Imelik on mõelda, kuidas emotsioonid inimese igapäevaelu võivad mõjutada. Olukord, kus kõik on tegelikult hästi ja korras, aga ikkagi on kuidagi halb olla. Mina kogesin seda eelmisel nädalal. Kõik oli justkui suurepärane - ülikoolis puhkus, aastavahetus ja pühad üle elatud, trennihooaeg täies hoos, suhetes kõik korras ning polnud otsest pinget ega palju tegemisi. Kõlab ju suurepäraselt - aga ei... ikkagi on kuidagi halb. Vaim ja keha väsinud, midagi teha ei taha, samas ka kodus ei viitsi olla, trenni minek on ka poolenisti sunnitud, vorm tundub halb. Jah, ka mina pean end vahel sundima, et trennikott kätte võtta ja minna. Teen veel ka sageli pärast trenni hetke vormist pilte ja need tundusid justkui eriti halvad. Nagu oleks jõuluperiood tõelise tagasilöögi andnud (kuigi tegelikul see nii pole). Kokkuvõttes üsna tobe olukord ju ning mõttetu halin.
See nädal on lood aga hoopis teised. Iseenesest midagi muutunud ju pole, aga tunnen end justkui super-naisena. Trennitegemine läheb hoogsalt ja füüsiline vorm tundub parem kui varem. Bakalaureusetöö küll seisab turjal, aga ma ei lase ennast sellel väga häirida (ilmselt peaks rohkem laskma). Tavaliselt ma emotsioonidest nii mõjutatav pole, mis muudab nendega hakkama saamise võib-olla isegi keerulisemaks. Aga ütlus, et hommikul tundub kõik jälle natuke parem, peab kahtlemata paika. Mitte et see lahendaks kõik probleemid, aga annab kainet mõistust asjadega hakkama saamiseks. Üsna kummaline postitus sai tänasesse õhtusse.
Lõpetuseks üks väike mõttetera koos pildiga. Tõsi ta ju on, et ega alati pole suurt motivatsiooni, aga kui trenn ja tervislik eluviis on juba saanud harjumuseks, siis ei ole vaja igaks päevaks suurt nii öelda motivatsiooni "laksu", vaid sa teed seda kui elu lahutamatu osa. Muidugi pole hea ka liiga robotiks muutuda ja püüda säilitada ikka vaheldus - tähtis on ennekõike, et seda kõike teha rõõmuga mitte vastumeelt.
No comments:
Post a Comment