Monday, June 27, 2016

Kõva mehe jooks 2016

Laupäeval ehk 25. juunil osalesin minu jaoks natuke teistsugusel spordiüritusel ehk "Kõva mehe jooksul". Tegemist on jooksuga, mis toimub Saue lähistel Saunapunktis 10 kilomeetrisel takistustega rajal. Olin sellest juba varasematel aastatel kuulnud ning mõelnud, et põnev oleks osaleda, aga kui Kaisa poleks umbes kuu aega tagasi hakanud pinda käima, siis poleks ma ilmselt ka läinud. Ei saanud ka ju halvem olla ja umbes nädal tagasi registreerisin end ära.

Mind hirmutas eelkõige mõte väga hullust vihmasest ilmast nagu Eesti suvele üsna tavaline ja kui üritus oleks toimunud nädal varem, siis oleks see ka reaalsus olnud. Lisaks lugesin paari blogi, kus jäi mulje, et ikka päris raske katsumus.

Laupäeva hommikul ei olnud ma tegelikult üldse valmis, sest pool ööd maadlesin enda 100 sääsepunniga (ilma liialduseta). Aga lubatud sai ja asi tuli ära teha. Ilm meid soosis ehk päike paistis ja taevas oli selge. Stardid anti kolmes grupis 10 minutilise vahega. Kaisa alustas teises grupis, aga mina oma numbriga 596, alustasin viimaste hulgas. Esimesed ca 500 meetrit oli niisama nii öelda soojenduseks väike ring ning seejärel kohe veetakistus läbi tiigi ning künkast üles ronimine. Veetakistust ma natuke pelgasin esialgu, aga tegelikult olid need mu lemmikud. Kuna ilm oli soe, siis tõmbas pea selgeks. Kuna vesi oli üsna sügav, oli lihtsam seda läbida ujudes.

Esimesed viis kilomeetrit kulgesid enamasti läbi põllu ja metsa ning takistusi isegi väga palju ei olnud. Mõned üle tõkete ronimised, läbi oja kõndimine, heinapallide ja kraavide ületamine. Silmad olid pidevalt maas, et kuskile ei komistaks ega kukuks. Üks iseenesest lihte, aga natuke hirmuäratav takistus oli ühel müüril kõndimine, mille all olid rauast ogad. Üleval oli kinnivõtmiseks ainult paar puuoksa. Iseenesest midagi rasket polnud, aga igaks juhuks oleks võinud natuke julgestuse peale mõelda. 

Mööda minna teisest inimesest oli ka üsna keeruline, sest rada oli kitsas ja sel juhul pidi täiesti läbi võsa jooksma. Kui muidu väga massiga koos ei jooksnud, siis enne takistusi oli ikkagi vahel järjekord, sest mõnda sai ainult ükshaaval läbida. Teadsin, et joogipunkt on umbes 5. kilomeetri juures. Mingi hetk tundus küll, et olen juba suht kaua jooksnud, aga ikka veel poolgi distantsist pole läbi. Otseselt väsimust ei olnudki, aga kuidagi igav hakkas. Pärast joogipunkti läks aga asi põnevamaks, sest siis enamus takistustest algas. Jooksime läbi metsa rägastiku - paljud küll kõndisid, sest üsna lihtne oli kukkuda; tassisime autokumme mäest ülesse, kandsime küttepuid sauna juurde, läbisime veekogusid, ronisime läbi toru. Minu lemmikülesanne oli vist okastraadi alt mudas roomamine. Üks viimaseid takistusi oli üle müüri ronimine, mis oli päris kõrge - sealt alla hüpates mõtlesin küll, et kui nüüd jala natuke valesti maha panen, on päris paha lugu. Lisan ka lühikese youtubest leitud video.


Minu jooksu ajaks oli lõpuks 01:14:43. Ma ei oska nüüd öelda, kas see on halb või hea, aga kuna läksin eesmärgiga rada läbida ning mitte vigastatud saada, olen täitsa rahul. Üldkoht on 307 (638 lõpetajast), naiste arvestuses 21 (165-st) ja vanuseklassis 16. Naiste võitja läbis raja ajaga 01:00:59, kes oli kusjuures mu endine töökaaslane. Väga tubli saavutus!

Kes tahab võistlusest ja rajast paremat ülevaadet, soovitan vaadata alljärgnevat videot, mille üks osalejatest on oma GoProga teinud.


Pesta meil seal ei õnnestunud, sest vesi oli otsas. Kuna üks viimaseid takistusi oli vees, polnud ma eriti must ka. Suurema sodi sain kraani all ära, aga kodus hiljem pärast pesu tundsin ikka veel muda lõhna nahal. Finišis saime veel Coca, kohukese ja jogurti, millest ma loobusin. Seevastu vesi, hernesupp ja leib maitsesid hästi. Saime kingituseks ka Crafti "Kõva mehe jooksu" särgi ning ka medali, mille saab kätte natuke hiljem Matkaspordi poest. 


Üks naljakas, kuid ka natuke jube seik oli veel see, et haakisime endale sealt mingi jälitaja külge. Alguses mõtlesin, et niisama natuke tüütab a'la jutuga "kas sauna läheme koos?". Kui aga lõpuks reaalselt lihtalt kõndis terve aja järgi ükskõik, kuhu läksime, hakkas juba natuke hirmus. Vahepeal raputasime maha, aga lõpuks kõndis mu autoni ja tahtis veel kaasa ka tulla...

Jäin väga rahule, et otsustasin siiski osaleda ja nõustusime mõlemad Kaisaga, et polnud midagi nii hull. Natuke väljakutset ja super emotsioon garanteeritud. Ema ikka küsis, et kas ma siis ikka pean ennast piinama, aga vastuseks talle, et põnevust on vaja ning tuleb ennast ikka aeg ajalt proovile panna. Pluss see oli ole mingi piinamine.




1 comment:

  1. Lahe! Tahan ka nüüd järgmine aasta proovima minna ^^. Aga sääsepunnide vastu aitab kui neid banaani koore sisemise poolega hõõruda-mu ema luges kuskilt ja kusjuures toimib hästi :)

    ReplyDelete