöögiga, milleks oli baguette, crossant, või, moos ja kohvi ehk tüüpiline prantsuse lihtne hommikusöök. Käisin kiirelt kõrvalolevast supermarketist läbi, ostsin kanasinki ja brie juustu (mis oli üli odav) ning kohe teine asi. Osav nagu ma olen suutsin rösteris ühe korra crossainti leekidega põlema panna - lohutan end sellega, et ma polnud ainuke. Üheks lemmikuks sai baguette brie juustu ja ploomi moosiga. Edasi suundusime Pariisi jalgsituurile, mis töötab põhimõttel, et alguses ei maksa midagi ning pärast antakse tippi südametunnistuse alusel. Kuna üks giididest oli haigeks jäänud, oli meie grupp hiiglaslik. Siiski sai giid väga hästi hakkama. Tiirutasime linnas ca 3 h ning saime Pariisi kohta päris huvitavat informatsiooni teada, mida ilmselt enamikest raamatutest ei leia. Lisaks jagati soovitusi erinevate turismiobjektide kohta ja näiteks ka nö salasissepääsu Lourve muuseumisse (mida me lõpuks ikkagi ei kasutanud, aga üles leidsime küll). Kuna ilm oli ilus, otsustasime pärast ringkäiku teha pargis pikniku moodi lõuna - ostsime poest baguette, salati ja proovisin esimest korda Häagen-Dasz jäätist. Pärast pikutasime veel natuke ja saime isegi kerge päikesepõletuse.  Edasi võtsime suuna Triumfikaare poole mööda kuulsat Champs-Elysees tänavat, uudistasme natuke seal olevaid poode ning ronisime kaare otsa Pariisi vaadet nautima. Triumfikaar nähtud, võtsime jalge alla teekonna Eiffeli torni poole. Kuna ma polnud pileteid ette ära ostnud, siis kujutasime kuuldu põhja juba ette, kuidas seal tunde järjekorras seisame. Tegelikkuses tuli vaid ca 20 minutit oodata ning juba saimegi lifti peale. Kuna soovisime ikka kõige kõrgemal 3. korrusel ära käia (15 €, kuni 25-a 13,50€), siis tuli natuke veel järjekorras olla 2. rõdul. Siiski oli see kõik väärt. Sattusime igati hea ajal nii ilma kui ka kellaja suhtes ehk umbes kell 20 - natuke aega enne päikseloojangut. Vaade oli super ning sai hea ülevaate kogu linna tähtsamatest sümbolitest. Tagasi hostelisse läksime metrooga ning kuna kell oli juba päris palju, siis enamik söögikohti hakkas vaikselt sulgema, mistõttu läksime lihtsama vastupanu teed ja võtsime kerge (või siis pigem raske) eine kohalikust kebabi putkast.




Esmaspäev oli planeeritud kultuurseks - hommikul esimese asjana võtsime suuna Louvre poole. Kuna tee peale aga jäi üsna palju poode, kus mul oli vaja kindlasti käia, siis jõudsime sinna alles 12 ajal. Jällegi mõtlesime, kuidas 3h järjekorras ootama peame (nagu hirmutati). Mina läksin kohe seisma ning Siim "salajast" sissepääsu otsima, millest meile räägiti. Lõpuks oli aga nii, et kui ta selle üles leidis, siis ma olin otsaga juba peaaegu muuseumis sees ehk kokku 30 minutit ootamist. Louvre ise oli suur ja võimas. Olin juba enne valmis mõelnud, et mis ajastuid näha tahan enam-vähem, sest kõike nagunii läbi käia ei jõua. Vaatasime muidugi ka kuulsa Mona Lisa üle - linnuke kirjas jälle. Kuigi antud saalis oli palju võimsamaid maale. Paras labürint  ikka, kuid igal pool olid sildid ja viited ning muuseumi plaani järgi oli üsna lihtne liigelda. Pärast mitut tundi kultuuri suundusime Ladina kvartalisse, et midagi süüa. Leidsime mõnusa kohviku Paul, kus sain lihtsalt maailma parimaid kooke - makrooni vaarika kook oli lihtsalt ülim! Ma pole suur fänn üldiselt, aga selle kirjeldamiseks pole sõnu - parem kui jäätis! Jalutasime ringi veel Ladina kvartalis, mis on päris mõnus piirkond ning edasi vaatasime Notre Dame ehk jumalaema kiriku ka lähedalt ära. Tegime tiiru ka sees, kuid ülesse ronima ei hakanud. Selleks ajaks oli tekkinud juba kerge kultuuri üleküllastus, mistõttu tiirutasime niisama natuke poodides ja suundusime traditsioonilisse Prantsuse brasseriesse. Üldiselt on natuke kallim kui Eestis, kuid näiteks kohvi/õlu/vesi on umbes pool söögi hinnast. Ainuke odav jook on vein, mis maksab vähem kui vesi. Enamikes kohtades on kella 17-22 happy hour, mil saab kokteile ca 5 euro ja õlle 6 euro eest. Sain lõpuks tellida kauaoodatud Nizza salati, mis polnud siiski pooltki nii hea kui Prantsusmaa lõuna pool saadu. Pärast veel veini ja juustuvalik - söödud sai ikka korralikult.




Teisipäevaks olime saanud juba üsna kultuuri üleküllastuse, mistõttu otsustasime, et seekord Versailles lossi ei lähe. Lisaks oli ilm ka vahelduva eduga vihmane. Jalutasime natuke poodides ja külastasime ka kuulsat Galeries Lafayette, kus sai näiteks 75 000€ käekella osta. Kuna kõndinud olime juba piisavalt, siis õhtu poole mõtlesime ära proovida Pariisi rattalaenutuse süsteemi. Üle terve Pariisi on rattalaenutuspunktid ning päevapilet on 1.70€. Selle raha eest võib sõita järjest poolt tundi, seejärel parkida ratas kuskile punkti ning kasvõi kohe uue võtta. Kui aeg üle läheb, siis läheb kaardi pealt automaatselt raha maha ning iga ületatud pooltund maksab aina rohkem. Tiirutasime Montmartes, vaatasime üle Moulin Rouge ning lõpetasime alles 11 ajal õhtul Eiffeli torni juures. Naljakas lugu oli see, et kõik punktid olid rattaid täis ja tükk aega otsisime kohta, kuhu ratas ära panna. Eesmärgiks oli näha Eiffelit ka sädelemas, mida on võimalik teha igal täistunnil kui pimedaks läheb. Vaatepilt oli imeline - päevavalguses võib kohati tunduda tunduda kui suur raudkolakas, aga pimedas on ikka väga ilus. Kahjuks ei liikunud meile vajalikus suunas enam ühtegi metrood ning lähedal olevad rattapunktid olid tühjad. Otsisime bussi, kuid lõpuks otsustasime takso kasuks, mis oli päris mõistliku hinnaga isegi. Hostelisse jõudsime alles 2 ajal öösel.




Selline meie reis oligi - igati mõnus vaheldus. Mulle endale tundub nagu oleks pikalt ära olnud, sest jõudsime vahepeal nii palju teha. Kolmapäeval nautisime veel viimast korda baguette ja juustu ning kell 12 lendasime juba kodu poole. Õhtul jõudsin isegi üle pika aja trennis käia. Sain lõpuks saia üleküllastuse - üldjuhul ma Eestis seda üldse ei tarbi. Kana ja kodujuust maitsesid super hästi. Pariisi soovitan küll kõigile just lühipuhkuseks või pikemaks nädalavahetuseks. Eks kulutusi oli omajagu, kuid ma pigem panen oma  raha elamustele ja kogemusele kui asjadele.










Wednesday, May 13, 2015

Kuidas ma oma hommikusöögi tagasi sain? :)

Üks kõige raskemaid asju mulle oli loobuda suurtest hommikusöökidest. Ma ei mõista absoluutselt inimesi, kes ütlevad, et neil pole hommikuti isu, kuna see on vastupidiselt mu lemmiksöögikord ja üldse üks päeva tippsündmusi. Ma väga naudin aeglaseid hommikuid - ärkamine, pesu, puder/müsli rohkete lisanditega ja muidugi kohvi. Samal alal vaatan Terevisiooni ning viskan pilgu peale uudistele ja facebookile. Hommikusöök peab olema suur, mida saab aeglaselt süüa - seetõttu ei meeldi mulle võileiba teha, sest see saab juba kahe ampsuga otsa. Dieedi ajal pidin tunduvalt aga kärpima hommikusöögi kaloraaži (vähemalt poole võrra) - see mulle kohe üldse ei meeldinud. Iga päev tuli kasutada kavalust, kuidas portsjon oleks piisavalt suur, aga samas lahja. Üks hea variant oli kaerahelbepuder munavalgetega - lõpu poole oli see tegelikult pigem munavalgepuder mõne kaerahelbega. 

Igaljuhul ma olen nii õnnelik, et sain lõpuks oma hommikusöögi tagasi! Ja ega ma sellega ei koonerda. Üritan ikka hetkel toiduga enam-vähem mõistlikut joont hoida ja vaikselt kaloraaži suurendada, et kohe neid kilosid jubedalt tulema ei hakkaks ning keha traumat ei saaks äkilisest muutusest. Üks päev astusin ka üle pika aja (nädal tundub juba praegu pikk) kaalu peale ja ütleme nii, et ehmatus oli päris suur. Õnneks järgmine päev näitas mõistlikku numbrit jälle ehk kõik peaks kontrolli all olema. Tegelikult ega see lihtne pole näha, kuidas vorm iga päevaga kehvemaks läheb, kui olen just harjunud vastupidisega. Samas ega mingist arengust poleks mõtet rääkida, kui pidevalt dieedil olla. Lihaseid olen kaotanud küll ja tagumikku nagu enam polekski.

Hetkel olen nii öelda puhkusrežiimil ehk jõusaalis käimine on keelatud ning lasen kehal taastuda. Enne viimaseid võistlusi oli treeningud juba üsna ebameeldivad ehk paus on igati vajalik. Siiski ei tähenda see kodus laisklemist, vaid pigem on ikka selline aktiivne puhkus ehk üritan rohkem väljas liikuda - jooksmas/kõndimas ning olen ka mõnes rühmatreeningus käinud. Pärast pikka aega on üsna harjumatu kellegi "taktikepi" all kindlal kellaajal midagi teha, kuid iseenesest hea vaheldus. Vaikselt hakkab tekkima igatsus juba jõusaali ja raskemate treeningute vastu. Tean, et see tõmbab uuesti mu ainevahetuse normaalselt tööle, mis on vahepeal natuke aeglustunud. Praegu ongi plaan veel natuke puhata -  laupäeval sõidan väiksele reisile ning pärast seda siis täiskäigul edasi koos uue kava ning treeningutega. Paljud tuttavad on küsinud, et mis siis edasi saab - kas nüüd on sellega kõik? Vastus neile, siis see on loodetavasti alles algus ja sügisel kavatsen taaskord võistelda. Praegu algab nii öelda massiperiood koos tugevate trennide ja korraliku toiduga, et sügisel loodetavasti paremas vormis olla. Õnneks, et suvel dieedil olema ei pea! :) Küsitud on palju ka toidupäeviku postitusi - mulle endale meeldib ka neid lugeda, sest saan sealt palju mõtteid ehk võib-olla varsti on mõnda ka minu poolt oodata.

Täna naudin üle pika aja vaba päeva, kolan natuke kodu-ja mööblipoodides, planeerin enda minipuhkust ja ehk õhtu poole isegi kerge trenn. Enesetunne on mõnus - nautige teiegi kevadet ja loodetavasti lähevad varsti ka ilmad soojemaks.