Esimene ja viimane kord

Täna hommikul käisin jälle Gritis. Inimesi sel ajal tavaliselt väga palju pole (ca 10) - on vist vähe neid, kes tahaksid oma päeva selle trenniga alustada. Merje oli teise pooles kasutusele võtnud alternatiivsed lood. Ei teagi, kas oli raskem või kergem - rohkem kardiot vist, lisaks triitsepsi kätekõverdused, mis on alati väsitavad. Kõhu lugu oli veidi lihtsam, kuid võrreldes eelmiste kavadega on seekord nagunii kergem. Mis mulle eriti selle trenni juures meeldib on lõpp - teed oma viimase pingutuse ära ja siis lihsalt lamad seal maas...kogu keha täiesti läbi. Puhas nauding!

Nagu ma mainisin enne, siis inimesi on tavaliselt tunnis olnud kuskil 10 ning peaaegu iga kord on pooled täiesti esimest korda. See pani mind mõtlema, et huvitav kui suur osa üldse teist korda veel tulevad või on esimene kogemus nii šokeeriv, et välistatakse see trenn. Lisaks tundub, et paljud uutest on täiesti algajad trennimaailmas ning siis pole ka ime, et ära ehmatatakse. Grit pole kindlasti tund, mida minna esimestel treeningnädalatel katsetama. Pigem koguda enne natuke jõudu ja võhma ning õppida põhitehnikat (nt bodypumpis) ja seejärel proovida ka Griti. Seega soovitan ma kõigil enne trenni minemist ikka natuke uurida ka, millega on tegemist, et mitte saada nii öelda esimese korra šokki, mis viib arvamusele, et antud trenn ongi kole ja paha - ühesõnaga kantakse listist maha. Alustama peaks pigem rahulikumalt ning järge mööda koormust lisama, vastasel korral võib endale pigem kahju kui kasu teha.

Ahjaa, teemaväline asi küll, aga käisin eile teatris etendust Armastus tööpostil vaatamas. Väga mõnus ja südamlik komöödia, naerda sai kogu etenduse vältel (ikka päriselt naerda, mitte lihtsalt muie näol) ehk kellel võimalus ja teatris käia meeldib, siis kindlasti soovitan.