Monday, July 7, 2014

Päevad pole vennad (20/100)

Eile kirjutasin, kuidas päev algas ilusti ja mõnus on olla. Täna oli enesetunne hoopis vastupidine. Lähme siis tagasi eilsesse varahommikusse, kus ma suutsin oma jooksutiirul Nõmme mäest üles joostes kuidagi kopertada ja kukkuda. Tulemuseks olid verised põlved, kriimulised sääred ja peopesas auk. Eks neid kukkumisi on ennegi olnud ja midagi hullu ju ei juhtunudki. Päeval suundusime laulupeole. Ei hakanud ennast nendesse puupüsti täis bussidesse pressima ning kõndisime ikka ilusti jala lauluväljakule ja tagasi. Minu "õnneks" unustasin madalad sandaalid Tartusse, mistõttu pidin jalga panema üsna vähekantud platvormkingad. Alguses oli kõik ilus ja lilleline, aga pärast ca 20 km kõndimist ja vähemalt 3 tundi järjekorras seismisi, polnud kõik enam üldsegi tore. Asi lõppes sellega, et lõpuks ma lihtsalt polnud enam võimeline enda jalgade peale astuma ja Siim pidi mind sõna otseses mõttes tuppa kandma. Ei mäletagi, et kunagi oleks midagi sellist olnud! Talla all kanna peal oli suur vill, mille tõttu on selle peale astumine võimatu. Täna hommikul ärgates oligi justkui tunne, et igalt poolt on katki, valus, ebamugav. Mõtlesin, et kuidas end üldse liikuma saada?! Lugesin Internetist villiplaastrite kohta ja suundusin neid apteeki otsima. Apteekril oli juba muie näol, kui neid otsima läksin ja ütles, et ühe firma tooted on juba otsa saanud. Ilmselt polnud ma ainus hädaline! Panin oma plaasti kanna peale ja see on tõesti imeline! Mitte et see oleks mu villi ühe hetkega ära võtnud ja terveks ravinud, aga ma saan kõndida täitsa normaalselt. Jumal tänatud, et selliseid asjad on leiutatud - teevad elu palju lihtsamaks. 

Kuna sel aastal pole päikest üldse nautida saanud, tahtsin minna randa. Õhtul oli ees ootamas veel üks kohtumine, mistõttu pidin valima kõige lähema variandi ehk Stroomi ranna, kus ma varem kunagi käinud pole. Ausalt öeldes pole ma kindel, kas veel kunagi tulevikus sinna veel lähen...(ilmselt valikute vähesuse tõttu küll). Pole just lemmik viis päevitada ja lugeda vene räpi saatel, mida kõlaritest üle ranna lastakse. Kohe kui randa jõudsin, saabusid sinna ka kolm politseiametnikku magavaid joodikuid ära ajama. Lisaks veel VÄGA palju kahtlast rahvast...Ilmselt järgmine kord, kui pole ajalisi piiranguid, võtan ikkagi ette pikema sõidu ja lähen Piritale.

Jätsin ära ka tänase trenni ja lasen kehal puhata. Praegu on tegelikult nii palju teisi asju toimumas, millest ma siin pikemalt kirjutama ei hakka, kuid need kaaluvad üles kõik trennid, koolid ja muud tegevused.

Olge terved!



No comments:

Post a Comment