Annan kiire ülevaate Riias toimunust. Esimese asjana kohe vabandan, et pole kellelegi Facebookis või telefoni teel vastanud. See reis väsitas nii vaimselt kui füüsiliselt ja tekitas kahetisi emotsioone, et tundsin, et parem on natuke inimestest eemale hoida.
Laupäeval alustasime sõitu umbes kella kolme ajal. Sonja maja ees oli tegelikult üks kummaline seik veel. Enne sõitmist koputas meesterahvas aknale ja ütles, et mu auto esirehv on kahtlaselt tühi. Suundusin selle peale lähimasse Statoili rehvirõhku kontrollima ja pumpasin nad täis. Jälle kogemuse võrra rikkam. Sellega õnneks sõitu puudutavad võimalikud probleemid piirdusid (vanemad lugejad teavad, et meil on mitu korda transpordivahenditega problemaatilisi situatsioone esinenud).
Riiga broneerisin seekord hotelli asemel korteri ja see oli peaaegu et luksuslik: 2 suurt magamistuba, elutuba, suurte peeglitega koridor, köök. Palju rohkem kui tahta oskasime. Koha omanik oli hästi kummaline vanem mees, kes tutvustas meile detailselt iga kapi ja nurgataguse nagu koliksime sinna sisse. Vahepeal oli küll juba tunne, et ta jääb ise ka meile seltsiks. Pärast härra lahkumist seadsime end ruttu sisse, sõime veel viimased pudrud ja riisid ning uni oli päris magus.
Hommikul oli äratus 6.30 ja kordus suhteliselt sarnane stsenaarium nagu Soomes ehk dušš, puder munavalge ja mustikatega, meigi tegemine ja kell 10.30 läksime registreerima Studio 69, mis asus umbes 2 minuti autosõidu kaugusel. Ootasime natuke järjekorras, maksime 25 eurot registreerimistasu, saime võistlusnumbri - mina seekord nr 138 ja suundusime tagasi korterisse. Pikkuseks mõõdeti seekord 170,7 cm ehk 0,3 cm olen nädalaga kasvanud. Bikiine ja kingi keegi üldse ei kontrollinud.
"Kodus" panime esmalt peale teise kihi grimmi. Juba esimese kihi puhul sain kohe aru, et seekord kõik nii ilusti ei suju, sest nahal on veel eelmise korra jääke ning mõnda kohta värv peale ei hakka. Ega sel juhul midagi teha enam pole. Õnneks väga hullu ei olnud. Sonja käis vahepeal kohalikus fitness klubis. Naljakas oli see, et täpselt iga kord kui ta uksest sisse astus avanes talle vaatepilt, kus kolm alasti naist värvirullid käes end värvivad. Vahepeal muidugi sõime veel putru ja tegime endale soengud ka pähe. Kella kaheks olime leppinud omanikuga kohtumise ja pidime korteri ära andma, et võistluspaika suunduda. Kui seni sujus kõik ilusti ajakava kohaselt, siis nüüd oli sellega kõik.
Studio 69 ootas meid jälle punane prügikottidega kaetud ööklubi tagaruum, kus oli nii kitsas, et vaevu leidsime baarileti all endale koha kuhu tekk maha panna ja istuda. Ja siis algas ootamine.... Esialgu tundus, et väga hullu pole, sest ajakava on kõigest pool tundi maas. Vahepeal oli aga veel mitu-mitu fitmodelli (ärge küsige parem, mis see on) kategooriat. Igaljuhul lõpuks sain lavale umbes kell 7. Vahepeal krõbistasime veel banaanilaastude ja riisigalettidega.
Lavale mineku korraldus mulle iseenesest meeldis. Üks kategooria enne kutsutakse eraldi peeglitega ruumi, kus on veel kummilindid ehk piisavalt aega pooside ülevaatamiseks ja lihaste pumpamiseks. Seekord sain vähemalt sooja sisse ja paar lonksu natuke kangemat aitasid ka kaasa. Ei olnud see pisike viinapudel sokkide tegemiseks nagu paljud arvasid.
Laval ise oli päris äge. Alguses tegid kõik enda I-walki ja seejärel jäid lava tagumises osas seisma. Mina olin järjekorras teine ehk päris pikalt sain oodata. Kõik see aeg tegelikult tagasivaates tundub nagu kosmos. Pilte pole ka veel näinud ning seetõttu ei oska väga kommenteerida. Kuna viimasel hetkel muutsin veel poose, ei tundnud ma näiteks seljapoosi tehes end eriti kindlalt. Pole see poosetamine minu tugevaim külg. Minu kategoorias kokku oli 7 võistlejat ja ma olin nende seas ainuke eestlane. Päris tugevad konkurendid. Võrreldes mõne lühema kategooriaga, oli minul ikka päris hea vormiga naisi. Esimeses väljakutses mind polnud ning seega midagi eriti oodata ka polnud. Lootsin lihtsalt, et päris viimaseks ei jääks. Üldiselt oli enesetunne hea ja andsin endast parima. Kui muu on kõik Läti võistluste puhul väga mööda, siis vähemalt saab ikka lavakogemuse. Vastupidiselt Soome võistlustele, kus 3 minutiga käid ära ja kõik, lastakse Riias ikka mõnuga poseerida ja veerandpöördeid teha.
Pärast laval käiku olin küll täitsa läbi. Lihtsalt see meeletu ootamine ja korralagedus kokku...ja ega siis ei jäänudki muud üle kui veel oodata, sest enne oli veel mitu-mitu järjekordset fit modelli vooru. Sõime paar tükki šokolaadi, aga tegelikult oli hoopis meeletu soolase päris toidu isu oli. Võtsimegi Kätliniga oma kaasatehtud salatid ja läksime alla restorani. Päris kummaline oli üsna viisakas restoranis hommikumantlis istudes muna koorida. Tuunikala-muna salat ja piimakohv maitsesid küll imeliselt.
Umbes kell 10 oli aeg nii kaugel, et autasustamine jõudis ka minu kategooriani ja tulemuseks oli auväärne finaali kuues koht. Nii kõlab ilusti eksju? Uudistes kirjutati ka nii uhkelt, et finaalkoht, aga ega seda ei märgita, et osalejaid oli seitse. :D Eks natuke pettumus oli ikka, aga nagu ma ütlesin, et vähemalt ei jäänud viimaseks. Kogu üritusest oli aga nii suur tüdimus, et nii kui lavalt maha sain, panin kohe dressid selga ja kodu poole teele. Isegi bikiinides pilt jäi tegemata, mistõttu ootangi juba kannatamatult ametlikke pilte.
Kokkuvõttes jäigi õhku selline imelik emotsioon. Iseenesest oli reis tüdrukutega lahe ja suur aitäh Sonjale, kes vapralt vastu pidas ning öösel veel tagasi sõitis. Teisest küljest kogu see korraldus oli nii mööda, et rohkem ma ausalt ka enam Lätti võistlema ei läheks. Kuigi ma ju oskasin seda isegi oodata, oli see ikkagi natuke traumeeriv. Esmaspäeval, tundsin küll end päris uimase ja loiuna ning inimestega kontakteerumine oli tagaplaanil, aga tänaseks on õnneks energia taastatud.
Hetkel jätkan tavapärase ettevalmistusega. Põhirõhk on koorimisel, et grimm maha saada. Loodan, et nahast midagi pärast alles ka jääb. Selline oli siis esmane lühiülevaade ja kui pildid saan, kirjutan ehk midagi veel.
Ikka väga ilus ja särav nägid välja laval!
ReplyDelete