Mina ja Bodyattack (38/100)

Ilmselt on enamik lugejaid aru saanud, et praegu tegelen eelkõige lihastreeninguga jõusaalis. Ma tõsiselt naudin seda, kuna areng on pidevalt märgatav, saab treenida omas tempos ja ajal ning panna end pidevalt proovile. Tegelikult olen ma jõusaalis treeninud üsna vähe aega - tihedamalt alles eelmise aasta sügise lõpust. Enne seda olen mõndade vahedega olnud suur rühmatreeningute "hunt". Kuigi ma hetkel satun neisse harvem, ei ole mu armastus siiski kadunud. Mulle on alati eriliselt meeldinud intensiivsed kardio treeningud, pärast mida on korralikult tühjakspigistatud sidruni tunne. Mäletan kui Bodycombatit aastaid tagasi esimest korda Arctic spordiklubis tutvustati, sai see kohe mu üheks favoriidiks. Ka praegu on see üks mu lemmiktrennidest, kuid juba mõnda aega tagasi sai ta tugeva konkurenti - Bodyattacki, mis on minu meelest veel raskem, intensiivsem ning lõbusam. Enamik, kes  natukene Les Millsi trennidest teavad on sellega ilmselt tuttavad, aga siiski lisan nende väikese tutvustuse fitness.ee kodulehelt.

BODYATTACK® on 55-minutiline kardiotreening, mis aitab arendada jõudu ja vastupidavust. See intervalltreening kombineerib endas sportlik-aeroobsed liikumised ning tugevusharjutused. Dünaamilised instruktorid ja võimas muusika motiveerivad kõiki saavutamaks oma sportlikke eesmärke!

• Põletab palju kaloreid, kuni 760 kalorit
• Vormib keha
• Parandab vastupidavust 
• Kasvatab jõudu
• Parandab südame ja kopsude tööd

Mäletan väga selgesti enda esimest kokkupuudet bodyattackiga, mis toimus umbes 3 aastat tagasi Austraalias elades. Sain seal kohalikku spordiklubisse väga odava paketi kolmeks kuuks ning suundusin rõõmsalt taas end vormi ajama. Enne seda polnud ma ligi pool aastat üldse sporti teinud ja viimastel aastatel oli trenn üldse natuke unarusse jäänud. Märgin ära, et varasemalt olin ma üli aktiivne spordklubi ja grupitrennide külastaja. Igaljuhul Bodyattackist ei teadnud ma tol hetkel ausalt öeldes midagi, aga nimi kõlas intensiivsuse poolest midagi sarnast Bodycombatile (mis oli ju mu lemmik) ja sellepärast läksingi esimesena just attacki. Mäletan, et väljas oli sel päeval 40 kraadi ja juba spordiklubisse jõudes olin üleni higine ja üsna väsinud. Treeningsaali jõudes ootasid seal juba rõõmsad naised ja mehed ning treener, valmis kõvaks trennks. Sel hetkel polnud mul veel aimugi, mis mind ees ootab! Ruum ise oli üks suuremaid spordisaale, kus ma käinud kunagi olen, lisaks oli veel maas riidest vaipkate (või midagi taolist), mille külge jalanõud ilusti kinni kleepusid.

Ja kui see ükskord pihta hakkas - ma pidin sõna otseses mõttes surema! Juba esimene soojenduslugu tõmbas korralikult "rihmaks". Treener muudkui karjus jumping jacks, run, jump jne. Esmalt ma ausalt öeldes ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen ja kas ma peaksin äkki ära minema. Siiski varasemalt olin olnud ju nii kõva "combati mutt" ja alati intensiivseid trenne armastanud - kuidas ma oleks saanud lahkuda. Eks ma siis lihtsalt kannatasin kuidagi. Eriliselt on meeles kuues ja seitsmes lugu, mis tavaliselt koosnevad ringis jooksust ja gruppide moodustamisest. Pidime võtma nelja rühma ning iga grupp asetses ühes nurgas. Pärast harjutuste tegemist oli vaja joosta maksimum kiirusel järgmisesse nurka - see saal oli aga nii suur, et juba sinna jooksmine oli väga hull. Lisaks olid kõik ülejäänud inimesed eriliselt fit'id ja lammutasid korralikul. Vähemalt siis tundus nii. Ära ma selle siiski kannatasin ja olin trenni lõpuni. Ilmselt on see üks mu kõige raskemaid treeninguid üldse! See oli esimene ja viimane kord kui ma sel korral Austraalias olles bodyattackis käisin. Vot selline oli mu suhte algus hetke lemmiktreeninguga.

Järgmine kokkupuude oli peaaegu aasta hiljem kui olin jälle tagasi Eestis ja liitusin Fitlife spordiklubiga. Otsustasin sellele trennile uue võimaluse anda ja mu kiindumus sai alguse. Esimesed korrad olid ikka väga rasked (küll mitte võrreldavad Austraalia kogemusega). Edaspidi oli ikka raske, aga teismoodi...iga korraga jõudsin aina rohkem ja võhm kasvas korralikult. Suurt osa mängis kindlasti ka suurepärane treener Maris, kes oli nii motiveeriv ja energiat täis. Kuna Fitlifes oli attack vaid kord nädalas, tegin ma kõik, et mitte ühestki tunnist puududa. Ma usun, et tegelikult oli vähe neid kord sellel ajal kui liige olin. Kõige rohkem kahju lepingut lõpetades oligi loobuda Marise attackist. Julgen väita, et just tänu sellele paranes mu vastupidavus väga palju ja ka triitsepsi kätekõverdused - mu üks varasemaid nõrgemaid lülisid - arenesid tohutult. Eelmise suve veetsin samuti Austraalias, kus kohtasin ka suurepärast attacki treenerit, kes töötab ise ka Les Millsis. Kahjuks pidi ta sellega seoses tihedalt Uus-Meremaal veetma, mistõttu polnud võimalik tema tundides käia nii palju kui oleks soovinud.

Sel aastal pole ma nii tubli olnud ja tihedalt attackinud. Esiteks ei sobinud ajad ja teiseks olin ma juba nii väga kiindunud eelmistesse treeneritesse, et vahepeal mõne teise juhendamisel ei tundunud asi ikka õige. Nüüd olen võimalusel ikka proovinud käia ja see on kindlasti minu jaoks parim kardio. Ehk kõik, kes tahavad parandada oma vastupidavust, suurendada jõudu ja lõbusat treeningut, minge kindlasti proovima. Ma ei soovitaks seda ehk esimeses rühmatrenniks valida kui pole pikalt midagi teinud, aga väikese baasiga on väga nauditav. Samuti pakutakse enamikele harjutustele ka lihtsamaid alternatiive, mida ei tohiks kindlasti karta. Usun, et enamik meis saab sellega kenasti hakkama!

Seega näeme attackis!