Do what you love!

Käisin mõni aeg tagasi teatris vaatamas Jan Uuspõllu monoetendust "Miks mina?". Etenduses võrreldi inimesi kui kahestunud olevusi, kes teevad iga päev asju, mida nad tegelikult ei taha. Näiteks ärkame hommikuti vara üles, läheme tööle/kooli, kuigi samas tahaks võib-olla pigem midagi lõbusat teha. Teisest küljest me aga tahame neid tegevusi teha, sest soovime leida endale rakendust, midagi saavutada vms. 

Mul on vahepeal tunne, et trenniga on sama lugu. Ma tõusen hommikul vara üles (kuigi tahaks veel magada) ja lähen trenni. Ma küll tahan sinna minna, kuigi natuke nagu ei viitsi ka. Samas kui ma ei läheks, siis tunneksin ennast halvasti (mitte süümepiinad, vaid lihtsalt enesetunne on kehvem). Trennis olles pingutan kogu hingest - mulle meeldib intensiivne trenn. Siiski seda tehes ootan juba harjutuse lõppemist. Näiteks Gritis olles ei mõtle ma ju kunagi, et tahaks veel teha neid clean and presse või muud. Kuigi näiteks pärast trenni lõppu mõtlen küll, et tegelikult võiks ju midagi veel teha. On ju natukene justkui vastuoluline: ma tahan seda, ma armastan trenni, samas seda tehes ootan ma, et see läbi saaks. Mitte et ma trennis pidevalt kella vaataks ja ootaks lõppu, aga ilmselt on mu mõte arusaadav.

Mis see fenomen siis on, et ma ikka ja jälle tagasi tahan minna?  Ilmselt mulle meeldib oma keha proovile panna ja pidev arengu nägemine annab motivatsiooni. Lisaks on raske trenn suurepärane pingetest ja muredest vabanemine, kus keskendun kogu oma tähelepanu harjutuse lõpetamisele. Kui muidu on näiteks päev läinud kehvasti, siis vähemalt see üks tund suudan ma kõik muu seljataha jäta. Iga inimene võiks enda jaoks leida taolise tegevuse, kus ta oleks võimeline unustama kõik ümbritseva ja keskenduma endale. Selleks ei pea olema kindlasti ainult trenni tegemine, vaid ükskõik, mis rahulolu pakub ning õnnelikuks teeb. Mu noormees heitis mulle eelmine nädal poole suuga ette, et mina ju tahan, et ta trennis käiks ja see on nii öelda kadunud aeg, mida enam kunagi tagasi ei saa. Võib-olla ma olengi seda talle veidi peale surunud ja tahangi öelda, et kui talle tõesti ei meeldi, siis  mina enam edaspidi ei pressi ka. Elu on liiga lühike, et teha pidevalt asju, mida me ei naudi ja on ebameeldivad.