Kõige halvem söök... (62/100)

Mõtlesin pikalt, mida ja kas üldse täna kirjutada. Sattusin juhuslikult vaatama täpselt aasta tagasi tehtud tehtud pilte Malaisia ja Singapuri reisist, kus Austraaliast lõplikult lahkudes käisime. Üldiselt pean ma ennast kõige sööjaks. Jah, ma teen hetkel võib-olla teadlikumaid valikuid, kuid iseenesest pole väga sellist toitu, mis mulle ei maitseks. Lapsepõlvest on kerge trauma keedetud porgandite ees, sest mäletan seika, kui lasteaias pandi ette kauss keedetud porgandeid ja kästi süüa...see oli jube. Nüüd olen sellest enam-vähem üle saanud. Üldiselt aga millelegi kätt ette ei pane - olen ka reisidel proovinud igasugu põnevaid sööke alustades rohutirtsudest kuni erinevate molluskiteni välja. Siiski meenub kaks rooga, mida ma enam mitte iialgi ilmselt proovida ei tahaks. 

Esimesena tuleb kohe meelde eelviimasel päeval Singapuris söödud traditsiooniline hommikusöök (Kaya toast with soft boiled eggs). Lugesin selle kohta Lonely Planetist ning kindlasti soovitati proovida. Siim, kes kardab nagunii kõike uut (söögi valdkonnas), vaatas mind kohe nagu hullu. Iseenesest midagi väga ekstreemset ei tundu-sisuliselt ju röstsai moosiga ja munad. Saia peale pannakse kayast (ehk kookos-moos vms), suhkrust, kookospiimast ja võist segu. Kõlab iseenesest huvitavalt, aga maitselt oli kõige imalam (sõna otseses mõttes rõvedalt magus) määre, mida ma saanud olen. Kuid see polnud veel kõik - kõrvale serveeriti kausis kaks täiesti vedelat muna. Täpselt nii palju keedetud, et munavalge ei olnud enam päris läbipaistev, aga siisk täiesti vedel nagu lima. Kui ma igapäevaselt muna keedan või praen, meeldib mulle küll kui kollane on veidi vedel, aga see oli ikka igas mõttes liig. Proovisin küll maitseainetega antud rooga paremaks muuta, aga lõpuks leidis üsna kiiresti oma tee otse prügikasti. Eks maitsed on erinevad ja ma olen kuulnud, et paljudele antud hommikusöök väga meeldib. Mul tulevad aga külmavärinad peale kui tagasi mõtlen.

Pilt pärineb küll googlest, aga sarnaneb kõige paremini sellega, mida sain

Teine ebameeldiv kogemus oli Balil. Sõitsime seal autojuhiga ringi, kes soovitas kindlasti proovida ka nende üht  rahvusrooga babi guling'i ehk röstitud/grillitud siga. Erinevalt ülejäänud islamimeelsest Indoneesiast, on Balil valdavalt hinduism ning nii öelda seapraad on pidupäeva söök, mida pakutakse  ka pulmades. Mina kui mitte kõige suurem sealiha fänn mõtlesin, et proovida võiks ikka ning kui nii populaarne asi, siis peab ju hea olema. Autojuht pani meid oma lemmikrestorani maha (kus ainult seda rooga pakutaksegi) ja jäime ootama võrratut lõunasööki. Kohalik seapraad nägi välja aga selline, et saimegi reaalselt kõiki erinevaid sea osasid - paar väga minimaalselt viilukest taist liha, hulgaliselt kamaraid ja pekki ning siis kõrvad, kärss jne... Üritasime neid ikka kõiki proovida, aga lõunasöök lõppes sellega, et terve päev oli mõlemal halb olla. 

Sellised on siis paar kõige ebameeldivamat toidukogemust. Siiski soovitan ma kõigil olla uutele söökidele avatud ja mitte alati väljanägemise või esimese ampsuga toiduainet/toitu maha kandma. Mõnikord peab mõne maitsega lihtsalt harjuma. Näiteks ei sallinud ma alguses absoluutselt avokaadot, kuid nüüd olen selle suurim fänn. Hoolimata natuke halbadest mälestustest, ei kahetse ma kummagi toidu proovimist, sest tegu oli siiski mõlema riigi rahvustoitudega - ilmselt vajavad needki lihtsalt harjumist.

Millised on teie ebameeldivad kogemused?